VII ehk mul on palju sõnu

16:04

Niisiis, lapsed, kuidas saab aju, mis elab ainsagi valguskiireta, luua meie jaoks maailma tulvil valgust?

"Kõik see silmale nähtamatu valgus" on romaan, kus on rohkem küsimusi kui vastuseid. Seetõttu võib öelda, et polnud kulminatsiooni, lugu ei viinud suure ja põneva kokkupõrkeni, lõpplahinguni. Hoolimata sellest on see hetkel loetutest selle aasta kütkestavaim raamat, mõjudes ülimalt realistlikuna ning vajutades kõigile helladele kohtadele mu hinges. Pole ime, et Anthony Doerr teenis sellega 2015. aasta Pulitzeri preemia ning 2014. aastal Goodreadsi kasutajate kõrgeima hinnangu ajaloolise ilukirjanduse vallas. 


Teaduses näeme vaid osa valgusspektrist, ajaloos vaid killukest toimunud sündmustest.

Autori väljendusviis on üsna lüüriline, lugejale maalitakse igast tegevuspaigast täpne pilt silme ette. Saint-Malo linn, kus enamik sündmustikust toimub, on seda väärt, lisan google lingi, vaadake ise pilte. Kuigi linn 1944. aastal pea maatasa pommitati, ehitati see uuesti üles. Õnneks! Romaani lummuses, tahaksin kindlasti seal kunagi ära käia, teha palju turistipilte ja tuletada loetud lugu vanu säilinud maju vaadates uuesti meelde.

Saint-Malo: vesi ümbritseb linna neljast küljest. Selle ühendus ülejäänud Prantsusmaaga on kesine: teetamm, sild, liivariba.

Lisaks lüürilisele stiilile, on huvitav ka raamatu ülesehitus, mis hoolimata tegelaste ning aastate vahel edasi-tagasi liikumisele, ei muutu hakituks. Sisuks on kaks paralleelset lugu: tüdruku ja poisi suureks kasvamine teise maailmasõja käigus. Prantsuse tüdruk, Marie-Laure LeBlanc jäi kuueaastaselt pimedaks, kuid tänu lukksepast isa abile ja õpetusele, sirgub temast iseseisev ning arukas neiu. Saksa poiss, Werner Pfennig on pealtnäha ideaalne Hitlerjugendi kasvandik: valge juus, sinisilmad, õige nurga all nina. Ometi on poisis palju rohkem, alustades tema võimetest raadioid parandada ning lõpetades sõjakoledused üle elava hella iseloomuga. Esimesed lehed on juba väga põnevad, sest peale peategelastega tutvumist satuvad nad kohe ohtu: algab pommitamine! Edasi viib autor meid ajas tagasi ning laseb avastada, mis sündmused selle 1944. aasta augustiööni viisid. Kahe noore kogemuste läbi näeme mõlemal sõttakistud maal toimuvaid koledusi, aga ka headust. 

Aga meie oleme heade poolel, onju?

Mis mulle veel väga meeldis oli, kuidas kasutati fraase nii saksa, prantsuse kui ka vene keelest. Väike detail, aga muutis loo kuidagi veel realistlikumaks. Samamoodi tunnen alati, kui raamatus on vihjeid teistele teostele, nagu siin põhiliselt jutustati ümber Jules Verne'i "20 000 ljööd vee all" süžee. Ma veidi üritasn sellest üle hüpata, sest see suurteos on mul veel lugemata, aga kuna selle aasta lugemise väljakutse lausa nõuab, et loeksin raamatu, millest teises raamatus oli juttu, siis pole mul enam varsti põhjust end välja vabandada! Igasugused teadusparalleelid meeldisid mulle muidugi ka, eriti kuidas Etienne äädikavulkaani ja pudelitornaadot tegi (nagu mina tööl).

Miks tuul valgust ei liiguta?

Üks teos, millega Anthony Doerri romaani "Kõik see silmale nähtamatu valgus" on võrreldud, on Markus Zusaki "Raamatuvaras". Sarnasusi on tõesti mitmeid: sõda, noored peategelased, veel sõda. Kellele meeldib üks, sellele julgen soovitada ka teist, aga lood on neis tegelikult üpriski erinevad.




You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide