tundedtunded, ülevoolavad, suurepärased, halvad, väljendan end Chloe kaudu, sest muudmoodi ma ei oska

Eile oli Marki juures pidu, täna Petriku poole eurovisiooni vaatama. Jälle olen sunnitud oma sõnu sööma, et see aasta seda komejanti ei vaata. Veidi väsinud olen, ikkagi suht magamata nädal selja taga. Kool on nüüd kohe-kohe läbi, enam pole vaja poole ööni midagi õppida, saab unerežiimi paika. Sain näitusekülastuste mapi viie selle jama eest, mis neljapäeva öösel kirjutasin, 2,5 tundi und vääris seda.

Igatahes jõudsin poole seitsmest sinna, teised tulid alles pärast üheksat. Ootasime neid, üritasin oma batuudikartusest lahti saada, mängisime koera mingi imeliku palliga ja jalgadega, mu parem säär siiamaani valus. Lõpuks avastasime telekast filmi nimega "Repo Men" ja vaatasime seda, kuni rahvas saabus. Suhteliselt huvitav oli tegelikult. Teema oli täpselt sama, mis filmis "Repo! The Genetic 

Opera". Tulevikuühiskond, kus toodetakse tehisorganeid. Kes laenu maksta ei suuda, sellelt võetakse uus organ ära ka. Peategelaseks oli mees, kelle tööks oli tuua tagasi organeid neilt, kes maksetähtaja ületanud. Ta saab ühe tööotsa käigus elektrisoki ja vajab uut südant. Peagi on tema see, kes maksta ei suuda ja põgenema peab. Mulle igatahes meeldis.

Pärast grillisime, sõime ja muu stuff.

Seekord ei maganud ma põrandal vaid diivanipatjade hunnikus, kus oli külm ja kael jäi kangeks. Sääsed ka tüütasid öö otsa, mitu korda ärkasin üles nende tõttu.

Kümne paiku sättisime bussile end, esimesele ei jõudnud, järgmisega kesklinnas, väike jooks 191le ja saigi koju. Pool tundi oli sättimisaega ja siis trenni. Seal paistis mu väsimus alles välja. Üldse ei jaksanud joosta, palavus tegi ka oma töö ja "kerge" küünarnukk kolmnurka.