XXVII ehk Soonlepa kadakate vahel

20:56


Endale on teadagi raske lugemist valida ja nii võtsingi enda Instagrami jälgijad appi. Minu-sarja raamatutest osutus kõige popimaks Mae Lender "Minu Hiiumaa".

21. sajand, Soonlepa küla, Hiiumaa. Mae elus toimub 33. eluaastal suur muutus ja ta jõuab Hiiumaale. Maja ostmine läheb küll üle kivi ja kändude, aga õnnestub lõpuks edukalt. Nii lihtsalt veel pärishiidlaseks ei saa, enne peab ikka mitu põlve kohalikku kalmistusse olema maetud. Küll õnnestub tal Hiiumaale omast rahu ja vaikust nautida, külaellu sisse elada, naabritega tutvust teha, saarenurga kultuurielu edendada. 

Kust ma küll nüüd pihta hakkan? See raamat pakkus paraja üllatuse. “Minu Hiiumaa” oli nimelt... minu Hiiumaa, minu lapsepõlvesuved 15 aastat tagasi Soonlepas, teeots, mida praamilt tulles maha ei tohtinud magada, kruusatee, käänak, mille taga vanatädi suvila, naabri Vilma, kelle kanamunadest sai värsket koogelmooglit, tema hiiglaslik koer Rulli, vann marjapõõsaste vahel, saunas magamine, kitsed mere ääres, hapud pihlakamarjad, elevandid aknalaual, võsas mõisavaremetega tutvumine ja palju muud. Hiiumaa on ju suur ja lai, aga siin olid vaid tuttavad paigad, küll veidi muutunud kujul. 

Raamat kutsus esile nii palju mälestusi möödunud aegadest, mis ei tule enam iial tagasi. Viimati käisin seal üle 10 aasta tagasi ja nüüd saab ainult aia tagant tuttavat hoovi piiluda. Uuemat aega sai ka ikka meenutada, näiteks ülemöödunud suvist kohtumist Hiiumaa Hirmuga. Ja muidugi tahaks nüüd tagasi (selle viimase kohtumise jätaks muidugi hea meelega tulevikus vahele)! Eriti mõnus oleks minna muidugi kohvikutepäevale.

Kirjaniku keelekasutus on väga mõnus, soe ja positiivne, ja lugemine kulges kiirelt. Siin oli natuke kõike: jutte külaelust ja -inimestest, niisama harivat infot ja mõnusaid looduskirjeldusi. Nalja saab ka, peaaegu iga peatüki alguses ja peatükke on palju, üle 40. Natuke tüütud olid võrdlused mandrirahva ja hiidlaste vahel, mis tekitasid sellise tunde, nagu uks löödaks pauguga nina ees kinni. Hiidlaste loomusest saab igatahes palju aimu. Väga huvitav oli lugeda, kui raske on Hiiumaale maja soetada. Veel meeldis mulle tähelepanek perekonnanimedest, mille järgi saarel kohe aru saab, kust kandist keegi pärit on. 


"Minu Hiiumaa" pakkus mulle elamust, mida ma sealt otsidagi ei osanud. Hiiumaa on küll parajalt suur, aga enamik raamatu tegevusest toimub Soonlepa külas, selles nurgas, millega mina kõige rohkem kokku olen puutunud, sest käisime seal perega vanatädi juures suvitamas. Kirjeldused tuletasid meelde palju armsaid mälestusi ja väga huvitav oli lugeda, milline on küla argielu. Raamat on mõnusalt positiivses toonis ja tekitab kindlasti tahtmise ise saart külastada. Kui juba seiklemiseks läheb, siis boonusena on lisatud toredaid soovitusi. Soovitan lugeda, kui soovid teada, kuidas saareeluga kohanemine läheb või mis on hiidlaste eripärad!

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!


You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide