Väljakutse teema 6. - 2019. aastal ilmuv debüütteos. See oli jälle üks sellistest teemadest, millele vastav raamat mulle piltlikult öeldes ise sülle kukkus. Põnevik "Vaikiv patsient", mille autoriks on androgüünse nimega Alex Michaelides, ilmus selle aasta veebruaris ning juba enne avaldamist olid tõlkeõigused müüdud 37-sse riiki. Millegipärast arvasin, et kirjanik on naine, kuigi tegelikult on ta ikka meessoost. 

London. Kuus aastat tagasi leiti kuulus moefotograaf oma kodust mahalastuna. Mõrvapaigast leiti ka tema läbi lõigatud randmetega abikaasa, kunstnik Alicia Berenson. Naine jäi ellu, kuid ei ole sellest ajast saadik lausunud aga ainsatki sõna. Ta mõisteti mõrvas süüdi, kui ainus kahtlusalune, pealegi olid vaid tema sõrmejäljed mõrvarelval. Psühhoterapeut Theo Faberile on Alicia kinnisideeks ning tal õnnestub saada töökoht asutuses, kus naine ravil on. Mees on veendunud, et tal õnnestub naine uuesti rääkima panna. Theo meetodid sarnanevad küll rohkem politseiuurijale kui terapeudile, sest ta veedab rohkem aega Alicia sugulasi ning tuttavaid küsitledes kui oma patsiendiga kohtudes. Mees üritab meeleheitlikult välja uurida, mis peitub naise vaikimise taga.

Tapmisele viiv raev, mõrvale viiv raev ei sünni olevikus, see pärineb mälueelsest maailmast, varajase lapsepõlve maailmast, lapsepõlves läbi elatud ahistamisest ja väärkohtlemisest, mille laeng aastate jooksul kasvab, kuni plahvatab - ja üsna sageli sihtmärgi pihta.

"Vaikiv patsient" on pigem aeglaselt kulgev põnevik, kus olevikus palju ei toimu ning kõik oluline on varjul minevikus. Lugemine läks see-eest kiiresti, sest mulle pakkusid huvi Theo ravimeetodid ning kogu see psüühika analüüs. Minu jaoks oli huvitav teadmine, et ravi võib toimuda nii, et terapeut tunneb patsiendi tundeid tema eest. Nii saab Theo Aliciat tõlgendada, kuigi too ei räägi. Ei tulnud just suure üllatusena, et autor Alex Michaelides on ka ise kaks aastat psühhiaatriaasutuses töötanud. 

Armastus, milles puudub ausus, pole väärt, et seda nimetataks armastuseks.

Täiuslik triller siiski "Vaikiv patsient" minu jaoks ei olnud, sest puudus põnevusmoment ja närvikõdi. Romaani tegelased ei pannud endale kaasa elama. Tahtsin muidugi teada, mis Alicia vaikimise taga on ning kas Theol õnnestub naine rääkima panna, aga nende saatus mulle väga korda ei läinud. Ideaalne põnevik oleks selline, kus kardaksin tegelaste elu pärast ning hoiaksin neile rohkem pöialt, et kõik hästi laabuks. Selles raamatus sellist tunnet ei olnud, sest enam-vähem kõik oluline oli juba minevikus ära toimunud ning tuli nüüd esile vaid meenutustena.

Alex Michaelides sündis 1977. aastal Küprosel. Tema ema on inglise päritolu ning isa kreeklane. "Vaikiv patsient" on mehe debüütromaan, milles autor kombineerib oma teadmised kreeka tragöödiatest, psühhoteraapiast ning stsenaariumite kirjutamisest. Michaelidesel on stsenaristi magistrikraad ning ta on sellel alal ka töötanud. Mees on õppinud ka inglise kirjandust ning lisaks töötanud teismelistega karmi valvega psühhiaatria asutuses. Viimast peab ta elumuutvaks kogemuseks. Vaimse tervise valda tõmbas teda nagu tema kangelast Theotki vajadus ennast ravida. Kirjanikuks soovis Michaelides saada juba lapsena ning kirjutas juba enne 18aastaseks saamist poolteist romaani. (allikad: 1, 2, 3)

"Vaikiv patsient" on psühholoogiline põnevik, mille tegevus toimub vaimuhaiglas ning tegelasteks on psühhiaater ja patsient. Minu jaoks oli teose parim külg teadmiste andmine psühhoteraapia kohta. Ka korralik žanrile omane loopööre on romaanis olemas. Soovitan raamatut neile, keda paeluvad põnevikud, kus enamik tegevusest on mineviku uurimine ja tõlgendamine!