"Kääbik" meeldib mulle palju rohkem kui sellele järgnev Sõrmuste vennaskonna triloogia. Bilbo on oma tagasihoidlikuses palju nauditavam peategelane, kui Frodo, ning kogu seiklus ise on niivõrd lihtne, heasüdamlik, südantsoojendav, tagasihoidlik, aga samas ikka põnev. Raske on kirjutada raamatust, mille juures mulle meeldib kõik. Enim vaimustavad mind tegelased: kääbik, võlur, päkapikud, trollid, haldjad, mäekollid, Guglunk, kivihiiud ämblikud, vargid, kotkad, kujumuutja Beorn. Üle lugedes leidsin end mitu korda mõttelt, kui mitu korda saatus ikka juuksekarva otsas rippus ja pääsemine väga napp oli. Retke õnnestumine oli ikka väga suur ime.

"Kääbik" on lugu kääbikust. Kääbikust, kel polnud mingit julgust, aga leidis selle. Kääbikust, kes kartis kodust taskurätita lahkuda, kuid sai kääbikuks, kes trikitas suurt lohe. See ei ole lugu päkapikkudest, kes oma varanduse tagasi võidavad. See ei ole lugu mehest, kes võidab lohe. See on kääbikust. Seda ei suutnud filmid hoomata, sest fookus kaldus pidevalt Bilbolt eemale.