Inimesed külas kogu aeg omakeskis nääklesid. Nende põhiline aja veetmise viis oli üksteise tagant varastamine ja kui keegi juhtus saama midagi eriti head, siis hakkas omanik seda taga otsima ning keeras tavaliselt valed majapidamised tagurpidi. Ometigi valitses eestlaste vahel täielik üksmeel, kui see oli seotud mõisaga. "Mis eestlase maal, see eestlase oma," ütlesid nad, ning tegid mõisaaida tühjaks. Taoline suhtumine on kindlasti säilinud tänapäevalgi. Eestlase lemmiktoit on ikka teine eestlane, kuni (!) mängu tuleb mõni võõramaalane. Avalikult küll nii väga rassistid ei olda, kui kodus nii mõnigi kirub või hoopis kardab pagulaskriisi. Saksid vähemalt olid rikkad, nende tagant sai varastada...

Romaani "Rehepapp ehk November" sündmustiku muudab veelgi huvitavamaks mütoloogia mängu toomine. Lehekülgedelt käib läbi arvukalt tegelasi olgu need siis merilehmad või eestlaste endi meisterdatud kratid.  Isegi haigustest on siin kavalad olendid saanud, kes inimesi ligi meelitavad. Siinkohal pean tõdema, et fantaasial tõesti pole piire ning igasugustest elukatest loeks heameelega rohkemgi.

Eestlasena nautisin kohati lugemist väga, sest oli tõsiselt andekaid kohti, mis muigele ajasid. Siiski oli paar liiga jälki kohta, et mu lemmikraamatute hulka saada. Mind väga huvitab, mida mõni välismaalane sellest teosest arvab ning kui paljud naljad on arusaadavad. 

Igatahes, "Mees, kes teadis ussisõnu" meeldis mulle rohkem.