DV

23:19

ehk kolmas



("Teemestarin kirja")
2012

Emmi Itäranta

«Vesi mäletab» on usutav ja hirmuäratav tulevikukirjeldus, kus maailma kõige suurem defitsiit on puhas vesi. Maailmas valitseb diktatuur, mille peamine ülesanne on vett jaopärast jagada. Mõned endisaegsed tehnikasaavutused on säilinud suurtes jäätmeaukudes. Need, ning peategelase Noria suguvõsas säilinud teemeistri päevikud, on ainus side eelmise maailmaga. Noria saab noore tüdrukuna teemeistriks ning oma suguvõsa suure saladuse hoidjaks. Paraku on teemeister oma ameti tõttu veepolitsei kõrgendatud tähelepanu all ning kaalul kogu tulevik.
Emmi Itäranta esikromaan «Teemestarin kirja» tekitas 2012. aastal Soomes suurt elevust. Debütant võitis kõigepealt kirjastuse Teos suure ulmeromaanivõistluse, seejärel Kalevi Jäntti noore kirjaniku auhinna ning 2013. aastal ka Nuori Aleksis auhinna. Romaani tõlkeõigused on müüdud juba 12 riiki, ingliskeelse teose annab välja HarperCollins, ostes kohe ka kahe järgmise raamatu tõlkeõigused. Soome ajakirjandus on nimetanud seda oluliseks rahvusvaheliseks läbimurdeks. Kirjastus Koolibri avaldab Soome kirjaniku Emmi Itäranta esikromaani «Vesi mäletab» Kadri Jaanitsa tundlikus tõlkes.

3.5/5

Esiteks pean ütlema, et minu jaoks jäi see raamat liiga lühikeseks. Põnevaks ei jõudnud minna, enne kui lõpp kätte jõudis. Raamatus oli ka palju pisidetaile, mis mind hirmsasti häirisid ja kokkuvõtteks on mu arvamus selle raamatu üle ülimalt konfliktne. Üks osa minust tahaks öelda, et suurepärane idee, aga halb-halb teostus. Teine osa tahaks viiest punktist kuus geniaalsuse eest anda.
Alustan siis peategelasest, kes on 17-aastane tütarlaps, saamas kohe-kohe teemeistriks. See on ebatavaline, sest teemeistrid on traditsiooniliselt mehed. Samas ei peeta teemeistri traditsioonidest enam väga kinni. Nagu ka teos ise, oli Noria mulle vahel meelde järgi, teine kord mitte ja tahtsin kätega peast kinni hoida, kui rumalalt ta mu arust käitus.
Üks teine tähtis tegelane Sanja oli veider, sest ma ei saanud pea teose lõpuni aru, kas tegu on poisi või tüdrukuga. Noria nagu armastas teda ja sellest kuidagi kirjutati läbi ridade ja ma ei saanud mõhkugi aru.
Positiivsema poole pealt meeldis mulle õudsalt see düstoopiline maailm, mille pärast raamatu üldse käsile võtsin. Õhkkonda kirjutati nii ääri-veeri, veidi meenus "Surelikud masinad", mida ma ikka veel jumaldan (tahan uuesti lugeda ka nüüd!). Vesi on siin kauplemisvahend, ennismaailma tehnika on kadunud, liigutakse heliliikurite ja -ratastega, mis päikese toimel sõidavad. Mu suureks lemmikuks oli plastkarjäär. Nii geniaalne sõna prügimäe kohta. 
Veidi segane oli see Skandinaavia-Hiina kultuuri segu samuti. Oli Skandinaavia liit, mille okupeeris mingi Uus Qian. Kõikide tegelaste nimed olid veidrad ja võõrapärased, välja arvatud võltsnimed Aino ja Lumi. Ootasin soome autorilt rohkem kodumaisust või nii.
Enamikes düstoopiates saab õhkkonnast veel rohkem aimu ja tekib rohkem tunne, et oled ise seal ees, kui peategelane võimudega pahuksisse satub ja põgeneb ja võitleb ja lõpuks on kõik hästi. See lugu tõesti pigem voogas kui vesi, mida saad katsuda ja tunda, aga ise mitte veeks saada. Ühte jõkke kaks korda ei astu nagu ütles Herakleitos. 

SPOILERID!



Peategelasel oli küll plaan seda teha, põgeneda, uurida, mis mujal toimub, aga ta ei saanud seda teoks teha kunagi. Siin tulebki välja mind kõige enam häirinud asi - lapsed leidsid müstilised hõbedased kettad (ilmselgelt CD-d!) ja kuulsid sealt pealt, kuidas ajalugu on muudetud ja blablabla, aga lugejale seda ajalugu ei pajatata. Ähmaselt saab aimu, küll sellest võltsitud poolest, aga tegelikust mitte sõnagi. Seda paljastust ootasin terve raamatu ja kuigi lõpp mulle meeldis, siis ikka jäi see avaldamata ja ma pidin pettuma. Ärge öelge, et ma suutsin mõne lehe vahele jätta või midagi. Keerasin mitu korda lehti tagasi, et kindel olla.

You Might Also Like

0 kommentaari

CC BY-NC-ND