XX ehk mõttejõul tapvad nõiad ning saladuslikult ilmuvad kellad

22:13


Lühijuttude kogumiku "Viimane vaimudetund" lugemisest saadik on mul olnud kange isu veel Agatha Christie't lugeda. Varusin millalgi vanaema riiulitest kõik need kirjaniku teosed, mis mul veel siiani lugemata on, endale koju ja tundus, et esimesena võiks lugeda raamatut "Tuhkur hobune. Kellad", kus on lausa kaks krimilugu.

20. sajand, London/Much Deeping. Surev naine palub enda juurde preestri ning pihib talle koletu saladuse. Mees lubab teha kõik oma võimuses, et õudusele lõpp teha, kuid koduteel koksatakse ta maha. Tema kingast tuleb välja nimekiri inimestest, kes ei tundu kuidagi seotud, välja arvatud see, et mitmed on lähiajal surnud. Politsei ei oska midagi arvata, kuid asjast kuuleb Mark Easterbrook, arheoloog, kes oma raamatu kirjutamisel omadega ummikusse on jõudnud. Üks nimedest on talle tuttav, neiu, keda ta nägi alles hiljuti Chelsea baaris tülitsemas, nii et juukseid tõmmati koos juurtega välja. Ta on kuulnud, et kui soovid kellestki lahti saada, tuleb minna Tuhkru Hobuse kõrtsi kolme nõia juurde.
20. sajand, Crowdean. Aadressile Wilbraham Crescent 19 kutsutakse masinakirjutaja Sheila Webb, kes kohale jõudes leiab surnuks pussitatud mehe toast, mis on täis kellasid. Maja omanik, pime naine astub koju tulles peaaegu laibale peale, mille peale Sheila šokist toibudes karjuma pistab ning jookseb tänavale, otse juhuslikult mööduva luureagendi sülle. Ridamisi selgub, et pime naine ei ole masinakirjutajat kutsunud, enamik toas olevaid kellasid ei kuulu üldse talle ning keegi ei ole mõrvatud meest varem näinud. Kuna juhtum on nii veider ning noor masinakirjutaja sai talle kohe sümpaatseks, lööb eriagent Colin oma töö kõrvalt selle lahendamises kaasa ning otsib abi ka oma vanalt sõbralt Hercule Poirot'lt.

Lapsepõlves, kui ma enamiku vanaemal olnud Christie krimkadest läbi lugesin, jäi see (ja mõned teised, köh-köh, Roger Ackroyd) kõrvale, sest mulle ei meeldinud absoluutselt kaanekujundus. Nüüd pärast lugemist tundusid need lillad nõiad päris lahedana ning all kujutatud kell seob ilusti mõlemad raamatus olevad lood kokku.

Esimene lugu "Tuhkur hobune" meenutas veidi seda eelmainitud lühjuttude kogumikku, sest ka selles on üleloomulikud jõud. Kogu kuritegu keerlebki selle ümber, kuidas hea raha eest on võimalik minna kolme nõia juurde, kes siis hakkavad sinu valitud ohvrile sisendama, et ta peaks nüüd ära surema ja lühikese aja jooksul viskabki too sussid püsti, täiesti loomulikul teel. Ma ei tahtnud seda väga uskuda ja lõpuks ilmneski väga kaval skeem. Põnevust, niidiotsi ja lugeja eksiteele juhatamist oli palju ning õiget süüdlast ei osanud ma kuidagi kahtlustada. Pealtnäha tähtsusetuid detaile, mis hiljem olulisteks juhtlõngadeks osutuvad, on loos ju tegelikult esimesest leheküljest alates. Christie on meister neid ära peitma ning mina väga osav neist mööda vaatama. Kuriteo koha pealt pole mul ühtki paha sõna, aga midagi selles loos oli, mis mulle kuidagi ei meeldinud. Ma ei oskagi öelda, kas asi oli selles, et juhtumi põhiliseks lahendajaks on amatöör ja pole ei Miss Marple'it ega Poirot'd, või mängis rolli kõrvalliiniks olev armulugu või hoopis mingi muu tegur, aga kuidagi külmaks jättis see lugu.

"Kellad" meeldis mulle veidi rohkem. Selles oli veel rohkem detaile, millele tähelepanu pöörata ning proovida ebaoluline ja tähtis üksteisest eraldada. Mulle meeldis, kuidas järge mööda naabreid käidi küsitlemas ning ma vaimusilmas tänava kaarti endale ette kujutasin ning iga krundi selle elanikega täitsin. Tead küll, nagu see mõistatus majadest, kus punase maja omanik joob piima, aga sinise maja omanikul on hobune jne. Muidugi ebaõnnestusin juhtumi lahendamisel taaskord. Ainult Poirot on võimeline kodus istudes oma hallide ajurakukestega selliseid kuritegusid lahendama. Kõrvalliinist veel nii palju, et mulle tegi nalja, kuidas eriagent laiba leidnud neidu niivõrd kiindus, et oma tööst oli nõus loobuma.

Agatha Christie sündis 1890. aastal Torquays Inglismaal keskklassi perre. Tema emale meeldis väga tütrele lugusid jutustada. Agatha ise õppis lugema viieselt. Ta hakkas lapsena luuletusi kirjutama ning tegi juba 11-aastasena debüüdi kohalikus Londoni ajalehes. Koolis tüdruk ei käinud, vaid õppis kodus. 15-aastasena tegeles ta lisaks veel ka laulmise ja klaverimänguga, kuid arglikkuse tõttu temast pianisti ei saanud. 18-aastasena hakkas Agatha end lõbustama lühijuttude kirjutamisega, jõudes I maailmasõja ajal detektiivilugudeni. "Tuhkur hobune" ilmus 1961. aastal ning see on inspireeritud mr. P-st, kelle juures Christie oli proviisoriõpilane. "Kellad" ilmus kaks aastat hiljem ning sellele pühendas kirjanik vähe aega. (allikad: 1, 2)

"Tuhkur hobune. Kellad" sisaldab kaht üpriski erinevat Agatha Christie krimilugu. Esimeses uuritakse palgamõrvaritest nõidu ning teises pimeda naise majas välja ilmunud tundmatut surnukeha ja kellasid. Mulle meeldis lugudest juhtlõngu otsida, aga muidugi sattusin alati kirjaniku jäetud valeradadele ja tegeliku lahendusega suutis ta mind üllatada. Erilist elamust ei pakkunud kahjuks selles raamatus kumbki osa. Kui sulle meeldib ka üritada ära arvata, milline on lõpplahendus, siis soovitan lugeda ikka!

You Might Also Like

2 kommentaari

  1. Christie tugevaimad on minuarust "Roger Ackroydi mõrvamine" ja "Saladuslik juhtum Stylesis". Aga eks see rohkem maitse asi :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Siis tuleb mul ikka see Roger käsile võtta hoolimata sellest jubedast kaanepildist. Mulle endale on siiani enim meeldinud "Kõver maja", "Ja ei jäänud teda ka" ja "Mõrv Idaekspressis".

      Delete

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide