ehk last but not least & PALJU ÕNNE ANETTIDELE!

Harju pimedad ööd siis. Meil oli kolmeliikmeline võistkond - mina, Emma & Liis-Marii. Ütleks kohe ära, et juba esimeses punktis kiskus kiiva. Noaproovivisked (?) läksid ilusti pihta, kuid punktide peale ei suutnud ühtegi visata. Ühe suutsin ma nii mööda visata, et pärast ise ei leidnudki. Loosi järgi olime alustajatest teised.Sõitsime DAFiga ühe poolsaare tippu. Seal anti esimese punkti koordinaadid. Pidime kokku panema puslet. Pildi saime kokku ning ka eelmistest, Loksa poistest, saime parema aja. Kuna oli juttu, et sel aastal väga aktiivne vastutegevus (TÕSI!), siis hoidsime heaga kõrvale ja otsustasime järgmisse punkti liikuda mereranna kaudu. Ühe maja juures tuli meile suure hooga juurde suur karvane must koer. Eriti meeldis talle Emma, keda ta pikali hüpata üritas. Väga kohusetruu valvur oli, saatis meid oma piirideni ja siis silkas tagasi. Meie jätkasime teed üsna veepiiril. Rannajoone järgi oli mugav orienteeruda. Maastik oli väga kena, andis sellele teele plusspunkte. Ühel hetkel möödusime kellegi lukssuvilatest, kõrge aiaga piiratud ilusatest aedadest. Mingi hetk otsustas Emma, et oleme liiga kaugele tulnud. Parajasti olime ühe punase majakese juures, kus pererahvas hommikukohvi nautis. Kindluse mõttes küsisime oma asukoha üle. Üllatuseks avastasime, et oleme alles poolel teel punkti, aega oli umbes tund, et kohale jõuda. Pöörasime rohkem metsa sisse. Suure tee äärde jõudes avastasime, et oleme sama kaugel kuuenda võistkonnaga, eks kasutas lihtsamat teed ning tuli terve aeg suure tee ääres. Nende liikumist lihtsustas oluliselt GPS. Liikusime kuni järgmise punktini edasi koos. Vahetult pärast koopereerumist oli meil ka esimene kokkupuude vastutegevusega. Esmalt sõitis mitu korda mööda auto, mis meid põõsastesse hirmutas. Mina ja Liis kükitasime põlvedeni vees, teised pääsesid kuivemini. Edasi läks liikumine raskeks. Õigele tele saamiseks tuli teha suur ring. Jäime punkti circa kümme minutit hiljaks, saime koordinaadid ja suundusime edasi. Järgnes üks rännaku masendavamaid osasid. Selle aja peale oli ka mu jalg juba tuikama hakanud. Valu ei häirinud, aga oli juba olemas. Sumpasime padrikus, ületasime kraave, kükitasime põõsastes. Vahepeal silmasime vastutegevust, läksime ringiga. See ajas segadusse ja uuesti enda lokaliseerimine kaardil läks vaevaliselt. Kui lõpuks metsas viienda võistkonnaga teed ühendasime ja hetkeks ise kaarti ei vaadanud, tuli loomulikult jama. Jalutasime rahulikult vastutegevusele otsa. Ma kaotasin ühe elu ning ka meie asukoht kaardil jäi rohkem selgusetumaks. Lisaks läks aega, et uuesti üksteist üles leida. Kõik see kommejant võttis niivõrd palju aega, et meil oli järgmise punkti kontrollajast juba tunnike üle läinud. Lootuseta meeleolus kõmpisime edasi, loomulikult olime teinud valearvestuse ning selle asemel, et punkti jõuda, olime maantee ääres. Nägime vastutegevuse autot ning peitumise asemel lehvitasime neile. Meid julgustati jätkama. Motivatsioon saadud, rändasimegi edasi. Iga auto peale hüppasime põõsastesse. Ühel hetkel oli ainus variant aga üle okastraadi ja kuuseheki taha minna. Seal tõmbasin püksisäärde augu. Liikusime neljakäpukil puuderivi lõpuni. See rada viis ka üle kellegi hooviplatsi, kus olid jalgpalli väravad, külakiik &&&. Keegi seiras meie tegevust ka aiavärava pealt. Teekond jätkus kõrgema kaldaserva peal, kus oli lihtsam peituda. Juba tükk aega polnud aga vastutegevusest märkigi. Kõik möödasõitvad autod olid tsiviilisikute omad. Ekslesime künkanõlval veidi aega ja siis saime kätte õige teejupi. Pöörasime liiga vara sealt ära, ning minu korduvad kinnitused, et see rada läheb vales suunas, jäeti kuulamata. No lõpuks, kaks tundi hiljem, jõudsime siis punkti ka. Kinnitasime seal keha, ajasime veidi juttu ja siis sättisime end edasi minekule. Lehvitasime ühele ATVle, mille peale meilt küsiti, kas me oleme eksinud. Ületasime autotee ning jätkasime jõekaldal oleva punkti otsinguid. Tee viis mäest üles ja mäest alla. Vahepeal rääkisin Kristiinaga. Liis-Marii tuleb võib-olla meiega meistrikaid mängima.
Lõpuks leidsime "väikese punase majakese", kus teised oma järjekorda ootasid üles. Meie olime hilinejad, taaskord. Kuulsime, et ka Loksa poisid hilinesid. Vangutasime imestuses pead. Tegelikult jõudsid nad punkti tund aega enne avamist. Kuna seda ei olnud, siis läksid nad edasi seda otsima ja lõpuks tulid tagasi. See intsident kannustas meid kiiremini edasi liikuma. Saime ka väikses vihje, kust kaudu üle hüdroelektrijaama kanali saab. Peale selle ületamist nägime vastutegevuse autot ja hüppasime kahemeetristesse nõgestesse. Kui välja julgesime tulla, siis pöörasime esimese väikese teerajagajõe äärde. See viis läbi kellegi põllumaa. Koht tundus üsna mahajäetud, mitu vana kasvuhoonet, kirsipuud, vaarikaväätide rägastik. Jõe kaldal oli edasi liikuda üsna mugav. Peagi jõudsime ka punktini. Vastutegevusel oli igav hakanud ning nad tulid võistlejate võimeid jälgima. Me olime järjekordselt kõvasti hilinenud ja jõe ületuseks karabinide ja trossiga meile aega ei antud. Pidime muud moodi selle ületama. Valisime siis samast kohast läbi kahlamise. Pool teed saime mööda kive, ülejäänu põlvini vees. Seal rebenesid mu püksid veel rohkem. Vastaskaldal vahetasime siis sokid kuivade vastu ning samaaegselt vaatasime kaasvõistlejate ponnistusi jooksva vee ületamisel. Peatselt jõudis pool Loksa poiste seltskonnast ka sinna ning nad tulid smauti läbi vee. Edasi liikusime koos, kuni nemad F2te, meie F1te läksime. See oli postkasti punkt, saime uued koordinaadid, kõmpisime Jõelähtme kiriku juurde. Saime tund aega puhata. Üllataval kombel jõudsime tavalise tunni aja hiljem asemel tund aega varem kohale. Sõime ja lebotasime siis niisama. Punktis oli viktoriin, vähemalt pooled panime õigesti. Peale seda süütasime küünla, võtsime koordinaadid ja tuiasime tuimalt üle poole tunni ringi, kuna postkasti punkt oli olematu. Vahepeal jõudis sinna punkti juba vähemalt kuus võistkonda.
Hargnesime nii et, Emma ja Liis liikusid veidi tuldud teed tagasi, et vaadata ega seal miskit pole. Mina passisin Armeenia Šaslõki juures. Ühel hetkel vaatan, vastutegevuse auto seisab parklas. Eriti uhke masin oli, puha okstega kaunistatud. Üritasin siis vaikselt minema hiilida. Küsiti, et kas ma olen võistleja. Jaatuse peale kutsuti lähemale ja lubati mult mitte elusid võtta. Nad siis uurisid, et kuidas mul läheb, ja et miks ma üksi olen &&& Lõpuks küsisid veel, et kas mul on kõht tühi ning andsid mulle terve King Size suuruses Tupla. Parim vastutegevus no. Emma ja Liis tulid ka sinna ja siis rääkisime nendega veel mingi pool tundi. Saime teada, et üks neist oligi see, kes mult elu võttis. Pika nurumise peale nõustusid nad meid oma luksmasinaga teisele poole maanteed viima. Selle aja peale ilmus kohale üks mees, kellelt saime järgmise punkti koordinaadid. Sinna läksime üle põldude, hilinesime kõvasti, aga kuna koordinaate ju ei saanud varem, siis edasistes punktides ei lugenud aeg enam üldse. Alguses oli mälumäng kahe kasti asjade võrdlemisega ning seejärel vanade tööriistade tundmine. Saime ka oma joogipudeli täidetud.
Järgmisse punkti liikusime esmalt mööda metsaserva, selle lõppedes leidsime vastutegevuse ja loovutasime kaks elu. Emma oli üsna shokis. Teda oli nii jube vaadata, midagi ei osanud teha ka. Edasi liikusime mööda metsasihti kuni see üsna läbimatuks muutus. Suundusime tagasi ja nägime uuesti sama vastutegevust. Ootasime seal järgmist võistkonda, et ühiselt edasi minna. Seltsis on julgem. Ootamine venis ja venis. Esimesena jõudsid Kenneth ja Tõnis, teised ei julgenud tulla. Lõpuks nad siiski tulid, andsid elud ära. Kolm võistkonda koos läksime läbi metsa, mõlemal küljel oli kuulda vastutegevust, meid nad siiski ei kimbutanud. India-nimelises punktis oli NATO-koodi edastamine. Hästi see meil ei läinud. Kuigi mul kood peas on, siis selle mittetundjale on keerukas kõiki tähti edasi anda. Peale ülesande täitmist ootasime taaskord teisi järele. Ringitasime jälle metsas, et vastutegevust vältida. Üks hetk ületasime kapsapõldu, äkitselt keegi hüüatas midagi ja kõik panid padavai jooksu ning pikali. Hiljem selgus, et ära hirmutas meid hoopis vastaste võistkond. Vastutegevus oli selleks hetkeks maas. Põllule hüpates suutsin vist jälle valalaba kuidagi valesti pöörata. Peale seda läks liikumine juba valusaks. Järgmises punktis oli haavatu vedamine. Õnne kombeltõmbasin mina kõige pikema jupi ning sain lamada. Viimane ülesanne oli meil lõpujooks. Läksime terve aja mööda teed. Mu jalg lõi tuld, lõpuks ma enam ei suutnud. Umbes 500-600m enne lõppu tuli auto järgi. Staabis seoti jalg kinni, lonkasin sokis üles korrusele. Seadsin end magama ning uinusin enne, kui teised . Hommikul äratati pool kümme, pakkisin asjad, teised käisid söömas ka. Oma ribadeks lõhutud pükstest tegin veekindlad sokid. Minul, tarkpeal ju kuivi jalanõusid polnud.