DXI

00:40

ehk natuke seksi ja natuke filosoofiat


("Onze minutos")
1975

Paulo Coelho

„Mõned raamatud panevad meid unistama ja mõned toovad meid reaalsusse tagasi.“
„Üksteist minutit“ jutustab loo noorest Brasiilia tüdrukust, kelle esimene süütu kokkupuude armastusega murrab tema südame. Maria on veendunud, et ta ei leia kunagi tõelist armastust ja on kindel, et armastus ongi midagi kohutavat, mis põhjustab ainult kannatusi.
Juhuslik kohtumine viib tüdruku Euroopasse, kus ta unistab kuulsusest ja õnnest, kuid lõpetab hoopis prostituudina.
Tema kindel arusaam armastusest, mis on vaid põrgulik meeleheide, võtab pöörde pärast seda, kui ta kohtub ühe noore kunstnikuga. Algab tee tagasi iseenda juurde. 


4/5

Üldjoontes raamat meeldis mulle, lugu oli mõtlemapanev ja kaasahaarav, aga umbes keskpaigast läksid mõned peategelase Maria maailma üle juurdlemised veidi pikaks ja igavaks. Viimastel lehtedel tegevus vahepeal ei liikunud paaegu üldse, ainult see juurdlus jumala ja seksi üle, millest ma silmad ainult üle lasin, sest heietus oli ikka samal teemal ja ma tundsin, et kogu vajaliku mõtlemisaine olin juba ülejäänud romaanist kätte saanud. Maria lugu meeldis mulle väga, tema filosoofia lembus vähem, aga üks ilma teiseta ei teeks sellest nii erilist raamatut kui ta on. Selline elu üle juurdlemine pole minu arvates loomulik. Inimesed ikka vahepeal arutlevad ühtteist, aga mitte nii tihedalt, kui siin. Palju huvitavam oli mõelda prostituudi-maailmast, mis on mõneti tabuteema ja üsna võõras. Võiks öelda, et tänu sellele teosele on lihtsam mõelda oma keha müüjatest kui inimestest. See kõlab küll veidi minu suhtes halvustavalt, aga tolerantsust avardab see raamat küll.
Vahepeal peaaegu pettusin, aga lõpp kujunes ikka enam-vähem selliseks väljateenitud happy endiks nagu ma lootsin ning kurvatoonilise algusega romaanist sai suisa täitunud unistusega love story.

Arvan, et võtan õigepea midagi Coelholt veel käsile. Kergema fantaasiakirjanduse vahele on hea midagi sellist ka lugeda. Siit postitusest ei tohiks seda välja lugeda nagu mulle elu üle juurelda ei meeldiks. Vastupidi, filosoofia on päris lahe, lihtsalt vahepeal võib sellest üledoosi saada.

You Might Also Like

0 kommentaari

CC BY-NC-ND