44. Raamat autorilt, kelle kodumaad oled külastanud - Rootsi. Valisin lugemiseks Susanne Janssoni debüütromaani "Ohvriraba", sest mind ahvatles sündmuste toimumispaigaks olev raba. Ootasin kujutlusvõimet sütitavaid kirjeldusi ning udust olustikku, kuhu üks mõrvamüsteerium hästi sobiks. Raamatus oli kõik see olemas. 

2016, Mossmarken. Iidsetel aegadel jätsid inimesed siia ohvriande jumalatele. Kümmekond aastat tagasi leiti sealt üks rabalaip, mis oli kummitamise vältimiseks vaiaga kinnitatud, kuid ka tänapäeval on inimesi siin jäljetult kadunud. Nathalie on endale rentinud majakese, et märgalal doktoritöö tarbeks katseid läbi viia. Naine on tegelikult lähedusest pärit ning Mossmarken oli tema lapsepõlve mängumaa, kus tüdruk ühe traagilise suveni väga õnnelik oli. Pärast seda pole Nathalie kunagist kodu 15 aastat külastanud. Teadustöö kõrvalt hakkab ta oma minevikku lahti harutama ning päästab ühe inimelu. Tundub, et raba nõuab endiselt ohvreid, sest avastatakse veel üks vaiaga läbi puuritud surnukeha, ainult et see kannab tänapäevast jopet.

"Ohvriraba" õnnestus mul läbi lugeda pelgalt ühe õhtuga. Sellele aitasid kaasa nii hoogne sündmustik kui ka vähene lehekülgede arv. Mulle sobis hästi tempo, milles Nathalie minevik lahti rullus. Romaanis oli rohkem müstilisust kui pinget. Ma ei tundnud ühegi tegelase saatuse ees hirmu, aga raba ümbritsev salapära köitis mind väga. Juurdlesin pikalt, kas tegu on krimka või tondijutuga, ning see, kes on inimeste kadumise taga, ei tundunudki nii oluline. Lõpuks jääb igaühe enda otsustada, kas rabas toimub midagi üleloomulikku või mitte.

Raamatu tegevus toimub küll Rootsis, aga kirjeldused olid nii kodused, et nende järgi võiks kõik toimuda siin samas Eestis. Meie oma tuntuim rabalaip on pärit Rabivere rabast. Kujutasin hästi ette seda udust raba ning tontlikku küla kõigi oma mahajäetud majade ja üksikute elanikega. 

Susanne Jansson sündis 1972. aastal Rootsis linnakeses nimega Åmål. "Ohvriraba" on naise debüütromaan. Susanne eluteekond meenutab mulle tema tegelast (politsei)fotograafi Mayat. Jansson õppis New Yorgis fotograafiat ning töötas Rootsi naastes vabakutselise fotograafina, õppides samal ajal ajakirjandust. Ta elab perega Gothenburgi lähistel Lerumis. Viimased kaks aastakümmet on naine töötanud vabakutselise ajakirjanikuna, keskendudes reportaažidele ja profiililugudele. Lisaks on Susanne kirjutanud nädalakirjadele krimi-lühijutte.

"Ohvriraba" oli mõnusalt tempokas ja parajalt õhuke üheõhtune meelelahutus. Romaanis on edukalt kirjeldatud rabaõhustikku ning udust salapära. Mulle meeldis raamatust õhkuv müstilisus, kuid põnevust ja pinget jäi puudu. Soovitan neile, kellele meeldivad rahulikumad krimiromaanid!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!