VIII ehk kui ema saadetakse Siberisse

21:57



Seadsin oma Instagrami #kikael2020 väljakutses veebruarikuu eesmärgiks lugeda uuemat eesti kirjandust. Mõtlesin, et jõuan sel teemal mitu raamatut lugeda, aga kukkus välja nii, et pidin ühega piirduma ja sellegi lõpetasin alles märtsikuu esimestel päevadel. Tegelikult peitus ühtede kaante vahel küll terve triloogia - Leelo Tungal "Seltsimees laps". 

1951-1955, Ruila/Tallinn. Leelo on nelja-aastane plikatirts, kui mustad mehed eesotsas uurija Varikuga tema memme ära viivad. Leelole kinnitatakse, et kui too hea laps on, tuleb ema varsti tagasi, sest perekond on veendunud, et tegu on eksitusega. Koolidirektriss saadetakse aga 25+5 aastaks Siberisse. Isal on lapse kasvatamisel palju abilisi, kord veedab Leelo aega tädi Annega Tallinnas, siis külastab vanaema-vanaisa Jõgisool. Igav tüdrukul juba ei hakka, aga hea laps on küll raske olla. Mööduvad päevad, nädalad, kuud, aastad, aga memme on ikka Siberis.


"Seltsimees laps" oli jälle üks selline raamat, mis on korraga nii kurb kui ka naljakas. See sobib lugemiseks nii lastele kui ka täiskasvanutele. Esimeste jaoks pakub ta nalja, aga on ka hariv, andes aimu, milline oli laste elu 70 aasta eest. Positiivsust ja helgust toob romaani põhiliselt lapsesuu, Leelo mõtted ja teod. Suuremate jaoks peituvad teoses ka tõsised teemad, mida arutavad omavahel täiskasvanud. Kõige nukramaks tegi mind naine, kes suhkrust ilma jäi. Siberisse saadetud emast on üllatavalt vähe juttu, aga samas oli seda just parasjagu.

Kui raamatut alustades lugesin iga juttu õhinaga, siis teise raamatuni jõudes muutus raamatu toon väsitavaks. Samuti hakkasid mingid motiivid korduma. Hästi palju oli näiteks punaseid salmikesi, mida Leelo raadiost kuulis või raamatust luges ja siis deklameeris. Ilmselt oleks mulle tulnud kasuks, kui oleksin raamatu osade vahel teinud pikemaid pause, mitte üritanud kõike jutti järjest lugeda.


Selle romaani tegi eriliseks, kui hästi on Leelo Tungal suutnud sõnadesse panna mudilase maailmavaate. Raamatu Leelo mõtleb ja käitub nagu laps, mitte nagu väike täiskasvanu. Üllatusin, kui palju mäletab kirjanik ajast, kui ta oli 4-5aastane. Mul pole aimugi, milliseid mänge ma mängisin või mida mõtlesin. Leelo oli väga asjalik tüdruk, kes alati endale tegevust leidis ning näitas, et lapsi ei tohiks alahinnata. Eriti imestasin, kuidas väike laps mõistis, et on tähtis pidada suud asjade kohalt, mida tal keelati välja lobiseda.

Raamatut on ikka hoopis teine tunne lugeda, kui selle tegevus toimub tuttavates paikades. Ma ei ole filmi "Seltsimees laps" ikka veel näinud, aga kujutasin päris hästi ette teed kodust bussi peale või seiklemist Tallinna tänavatel. Üldse oli 1950. aastatest lugemine huvitav, sest see aeg oli nii ammu. Elu Nõukogude Eestis oli ikka parajalt absurdne ja ebaõiglus lokkas. Nii mõndagi ei tahaks uskudagi.


"Seltsimees laps" on hariv, naljakas, tõsine, kurb, ajalooline romaan ühe mudilase igapäevasekeldustest sügaval nõukogude ajal, millest igas vanuses lugeja leiab midagi erinevat. See on üks harv raamat, kus peategelane laps on tõesti laps, käitub ja mõtleb eakohaselt. Tänu sellele on valdav emotsioon positiivne, sest rohkem on juttu lapse argielu rõõmudest ja muredest, kui ajastu probleemidest. Kolm raamatut järjest lugeda muutus siiski korduvaks ja hakkas väsitama. Lugeda soovitaksin kindlasti, eriti kui sulle meeldib lapsesuu ning soovid 1950. aastate elust rohkem aimu saada. Lihtsalt jäta osade vahele paus!

Loe ka:

You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide