“Ingli mäng” viib lugeja 1920. aastate tormilisse Barcelonasse. Noor kirjanik David Martķn on asunud elama linnasüdames aastaid tühjana seisnud häärberisse ja kirjutab öösiti varjunime all lugusid Barcelona allilmast. Ühel päeval saab viimse piirini ületöötanud ja keelatud armastuse pärast kannatav Martķn mõistatuslikult Pariisi kirjastajalt pakkumise, millest ei saa keelduda: pakkumise kirjutada raamat, millesarnast veel kunagi pole olnud, tasuks ennekuulmatu rahasumma ja muudki... Piir tegelikkuse ja väljamõeldise vahel hakkab hajuma, kui päevavalgele tulevad seigad maja eelmise peremehe elust ja salapärasest surmast ning noore kirjaniku elu asub varjutama häärberi tume minevik, mis näib tema enese saatusega lahutamatult põimuvat.

2/5

Ma eksisin. Kui aus olla, polnud mul üldse plaanis ühelt autorilt kaht teost siia siduda, aga Coelho (ma kontrollin googlest absoluutselt iga kord, et ma selle nime ikka õigesti kirjutan) puhul ma juba astusin ainukese enda poolt seatud reegli vastu.

Miks see teos nii vähe punkte sai? Alguses mõtlesin nelja anda, aga lõpp veenis mu ümber. Sellepärast, et see ei meeldinud mulle. Algus oli põnev, keskkoht oli põnev, isegi lõpp oli ikka põnev., aga minu jaoks jäi lugu poolikuks ning seda niivõrd, et ilmselt juurdlen hommikuni, et mis seal siis õieti toimus. Pealkiri jäi ka selgusetuks. Ma tahtsin väga uskuda, et žanr on sama, mis triloogia esimesel osal, kuid juba alguses kiskus asi üleloomulikuse poole. Lootsin, et see seletatakse mingi nipiga viimastel lehtedel ära, aga asi läks üha segasemaks. Mu usk sellesse, et tegu on nii-öelda reaalse maailmaga ei lasknud mul rahu saada ja nii ma ta öötunnil nüüd pettunult lõpetasin. Praegu on mul tunne, et närisin end läbi väga süngest, ei, pigem lausa grotesksest versioonist Goethe "Faustist".

Nagu ma juba mainisin, siis esimesed lehed olid nii paljutõotavad. Seiklesin jälle Barcelona tänavatel, millesse ma autori kuulsaima romaani "Tuule vari" lehtedel armusin. Lugugi kippus päris sarnaseks kiskuma kohati oma lagunenud häärberite ja kadunute väljailmumisega. Ometi olid tal oma ootmatud pöördekohad, mis mind rabasid

Enne Zafóni teoseid oli Barcelona minu jaoks vaid üks linna nimi Hispaanias, kuhu võiks ju kunagi vaatamisväärsusi kaema sõita. "Ingli mäng" mürgitas aga selle vaatepildi, varjutades kõik koleda kurjuselooriga. Ma ei oska seda paremini seletada, aga kui ma praegu sinna satuks, siis vaataksin kõiki veidigi vanu häärbereid õudusega, mõeldes kui mitu hinge seal hukka saanud on. Surnuid sai selles teoses pea jalaga segada, aga ühtki pisarat ta mul seekord välja ei kiskunud, sest valitsev emotsioon oli ikkagi süngus, õud mitte kurbus. 

Hoolimata sellest kesisest hinnangust, siis päris hukka ma raamatut ei mõista. Kui meeldib lugeda sellist sünge alatooniga lugu, siis palun, suurepärane romaan! 

Lõpetuseks aga selline positiivne noot, et see osa raamatust, mis on veidi eellooks minu (ja paljude teiste) poolt armastatud suurepärasele romaanile "Tuule vari", on suurepärane, kuigi eelmainitud loole annab juurde vaid killukese. Ma ei suuda lõpetada mõtlemist sellest põrgulikult süngest teosest, mis pani juba arvama, et kui läbi ta saan, siis on ka minu lõpp käes.

PS! Viimane lause oli nali!

Ma tõsiselt loodan, et "Taeva vang" on päikselisem teos.