Maikuu viimase nädalavahetuse veetsin Pivarootsis. See suvi lähen nimelt vabatahtlikuna lastelaagrisse, täpsemalt Potteri-teemalisse "Tarkade kivi" programmi Remnikule. Selle raames toimus siis kogu laagrisuve meeskonna kokku saamine. Olin väga põnevil, sest ei osanud midagi oodata. Lisaks ei teadnud ma mitte kedagi, kes sinna veel minemas olid.

Laupäeva hommikul kell 9 läks buss. Kuna nädalavahetuseti on transport Sauelt linna nii nagu ta on, siis olin juba pea tund aega varem kohal. Õnneks oli rongis Karoliine, kelle saatsin tema töökohani ja tegin nii veidi aega parajaks. Hommikul oli väga mõnus ilm. Puhus küll tuul, aga külm ei olnud ja oli mõnus jalutada. Jõudsin küll esimesena parklasse bussi ootama, aga peagi liitusid veel kaks neiut. Seisime kolmekesi vaikides kõrvuti, nagu eestlased ikka, keegi teisi kõnetada ei julgenud. Lõpuks siis nokatsiga neiu, kes keskel seisi julges küsida, et kas me ka Remnikule. Natuke ajasime siis juttu, selgus, et me kõik eri vahetustes. Peagi jõudis ka buss kohale.

Sõidu ajal lugesin raamatut, sest kuigi olime tuttavaks saanud, siis kõrvuti ikka ei istunud. 

Umbes kahe tunni pärast jõudsime siis kohale. Ukse juures jagati meile magamiskohad kätte. Mind suunati "laka peale", kus ma varem käinud polnud, kuigi Pivarootsis paar korda viibinud. Ainukesed kaks tuttavat nägu paigutati aga hoopis suurde majja. Niisiis oli vaja veel uusi tutvusi tekitada. Rääkisin siis kahe toakaaslasega ja olidki uued nimed-näod selged. Hiljem selgus, et nad Orava klassiõed Kirke ning Eva ja ühiseid tuttavaid on meil veelgi.

Meisterdamisega läks meil küll nii kaua, et jäime pitsast ilma ja saime selle asemel köögis endale võileibu teha. Aeg oli parajalt kaugel ka uueks asjalikuks osaks. Meid jaotati kuueks rühmaks ning anti ülesandeks teha riskianalüüs. Suurema töö tegid küll laagrielu asjatundjad ära, aga nii mina kui ka Mari-Liis, kes kumbki Remnikule iial käinud pole, oskasime sõna sekka lüüa küll. Minult tuli veel ka idee asi mõistekaardina esitada. Meie rühm pidi hindama keskkonnast tulenevaid ohte. Need jagunesid nelja rühma. Esimene oli klient ehk siis laagris osalev laps, teine programmi personal, kolmas tervisekasvatus ja neljas laagri territooriumist välja jääv ala. Iga eelnimetatud alapunkti alla läks palju erinevaid tegureid. Saime esimesena valmis ja vastavalt ka kohe esineda. Pärast rääkisid teised rühmad. Ohte oli kõikjal niivõrd palju, et mul tekkis küll korraks selline tunne, et lõbusa asemel on tegu surmalaagriga. Nii muidugi tegelikut pole, kuna kõik kasvatajad on pädevad ja osavad kõiki riske ennetama, sest neist ollakse ju teadlikud.

Aeg lendas kiiresti ja juba sai jälle süüa. Menüüs seekord kartulid ja ülimaitsvad kotletid, maiustamiseks veel rabarberikook. Veidi jäi ka vaba aega, saime Eva ja Kirkega rohkem tuttavaks ning puhkasime veidi. Seejärel olid saalis veel mõned mängud, et ikka rohkem tuttavaks saada. Kui saabus aeg sauna minna, suundusin mina lugema. Enne keskööd olin juba nii väsinud, et pugesin teki alla ja uinusin üsna koheselt. Peale pikka päeva ja värsket Edela-Eesti õhku tuli sügav ja magus uni. Üllataval kombel ei ärganud ma öö jooksul kordagi üles.

Kuidas möödus Sinu nädalavahetus?