Birk Rohelend "Kuldne laps" ehk Silva Stökeli lugude teine osa on veel viimane raamat, mis veel 2018. aasta loetutest tutvustamata on. Seekord ei saa ma end välja vabandada isegi piltide puudumisega, sest need olid ammu olemas. Minu arvamust sarja esimesest raamatust saad lugeda siit: "Sa pead suudlema Silvat".

Omavere. Silva Stökel on kolinud Omaverre ning sooviks pühenduda nii oma poja Robini kui ka perre lisandunud Mikaeli eest hoolitsemisele. Paraku palub piirkonnavanem teda appi uurima väikese poisi võigast mõrva. Kui väikelinnas veelgi lapsi kaduma läheb, saab Silva aru, et oht varitseb ka tema poisse, ning asub koletist taga ajama.

Juba viis aastat on ta kõigepealt ema, seejärel ajakirjanik Silva Stökel, ning viimased kaksteist kuud peatoimetaja ja perekonnapea. Ja siis, kõige viimasena, nii, et ta selle vahepeal lausa unustada suudab, on ta kusagil sügaval sisimas ikka veel naine.

Omavere paelus mind juba esimeses raamatus oma geniaalse nimega, mille taga peitus näiliselt armas maakoht, mis tegelikult oli verine ja sünge. Oli selge, et sellest väikelinnast võib veel lambanahka maskeerunud hunte oodata. Kirjanik juhatab lugeja Silva kannul mitme potensiaalse kurjamini, sest huvitavaid tegelasi, keda uurida, Omaveres jagub. Ka sellesse kriminulli on põhiloo kõrvale põimitud muid aktuaalseid teemasid nagu seakatk. Esimene osa oli minu arvates siiski järjest parem, sest haaras mind rohkem kaasa ning oli müstilisem. Teise osa kohta on palju raskem midagi öelda. Lugesin seda päris ammu ning hetkel on silme ees vaid mõned stseenid, neist kõige eredam on võigas lend lõpust.

Romaanis oli mitu korduvat detaili, mis mind häiris. Esiteks ei saanud ma aru, kuidas Silva mitu korda vastu pead sai ja oma vigadest ei õppinud. Kui esimest korda nuhkima minnes oimetuks lüüakse, siis järgmine kord võiks ju kiivri pähe panna, selmet jälle pildituna lõpetada. Teiseks oli korduv motiiv kahe Silva raamatu lõpplahendustes, kus ilmub välja vana rajatis Omavere lähedal metsas, millest vähesed teavad.

"Kuldne laps" on kriminaalromaan, mis jääb alla oma eelkäijale "Sa pead suudlema Silvat". Raamat oli küll põnev, kuid jättis mind külmaks ning pean tunnistama, et oma mõtteid loetust oli raske sõnastada. Seetõttu lükkasin selle postituse tegemist aina edasi. Raamatus leidus siiski paar meeldejäävat stseeni, seda põhiliselt nende jälkuse tõttu. Jään siiski ootama, mis Omaverest veel välja roomab!

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!