XXIV ehk pimekohting kunstnikust sinihabemega

22:36

Kurt Vonnegut "Sinihabe" sobib ideaalselt väljakutse punkti alla pimekohting raamatuga. Autori loominguga olen küll pikemat aega tahtnud rohkem tutvuda, kuid sellest romaanist varem kuulnud polnud ega midagi muud oodata ei osanud, eeldasin vaid pealkirja järgi, et tegu on tema versiooniga kuulsast muinasjutust, aga see seos on küll väga kaudne.

Raamat on kirjutatud kui fiktiivse kunstniku Rabo Karabekiani memuaarid ja sarnasus muinasjutu sinihabemega peitub selles, et mees hoiab üht saladust vanas kartulihoidlas luku taga ja ei luba sinna kedagi.

Kunstnikud - ja lugude jutustajad, kaasa arvatud luuletajad ja näitekirjanikud ja ajaloolased ... Nemad on hea ja kurja ülemkohtu kohtunikud, ja mina olen üks nende hulgast ja ka sina võid sinna ühel päeval kuuluda!

Tutvume Karabekiani kui kibestunud vanamehega, kes elab suures häärberis, mis on täis maale maailma suurimast abstrakste ekspressionismi kunsti kogust. Kunagi oli maja rahvast täis, aga nüüd on sinna jäänud vaid kokk oma tütrega ning kirjanik Paul Slazenger. II maailmasõjas kaotas mees ühe silma, teenides seal tippklassi maskeeringuid maalides. Varem katsus Rabo kätt ka realistlikumas kunstis, kuid Dan Gregory, kelle õpipoisiks ta oli, ütles, et neis puudub hing, niisiis pöördus mees peale sõda moodsa kunsti poole.

... mingist küljest on väga kasulik, võib-olla isegi esmane, et hea kunstnik lepiks lõuendil sellega, mida ta teha ei suuda. Ma usun, et see ongi see, mis meid suurepäraste tööde juurest kütkestab: see puudujääk, mida me võime kutsuda isikupäraks või isegi piinaks.

Pärit on Karabekian Armeeniast, kus nii ta ema kui ka isa pääsesid massihukkamiste ajal napilt eluga ning põgenesid seejärel Ameerikasse. Sõjast naasnuna hakkab mees New Yorgis sõbrustama tulevaste abstraktse ekspressionismi tippkunstnikega nagu Jackson Pollock ja Mark Rothko. Ta saab ka ise kuulsaks ning rikkaks, kuni tema teoseid tabab isemoodi häving. Muidugi on Karabekiani elus mitmeid naisi, kuid raamatu alguseks on ta üksi jäänud, kuni juhuslikult satub mehe krundile Circe, kes kõik pahupidi pöörab ning mehe uuesti elama paneb.

Keda peab rohkem haletsema, kas kirjanikku, keda politsei üritab siduda ja vaikima panna, või seda, kes elab täielikus vabaduses ja kellel ei ole enam mitte midagi öelda?

Veendusin, et mulle Vonneguti stiil sobib ning on põhjust veel tema romaane lugeda, mulle meeldib, kuidas neis on parajalt satiiri, aga rõhutatakse just neid ühiskonna valupunkte, mis rohkem tähelepanu vajaks. Ta on osavalt võtnud luubi alla kunstnikud ning kirjanikud, kõneldes kui üks nende seast, samas tuues välja ka tõsisemaid probleeme nagu sõda ja genotsiid. Haripunkt on muidugi siis, kui mainitakse Tallinnat ning eestlasi, kui nood Nõukogude liidust Rabo Karabekiani kunstikogu vaatama sõidavad. Tegelikult imetlesin muidugi tervet lugu: kunsti teema oli põnev, armeenlase ajalugu oli põnev. Mis muud veel öelda, kui et soovitan! 

Maailmas aksepteeriti tollal kunstivoolude muutusi väga aeglaselt. Tänapäeval muidugi pühitsetakse iga uudsus kohe meistriteoseks!
Selles peitubki saladus, kuidas kirjutamisest mõnu tunda ja kuidas jõuda kõrgele tasemele ... Sa ei kirjuta kogu maailmale ja sa ei kirjuta kümnele inimesele või kahele. Sa kirjutad ainult ühele inimesele.

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide