II ehk täie hooga

14:57

Lugemise väljakutset jätkasin teemast "raamat, mille oled saanud kingituseks". Jõuluvana oli eelmisel aastal lahke ning tõi mulle suisa 3 paksu ja imelist teost, aga valisin selle punkti alla hoopis Dervla Murphy reisimemuaarid "Täie Hooga. Jalgrattaga Iirimaalt Indiasse". Aitäh, Karoliine!

Pildi tegin küll enne lugema hakkamist, aga illustreerib lugu väga hästi. Nimelt alutas Dervla oma reisi ühe Euroopa külmima talve ajal 1963. aastal ning vajas mitu korda edasi liikumisel suuremate masinate abi. See ei näita kindlasti naise nõrkust vaid just tema tugevust ning aru saamist, millal pingutamisest on rohkem kahju kui kasu. Jalgrattaga sai ta sõita küll ja küll ning, mida kaugemal kodumaast, seda halvemaks muutus teede seisukord, vajades ikka väga tugevat iseloomu et edasi rühkida.

Dervla kirjutas meie-vormis, pannes mind alguses mõtlema, kes on ta salapärane reisikaaslane, kuni sain aru, et see on ju ustav jalgratas Roz!

Julgen väita, et autor on üks kõige tolerantsemaid inimesi ning tema hoiakut õhkas igalt leheküljelt. Teda hoiatati Afganistani eest, tema elu pärast kardeti, kuid naine hakkas seda maad armastama ning otseselt ohtu ei sattunudki. Afgaanid võtsid ta omaks minu arvates just selle tõttu, et Dervla üritas end nendega samastada.

Üldse oli tegu väga õpetliku lugemisega. Mõned näited, mille võrra targemaks sain:
  • ära mine talvel jalgrattamatkale
  • saada ette vaadatud marsruudile varurehvid juba ette ootama
  • Aasias ei vaata juhid kunagi, kuhu sõidavad
  • Afganistanis ei tunta kella: eilne on möödas, tänast tuleb sekeldusteta nautida ja mis homsesse puutub - tulevikku plaanida on patune
  • USA ja NSVL sillutasid võidu Afganistanis teid
  • afgaanid kaevavad ratta alla augu, kui vaja rehvi vahetada
  • täiuslikke maid pole olemas
  • kuuma ilma puhul peaks jooma mahla, teed, piima jne soolaga
Lugedes tekkis ka mitmeid küsimusi. Kõige sügavamalt jäin juurdlema selle üle, kuidas ikkagi oleks kõige õigem viis maha jäänud riike aidata. USA ja NSVL tegid küll palju Afganistani järele aitamiseks, aga riik lõpetas ikkagi Talibani võimu all. Tore oli lugeda, kuidas Kabulis vanasti kord oli, võrreldes seda eelmisel aastal loetud afgaani naise memuaaridega 30 aastat hilisemast perioodist "Röövitud nägu: kahekümneaastasena Kabulis". Tuttavad tulid ette Dervla külastatud Buddha kujud, mis küll nüüd õhku on lastud. 

Ainus, millest lugedes puudust tundis olid pildid. Autor pidevalt rääkis, kuidas ta tegi sellest või teisest asjast pilti, hiljem küll kurtes, et ükski välja ei tulnud. Enda jaoks loo illustreerimiseks otsisin vahepeal kohanimede järgi googlest pilte juurde. Asupaikade järgi oli jutt õnneks väga detailne ning sai ka juures olevat kaarti näpuga järgitud.

Mõnus lugu vahva naise seiklustest!





You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide