XI ehk jaapani krimka
18:05
Sujata Massey "Surm lumes" on siis raamat, mille võtsin raamatukogust tänu Lugemise väljakutse grupist saadud soovitusele. Krimilugu ise nii väga ei köitnudki, vaid pigem see, kui palju oli keskendutud jaapani kultuurile. Palju mainiti näiteks kohalikke roogasid, nii et pidevalt tekkis kihk midagi ise lugemise kõrvale näksida. Meelde jäid ka paar pisiasja, nagu see, et jaapani keeles puudub L-täht.
Rei Shimura (mitte Ray, nagu kaanel kirjas) on väga huvitav 27-aastane naine, kes töötab köögitehnikat tootvas firmas inglise keele õpetajana. Rahvuselt on ta pooleldi jaapanlane ja pooleldi ameeriklane. Mitu korda mainitakse romaanis, et ta sobib detektiiviks, kuna tal on annet õigete vihjete leidmiseks või meeldib lihtsalt nina võõrastesse asjadesse toppida. Nii ongi, sest kuigi naisele oli mõrvatu suisa vastumeelne, siis ometi töötas ta asja lahendamise kallal tublisti. Kaasa aitas muidugi see, et ta armus peamisse kahtlusalusesse ning tahtis tolle nime puhtaks pesta.
Raamat oli mõnusalt paks ning sissejuhatusele väga leheruumi ei raisatud. Rei sõitis puhkusele ning järgmisel hommikul leidis juba laiba. Mõrvatud naist oli ta tundnud umbes pool päeva ning lugejana ei tekkinud mul surnuga mingit kontakti. Uurimistöö tulemusel sain tema kohta terve eluloo teada, aga seegi ei tundunud tagantjärgi kuigi paeluv. Lisaks tabasin pea kohe ära mõrvari kui kõige ebatõenäolisema isiku. Seetõttu ütleksingi et mõrvamüsteerium minu jaoks siin loos ebaõnnestus. Samuti tundus võõrkehana armulugu, mis kuidagi liiga tormiliselt puhkes.
See-eest olen positiivselt meelestatud järgmise osa lugemiseks. Romaani lõppedes oli Rei väga soodsal positsioonil ning soovin teada, kuidas ta edasi toime tuleb. Kusjuures alguses tundusid mulle kõik Jaapani nimed sarnastena, nii et väga super oli nimeleksikon raamatu alguses, sai piiluda, et mis tegelane see nüüd selle nime taga oligi, aga lõpus ei saanud enam arugi, miks nad alguses sarnastena tundusid.
0 kommentaari