IX ehk kuidas kogemata põgeneda Põhja-Koreast

22:05

Hyeonseo Lee "Seitsme nimega tüdruk" on autori enda lugu, kuidas ta noore tüdrukuna Põhja-Koreast põgenes, aastaid end Hiinas varjas, Lõuna-Koreasse jõudis ning lõpuks ka oma pere sinna toimetas. Naine oli erakordselt julge ning õnnetähe all sündinud, sest tal vedas teekonna jooksul korduvalt.


Hyeonseo veetis enamiku oma lapsepõlvest piirilinnas Hyesanis, kus Hiina oli sõna otseses mõttes kiviviske kaugusel, üle jõe. 17-aastaselt otsustab tüdruk üle piiri lipsata, et näha elu teises riigis. Tal ei ole plaaniski kodumaad hüljata, kuid juhtub nii, et ta ei saa enam naasta. Ta elab aastaid Hiinas, vahetab mitu korda nime, olles pidevas hirmus, et ta avastatakse ja saadetakse tagasi. Ühel päeval kuuleb Hyeonseo, et Lõuna-Korea võtab Põhja-Korea põgenikke vastu ning toetab neid. Möödub veel siiski kaua aega, enne kui ta sellesse riiki jõuab. Aastatega on igatsus perekonna järgi aina kasvanud ja nii toimetab Hyenoseo järjekordseid raskusi ületades lõpuks Põhja-Koreast välja ka oma ema ja venna.

Mulle meeldis, kuidas autor suutis oma igapäevaelu kirjeldustesse sõlmida asjaolusid, mis talle põhjakorealasena olid iseenesestmõistetavad, kuid teistele mitte. Nii sai lugedes ülevaate sellest, millised tingimused Hyeonseo koduriigis elamiseks on. Kõige rohkem hämmastasid mind enesekriitika seansid, mis said alguse algkoolis. Iganädalaselt pidid kõik lapsed kedagi milleski süüdistama ja ka ise pihtima. Lihtne märkus, et kellegi koju oli siginenud uusi asju, võis viia ühe perekonna hukuni. Riigijuhtide portreede pidamine oma kallimaks varaks, avalikud hukkamised, lõpmatud massiüritused ja muud seigad olid mulle tuttavamad küll kirjandusest kui päris elust. Uskumatu, et selline elu veel tänapäevalgi saab kuskil reaalsuseks olla.

Elu Põhja-Koreas tundub heaoluühiskonnas elanute jaoks kohutav, kuid seal elavatel inimestel pole aimugi, et mujal maailmas palju etem on. Nad peavad end uhkusega maailma suurima ja uhkeima riigi kodanikeks. Keegi ei tahagi põgeneda. Kaotataks ju kodu ja sidemed perekonnaga. Lisaks on põhjakorealaste elu mujal riikides närune, neil on keeruline kohaneda, sest ollakse üles kasvanud valede ja vääruskumuste keskel. Lõuna-Koreas peetakse neid veel ka madalamasse klassi kuuluvateks, kuna selles riigis on kõige tähtsam asi haridus ja põhjakorealaste haridus ei kõlba mitte kuskile. Sarnases olukorras on ilmselt ka muudest riikidest põgenejad, kes vaatamata altkäemaksudele, vahendajatele, reetmistele ja hirmule on jõudnud oma sihtkohta, kus keegi neid mikski ei pea.

Arvasin, et leian raamatust rohkem jubedusi, seetõttu üllatusin eriti, kuidas Hyeonseol aina vedas. Esiteks oli tema perekond Põhja-Koreas heal järjel, mistõttu said nad endale lubada palju rohkem, kui teised rahvuskaaslased. Teiseks pääses naine nii Hiina politsei käest kui ka oma keha müümisest. Pagulasena ei usaldanud ta kedagi, edasi viivaks jõuks oli vaid usk iseendasse ja paremasse tulevikku. Kogu vaev tasuski end ära ning Hyeonseo päästis nii enda kui ka oma perekonna.

Mulle meeldis see raamat väga. Tegu on küll memuaariga, kuid kohati oli tunne, nagu loeks ilukirjandust, sest see oli niivõrd seiklusrikas ja kaasahaarav. Kõige parem sõna, millega teost "Seitsme nimega tüdruk" kirjeldada, on silmiavav, sest see tõesti avardab maailmapilti. Soovitan seda kõigile, ka neile, kes pelgavad Põhja-Koread. Riigis toimuv on kindlasti kole, kuid raamatus jääb valitsevaks positiivne joon.

Aitäh raamatu eest, Helios kirjastus!

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide