XXXV ehk järjekindel politseinik ja jaapanist tulnud mured

16:31

Aitäh, Koolibri, raamatu eest!

Tegin hiljuti prantsuse krimikirjandusega tutvust Pierre Lemaitre' romaanis "Alex", mis jättis sügava mulje. Nüüd jõudis minuni teise hinnatud prantslase Jean-Christophe Grangé krimipõnevik "Kaiken".

2011, Seine-Saint-Denis & Pariis. Pariisi äärelinna kimbutab juba pikemat aega sarimõrvar, kes tema jõhkra rasedate tapmisviisi järgi ristitakse Ämmaemandaks. Olivier Passan, politseikapten, kes juhtumiga tegeleb, on veendunud, et süüdlane on autokaupmees Guillard, kuid teda ei seo kuritegudega miski. Mees on tema kinni võtmiseks kõigeks valmis, kuid ta omavoliline haarang läheb luhta ja asitõendite kogumine muutub veelgi raskemaks, sest talle pannakse lähenemiskeeld. Lohutust pole oodata ka eraelust, sest tema abielu on purunemas. Passani võlub traditsiooniline Jaapani kultuur, kuid ometi ei suuda ta leida ühist keelt oma jaapanlannast naisega. Selle asemel, et lapsi kahe kodu vahel solgutada, seavad nad paika graafiku kordamööda nende juures elamiseks. Plaan tundub hea, kuni keegi majja tungib ja tundub, et keegi on sihikule võtnud politseiniku pere.


Tavaliselt hakkavad krimkad peale kuriteo avastamisega, aga "Kaiken" algab Ämmaemandaks kutsutud kurjategija kinni nabimisega. Häda on selles, et politseinik teeb seda omavoliliselt ning tal puuduvad mehe vastu tõendid. Kahtlusalune pääseb jälle vabadusse ja algab kassi-hiire mäng. Ämmaemanda enda vaatepunktist jutustatud peatükid ei jäta mingit kahtlust ka, et mees on tõesti süüdi. Selline ülesehitus oli küll uudne ning huvitav, kuid minu puhul ei töötanud. Raamat ei tõmmanud kaasa, ei tekitanud huvi kurjategija ega motiivi vastu. Põnevust küll jagus, sest kogu aeg toimus midagi - tagaajamised, konfliktid, uued kuriteod. Muidugi on raamatus ka võigast vägivalda - soolikatega jäetud sõnumid, rasedate piinamine ja loodete põletamine. Võeh.

Krimi puhul köidab mind kõige rohkem juhtlõngade avastamine, olulise välja sõelumine ja koos uurijaga nuputamine, kes on süüdi. Süüdlase otsimiseks läheb raamatu teises pooles, sest samal ajal, kui Passan üritab koguda asitõendeid Ämmaemanda vastu, algavad rünnakud tema enda vastu ning kuriteopaigaks saab mehe enda kodu. See on nagu täiesti uus lugu. Segadust on palju. Kas see on järjekordne osa kassi-hiire mängust või tegutseb mõni politseiniku vana vaenlane? Põhjus, mis lõpuks välja koorub, on uus nii Passanile kui ka lugejale ja pole vähimatki võimalust ise ära tabada, mis toimub. Ei ole rahuldavat ma-teadsin-seda võidumomenti ega üllatust, kuidas autor ninapidi vedas. Tuleb hoopis välk selgest taevast. Lisaks oli see lõpp ka üsna seosetu, sobides rohkem filmi kui raamatusse. Mind jäi veel häirima, et küsimus - kuidas kurjategija märkamatult majja sai ja seal toimetas - jäi täiesti vastamata.

Positiivse poole pealt köitis mind peategelane ja tema eraelu. Alles kirusin siin üht krimkat lugedes, kuidas kõik uurijad isiklike probleemide all kannatavad. Selles raamatus need mured krimilugu ei varjuta, vaid põimuvad hästi loo sisse. Passan on väga visa uurija ja varmas omal käel edasi uurima, kui juhtum tal käest võetakse. Ta lihtsalt ei saa käed rüpes istuda, teades, et kurjategija saab vabalt tegutseda. Lisaks aitab töö tal tegevust leida, sest mees on parasjagu naisest lahku minemas ja hea on mõtteid mujale viia. Passani minevik on ka huvitav - lastekodukasvandikust sirgus pätt ja pätist politseinik. Teine raamatule ja peategelasele oluline teema on jaapan. Klassikaline muusika ja tavad, samuraid, kimonod jne. Seal tuleneb ka romaani pealkiri - kaiken - pistoda, millega iidsetel aegadel jaapani naised enesetappu tegid. Passan on hull vanade jaapani asjade järele, tema naine, jaapanlanna, aga fänn ei ole. Mina ka mitte, nii et see osa raamatust jättis mu ka külmaks.


Jean-Christophe Grangé on 1961. aastal sündnud prantsuse ajakirjanik, kirjanik ja stsenarist. Peale ülikooli sai temast reklaamikirjutaja. 28. aastaselt kohtus ta fotograafi Pierre Perriniga ning koostöös hakkasid nad vabakutselistena kirjutama raporte maailma viimastest rändrahvastest. See projekt vältas 10 aastat. 1994. aastal kirjutas Grangé oma esimese romaani. Oma teostes üritab ta hoida pidevat pinget ning äratada lugeja huvi. "Kaiken", mehe kümnes romaan, ilmus 2012. aastal. Mees tunnistab, et on jaapanist lummatud, nagu selle teose peategelane. (allikad: 12)

"Kaiken" on prantsuse krimipõnevik väsimatust politseinikust, kavalast kurjategijast ja vanadest jaapani kommetest. Krimilugusid on tegelikult kaks, esimene läks sujuvalt teiseks üle. Kuigi põnevust jagus, ei suutnud raamat mind kaasa haarata ja sisu oli väga laialivalguv. Plusspunktid annan Olivier Passani eest, sest peategelane oli huvitava tausta ja probleemidega. Soovitan, kui sulle meeldivad tegevusterohked põnevikud või soovid prantsuse kirjandusega tutvust teha! Olen kuulnud, et teised Grangé'i krimkad on paremad, nii et plaanin kunagi mõne veel ette võtta.

You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide