XXII ehk elu nagu kreeka ε

15:50

Tundub, et kaugeim paik, kus ma käinud olen on Kreeka, niisiis sai see lugemise väljakutse punkt täidetud John Mole teosega "Elu nagu kreeka ε". Soovituse sain Facebooki grupist ja olen väga rahul. Raamat oleks võinud kirja minna ka kui pööraselt naljakas, sest pean möönma, et kõige lustakamad on lood ikka tõestisündinud.

"Ma ei taha Elleniti."

"Sa ei taha Elleniti?"
... lainelise asbesti panekust ma keeldusin. "Sibulaid tahan."
"Sibulaid? Sa tahad sibulaid?"
Tahtsin öelda keraamilise katusekive, kuid jätsin vahele hääliku, öeldes "keramidia" asemel "kremidia". "Jah, sibulaid. Mitte Elleniti." jäin endale kindaks, kiusata ma ennast ei lase.

John Mole on oma rahvusvahelise karjääri tõttu maailmas palju ringi rännanud, kuid südamesse jäi tal Kreeka. Hetke (ja alkoholi) ajel ostis ta ühelt külamehelt varemetes maja mahajäetud külas ning asus seda üles vuntsima. Vaja oli minema vedada tohutu hulk kitsesõnnikut, ära vahetada katus, teha uued põrandad, aknad, uksed. Töö oli üsna kontimurdev, kuid mees ise oli rahul. Ainult kõik teised: naine-lapsed-kohalikud vangutasid pead. Johni maja asus vanas külas, millest mäge mööda allpool asus uus, kus inimesed elasid moodsates betoonkuubikutes, aga siiski ehedat kreeka külaelu. Selgelt tulevad välja kõik kultuurilised erinevused, alates igapäevategemistest kuni toidu-joogikultuurini välja.

Mu isa ja kõik mu vennad oli joodikud ja üldse raiskuläinud inimesed, ning ema võttis mult surivoodil tõotuse oma juuste nimel, et ma kunagi ei jooks ei veini ega ouzot ega brändit ega õlut. Jumal tänatud, et ta suri enne, kui viskist kuulis.


Ütleksin, et tegu on silmiavava raamatuga, mis olenemata oma koomilisusest teeb ka veidi kurvaks, sest kirjeldatud külaelu on ilmselt hääbumas. Kaovad meistrimehed, kes tegid katusekive, vanakesed, kes vitsaga kaevukohta otsisid, müüriladujad, puidutöölised, karjaajajad. Maalt kolitakse ära ja alles jäävadki varemed, mida hinnata oskavad John Mole sugused välismaalased, kes oma unistusi taga ajavad ning ebamugavustest ei hooli. Autori Kreeka-armastus paistab välja igast peatükist. Oma enda memuaaridele lisaks jagab ta heldelt ka ajaloolisi fakte.

Kreeklase kohta oli tema juures ebatavaline see, et teda nähti sageli raamatut kaasas kandmas ning isegi omaette kohvikunurgas lugemas. See oli ebaharilik. Paljude meie Kreeka sõprade jaoks oli raamat viimane meeleheitlik katse täita eksistentsiaalne tühimik - juhul kui polnud kellegagi juttu vesta, ei olnud midagi teha, telekast mitte midagi vaadata; ega olnud tänaval midagi jälgida, ning isegi taamal polnud mitte miskit, millele tähelepanu kinnitada. Näidata end avalikus kohas koos raamatuga, rääkimata selle lugemisest, ol märk ekstsentrilisusest või võõrapärasusest.

"Elu nagu kreeka ε" innustab igati oma soovide poole püüdlema. Unistus maalilisest majast Kreeka saarel on tavaline, kuid viis kuidas John Mole selleni jõuab, ei kuulu küll kellegi fantaasiamaailma. Tegelikult läheb rada iga soovi juurde üle kändude ja küngaste ning näha kõike läbi huumoriprisma, nagu autor seda raamatus kujutada suudab, on imetlusväärne. Soovitan lugeda kõigil, kellel ellu huumorit juurde vaja ja ka neil, kes lihtsalt Kreekast vaimustuvad.

Kõik jutud on tõed. Tõde lihtsalt väänatakse natuke, et teha neid huvitavamaks.

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide