LVII ehk Rootsi kummituslinn

11:13



Kes mind Instagramis jälgib, teab, et hakkasin hiljuti kasutama Elisa Raamatu äppi. Esimene teos, mis mulle seal silma jäi, oli Camilla Sten "Kadunud küla". Olin sellest natuke varem ka kuulnud ning see tundus täpselt paslik, tekitamaks õiget meeleolu enne Halloweeni.

1958-59 & 2019, Silvertjärn, Rootsi. 60 aastat on möödunud sellest, kui väikese kaevanduslinna ligi tuhatkond elanikku haihtusid. Kohale sõitnud uurijad leidsid vaid kividega surnuks loobitud naise ning vastsündinu. Ülejäänud inimesed olid kui maa alla neelatud, kusjuures keegi ei olnud isiklikke asju kaasa võtnud ning isegi pesu jäeti nöörile kuivama. Alice'i vanaema oli sel ajal Stockholmi kolinud ning kaotas kogu oma perekonna. Juhtunu painas teda terve elu ja ta uuris kadumist omal käel, aga ei selgitanud midagi välja. Ka lapselast huvitab see müstiline lugu väga ning ta näeb selles suurepärast võimalust teha dokumentaalfilm. Alice plaanib sõita viieliikmelise meeskonnaga paariks päevaks Silvertjärni, et toota pilte ja videoklippe, mille abil projektile raha ning fänne juurde koguda. Kõik läheb aga viltu ja varsti tundub, et läheb hästi, kui nad üldse elusana tagasi jõuavad.


Mina ja e-raamatud ei sobi eriti hästi kokku, aga andsin Elisa Raamatu äpile siiski võimaluse, seda suuresti Iselugeja funktsiooni pärast. See toimib nagu audioraamat ehk saad kuulata, kuidas sulle teksti ette loetakse. Valida saab mehe- või naishääle ja sättida saab ka kiirust. Esimesel korral teeb see robotlik hääl kindlasti nalja, aga sellega harjub kiirelt ära. Kuulasin raamatut usinalt autoga tööle ja koju sõites, aga siis tekkis mure, et sündmused läksid põnevaks ja tekkis raskus autost väljumisel, nii et ühe korra valisin meelega koju sõites tee, kus on ummik, et saaks rohkem kuulata. Olukord muutus nii tobedaks, et lõin kuulamisele käega ja lugesin viimased ~150 lehekülge ise läbi. Kartsin, et ei saa muidu rahulikult magada, aga võta näpust, loo sisu jäi ikka kummitama.

Viimasel ajal on mulle kätte sattunud palju raamatuid, mille võluks on atmosfäär või tegevuspaik. "Kadunud küla" oli täpselt samasugune. Kujutasin hästi ette seda üksikut looduse poolt vallutatud linna, lagunenud hooneid, tühje tänavaid. Mulle endale meeldib mahajäetud paikades kolada ning kui kohaga on seotud veel ka müsteerium, siis on see eriti magus kombo. Selliseid inimesi, kes hüljatud kohti ja müsteeriume armastavad, on palju. Minu meelest raamatu üks ebaloogilisemaid külgesid oligi see, et üldsusel Silvertjärni suhtes mingit huvi ei olnud. Esiteks oli juba algne kadumise uurimine poolik, sest inimesi otsiti taga ju põhiliselt vaid metsast. Teiseks oli veider, et 60 aasta jooksul keegi teine huviline linna uurima ei hakanud ning seal peituvat ei avastanud, ja kolmandaks, et rahastuse leidmine oli nii raske, kui keegi seal varem filmimas polnud käinud. Nende kolme fakti puhul oleksin oodanud, et Silvertjärni minek on keelatud ja keegi üritab midagi kinni mätsida, aga nii ju ei olnud.

Nendele ebausutavustele vaatamata elasin päris kiirelt romaani sisse. Mulle meeldis, et paralleelselt sai lugeda nii tänapäeva kui ka mineviku sündmustest ning mõlemast looharust saadud vihjete järgi hakkas lõpplahendus kenasti koitma. Eriti nautisin seda, et puudus ootamatu loopööre ning kogu müsteerium ei olnud üle mõistuse, vaid täpselt selline, mille poole ülejäänud raamat teel oli. Viimasel ajal tundub, et kirjanikud lausa võistlevad omavahel, kes suudab oma lõpplahendusega kõige rohkem rabada, mistõttu see kahe jalaga maa peal olev lõpp oli meeldiv vaheldus. Muidugi oli õõvastav ja kurb ka. Eriti läks hinge, et ammune tragöödia tänapäeva niimoodi õudusfilmilikult mõjutas.

Tegelastest läksid mulle palju rohkem hinge need, kes toimetasid minevikus. Olevikus oli inimeste vahel liiga palju tobedat draamat: saladused, armusuhted, tervisemured, vanad lahkarvamused jne. Tundus, et Alice'il on igaühega oma kaaslastest mingisugune konflikt. Arvan, et palju ägedam ja emotsionaalsem oleks kogu see lugu olnud üldse Alice'i vanaema vaatepunktist, sest teema oli tema jaoks isiklikum. Kõige rohkem elasin kaasa Elsa vaatepunktile. Ka minevikutegelastel olid omad mured, aga need olid kõik seotud müsteeriumiga, mis Silvertjärni hukutas ning seega loo suhtes olulised. Samal ajal tundus olevikuprobleemide ainus roll kõiki tülli ajada, et neid üksteisest eraldada.  Eriti kohatuna mõjus põhjus, mis Alice'i ja Maxi tülli ajas. See on ju ammu teada, mis õudusfilmis saab tegelastest, kes üksinda jäävad. Üldse tegid kõik väga palju rumalaid otsuseid. Ma täitsa imestan, et keegi üldse ellu jäi.


Camilla Sten on 1992. aastal sündinud kirjanik, kes õpib hetkel Uppsala ülikoolis psühholoogiat. Ta on lugusid kirjutanud juba väiksest peale. Naine huvitub väga poliitikast ja on ka ise rootsi ajalehtedes erinevatel teemadel arvamust avaldanud. Ka Camilla debüütromaan, mis ilmus 2016. aastal, on küllaltki poliitilise teemaga, kujutades düstoopilist Rootsit, kus paremäärmuslik partei on võimu haaranud. Camilla ema Viveca Sten on samuti kirjanik ning nad on koos avaldanud paljukiidetud põnevussarja. (allikad: 12)

"Kadunud küla" on kõhedust tekitav romaan, kus on õudukate elemente, köitev müsteerium, kuhu kadus linnatäis inimesi ja lisaks on põnev jälgida, kuidas tiim filmitegijaid ringi kolab. Kohtades, mis kunagi pulbitsesid inimestest, aga nüüd on hüljatud, on minu jaks midagi ligitõmbavat ja see kumas läbi ka raamatulehtedelt. Lisa mahajäetud paigale veel üks korralik saladus ja ma olen müüdud. Silvertjärni loos oli detaile, mis tekitasid küsimusi ja mida ma ei tahtnud päris uskuda, aga kokkuvõttes oli "Kadunud küla" põnev lugemine. Mulle meeldis, et lool ei olnud mingit pöörast lõpplahendust, vaid kõik oli loogiline ja lihtne. Soovitangi lugeda, kui kõik need uskumatuid loopöördeid täis põnevikud on ära tüüdanud!

You Might Also Like

0 kommentaari

2019 Reading Challenge

2019 Reading Challenge
Mariann has read 21 books toward her goal of 52 books.
hide