CCCLV

23:55

ehk topeltnaer

2aastane pätakas





Millal ma viimati siia üldse midagi kirjutasin? Ma mõtlen ladusat juttu, mitte pildirida. Ju siis elu igavaks läinud, kui millestki rääkida pole. Ei hakka ometi mingit toidupäevikut pidama eksole.
Kool on nagu kool ikka. Ma olen nii laisaks muutunud. See on nagu ülijube, pean end paremini kasvatama. Tuba ei püsi üldse korras. Peale kooli istun ainult põrandal/laua taga/voodil, läpakas süles. Võib-olla on süüdi see, et kõik sarjad hakkasid jälle pihta ja ma magasin esimesed osad maha ja nüüd vaja järgi vaadata. Tegelikult on see hull ajaraiskamine Mul lihtsalt jääb kuidagi mulje, et arvutis istudes kohe juhtub midagi, keegi hakkab msnis/fbs rääkima ja pakub mingi ülicooli plaani välja. Pole veel teadvustanud, et nii ei juhtu. ainult raamatutes ja filmides ja ameerika sarjades juhtub. Kui tahad, et sul hästi läheks, pead I S E selle jaoks midagi tegema. Keegi ei tule küsima, kas sul on tore ega sa midagi teha ei viitsi. Kõik on samamoodi oma kodudes ja ootavad just sind.
Jep, öösel tuleb mul seda deepi teksti igast august. Öö on mõtete aeg.
Alles selle nädala alguses olid mul unega probleemid. Läksin 23:00 voodisse ja 4:37 oli uni läinud. vähkresin poole kuueni, poole seitsmeni ja seitse oli juba äratuskell. Tõustes olin väsinum kui magama minnes. Teisipäeval oli peaaegu sama, ainult et jäin peale esimest ärkamist uuesti magama, õnneks. Kes on süüdi? Mina ise. Vanemad ei tule enam ammu magama sundima. Kui paar sõna ütlevadki, siis kuldes vastuseks, et varsti lähen, kaovad ise kus seda ja teist. Ma võtan ennast kätte ühel päeval, ma pean seda tegema. Enne tuleb motivatsiooni leida ainult.
Okei, seda häma on vist väga mõttetu lugeda, aga ma postitan ta ikka. Niimoodi vahelduseks, kunagi ise loen ja itsitan oma lolluse üle. Jep. Parem kui tüütu päevakirjeldus ikka.

Tegelt peaks seda ka mainima, et jõudsin selle aasta esimesse välistrenni ka. Need arad, kes külma kardavad ja selle pärast ei tule. Mulle meeldisid eelmise aasta Hiiu stata trennid. Nüüd oli ka hea. Ma ikka arenenud kõvasti oma kolme aastaga, aga ruumi on ja alati jääb. See on see, kui hilja sportimisega alustad. Vähemalt pole alla andnud. Kolm aastat tundub kuidagi pikana praegu, hea tunne.

Postituse alapealkiri tuleb sellest, et nägin kaht halenaljakat kukkumist täna. Esiteks Herman Vilde muuseumis vaibaga maadlemas, ja noh, Täpi siin lasi mu trepist liugu alla, aga see selleks.

Kirjutada võiks meie eilsest töötoast tegelikult. Pidime välja mõtlema äriidee, kuidas lahendada stressi. Teemasid oli kolm. Valikus olid müra, väsimus ja otsustusvõimetus. Valisime müra ja tegime mütsi. Nimeks sai sellele Noisecap. Õmblesime mudeli seal valmis ka. Pole elusees nii koledat mütsi näinud. Pildid telefonis, a ma ei viitsi arvutisse tõmmata. Igatahes see oli nagu punane, pruunika tutiga, tagumisel küljel oli kollane lisalapp, kuna muidu oli ta liiga väike, sees olid vahtplastist kettad, mis pidid helivaigistavaid kõrvaklappe kujutama ning ette käis veel papist nokk, mis oli suunatud alla, niimoodi, et nägid vaid omale sülle, et kellegi/millegi nägemine sind ei segaks. Prognoositav hind 45€. No ma ei tea, on soovi?

You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide