XLIV ehk oled elus, kuni keegi sind mäletab

16:41

Kevin Brockmeier "Surnute lühiajalugu" jäi mulle silma Eia Uusi soovitusest, milles helisesid sõnad "kaunis" ja "pandeemia". See õige pentsik sõnapaar jäi mind kummitama ja kui teos Elisa Raamatu äpis ette sattus, asusin kohe lugema. Muide, kas oled paremal märganud äpi sooduskoodi?

21. sajandi keskpaik, Linn/USA/Antarktika. Linna asustavad surnud, keda keegi maal elus olijatest veel mäletab. Asjad on maailmas kulgenud nii, nagu sajandi alguses ennustati - polaarjää sulab, valitseb bioterrorismi oht ja puhkeb viirus, mis nõuab tohutult elusid. Linn laieneb, et plahvatuslikult kasvanud elanike hulka mahutada, aga hakkab siis kokku tõmbuma, kuni tundub et pea kedagi pole alles jäänud. Samal ajal, kui viirus miljoneid tapab, võitleb Laura Byrd oma elu eest metsikus Antarktikas, kuhu ta saadeti Coca-Cola PR tiimi liikmena. Tema kaaslased läksid abi otsima, kuid pole naasnud ja naisel pole õrna aimugi, mis neist saanud on.

Sellest raamatust on kuidagi raske kirjutada. Seetõttu on see blogipostitus ka väga kaua aega võtnud. Esiteks meeldis mulle väga kontseptsioon vahepeatusest pärast surma, kus elavad kõik need, keda keegi elusatest veel mäletab. See pani mõtlema, kes mäletaks mind ja kui palju on inimesi, keda mäletan mina. Peened niidid ühendavad elavaid ja surnuid. Uued lahkujad toovad Linna uudiseid, mis maailmas toimub. Maal olijad ei tea Linnast midagi, aga mõtlevad ikka lahkunute peale. Selgelt joonistuvad välja need pisikesed detailid, mis inimesest inimese teevad.

Romaani toon on malbe ja mõtlik, hoolimata sellest, et taustaks on viirus, surm, võitlus elu eest. See oli tõesti kaunis, just sõnade poolest, millega pilte maaliti, ja paelus ka vaatenurk, mille alt olukorda vaadati. Autor suutis hästi meelde tuletada, et tuleks iga päev panna tähele väikeseid hetki ja neid väärtustada. Tema kirjeldused olid hästi iseloomulikud ja tekitasid erinevaid tundeid. Kui sulle meeldivad raamatud, kus rõhk on tekstil endal ning tunnetel, mida laused sinus tekitavad, siis sobib see raamat sulle hästi.

Olenemata sellest kaunist muljest ma päris vaimustusse raamatust siiski ei sattunud. Midagi jäi nagu puudu. Kuigi mind vaimustas Linna kontseptsioon, siis meeldisid mulle rohkem hoopis peatükid, kus Laura Antarktikas külmaga võitles. Linnas oli surnute elu kuidagi liiga harilik. Keegi ei võtnud ette midagi uut ja suurt. Neid isegi väga ei huvitanud, et nad on surnud. Paari esimese peatükiga sai kogu lugu räägitud. Edasi tüüris romaan vaikselt-vaikselt vältimatu lõpu suunas. See oli küll ilus kulgemine, täis mälestuskilde ja ilusaid mõtteid, aga sündmustevaene.

Kevin Brockmeier on 1972. aastal sündinud ameerika kirjanik. Ta teadis juba kooli viimasel aastal, et tahab kirjanikuks saada. "Surnute lühiajalugu" ilmus esmalt lühiloona 2003. aastal ajakirjas The New Yorker. Sellest loost sai romaani esimene peatükk. Brockmeier teadis kohe, et alustab tegelikult romaani, aga talle pakub rahuldust, kui sissejuhatus on omaette tervik, mis paneb paika suurema pildi tooni. Kirjutades veedab mees palju aega lausetega, lihvides igaüht, kuni see on täiuslik. Lugu mõtleb ta välja siis, kui ei istu arvuti taga. Brockmeier ei vaata kunagi oma raamatute arvustusi ega statistikat. (allikad: 1, 23)

"Surnute lühiajalugu" on lugu surnutest, kes elavad mälestuste jõul ja inimkonna aeglasest hääbumisest. Mulle meeldis kontseptsioon, kuidas me hoiame mälestustega inimesi elus ja nad on kõik ühes suures Linnas. Samuti nautisin kirjeldusi väikestest hetkedest, mis teevad sind inimeseks. Romaan ise oli aga rohkem mõtete ja tunnete kogu, kui lugu. Soovitan, kui soovid, et sulle annaksid mõtteannet sõnad "kaunis" ja "pandeemia"!

Loe ka:

You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide