ehk lamplamplamp

sorri, et mu postitused nii igavaks läinud. pole kirjutada ja nagu ei oska ka enam. kunagi oli kirjutamine mu lemmiktegevus. mõtlesin igasuguseid jutukesi välja ja kirjutasin neid üles. nüüd mõtlen ikka igasuguseid ime asju, aga üles ei kirjuta.
näiteks täna inkas arutasime mariannega sügavmõtteliselt, et kõik kurjategijad peaks põhimõtteliselt surmanuhtluse saama. ainult mingi taskuvargad pääseks veidi kergemalt. neid lühendaks pea asemel sõrmede võrra :)

igatahes videviku viimase osa nägin ka täna ära. käisime johannaga vaatamas. mis seal ikka öelda, üsna hea oli. nüüd kuidagi imelik tunne, et rohkem ei tule neid. kunagi sai korralikult fännatud ju. imelik asi see twilighti-fenomen. jagab inimesed kaheks, kas sulle absoluutselt meeldib või siis ei meeldi. mina isiklikult olen tegelikult positiivselt meelestatud. tean päris mitut inimest, kes just tänu twilightile avastas, et lugemine mõnus on. see ju ainult hea. kuigi tegu üsna imala raamatuga, siis ideed on hästi välja toodud ja midagi uut on tas ka. okei nüüd kõlasin nagu mingi fanpire. teamedwardlllllllllkkkk. olid ajad, olid majad.
hahahahaha, ma ei usu ikka veel, et ma seda siia ka kirjutan, aga peaaegu tuli pisar silma kinos, sest seth.
ja mu lemmiktegelaseks jäi siiski edwardi telefon, mis siis et ta juba paar filmi tagasi surma sai.

isegi neile huvitav, kes raamatut lugenud
sest
nagu sa oled raamatut lugenud, arvad et tead mis tuleb
aga see ei ole nii