CLXXVI

23:07

ehk pühendusega mirjamile, kellel oli ilmselgelt hea päev

HAHAHAHA, ammu pole niimoodi naerda saanud.
Päev algas mul hilineva bussiga. Circa viis minutit jäi tundide alguseni. Üllataval kombel polnud ma isegi viimane, kes garderoobi jõudis. Esimene tund oli matemaatika. Saime oma lahedad vihikud veel lahedamate kontrolltöödega tagasi. Üks viga veel ja ma oleks nelja saanud. Mõnel nii hästi ei läinud :( Muusika möödus suhteliselt sündmustevaeselt, kuigi muidugi 12Dl on peale meid muusika, ohh, me sureme kunagi tulevikus. Majanduses asusime viimaks majanduse õppimise juurde. Teenustest ja kaupadest rääkisime. Vene keeles oleme endiselt sama teema juures. Täna esitasime peast dialooge, kolmapäevaks on samal teemal jutustada. Funfunfun, looking forward to the weekend. Koolitoit oli üsna hea täna, järjekorras ei pidanud ka tervet igavikku seisma. Peale söömist oli füüsika, vahetunnis ilmselgelt naersime Mirjamiga. Tal sõbErAnnad ning sööklas on klaas niivõrd puhas, et mõni meist üritab sealt kätt läbi panna. Eks nälg löö silme eest mustaks.
Füüsikas õppisime mõõteühikuid.

Voolutugevuse ühik 1 amper (A) on muutumatu elektrivoolutugevus, mis hoituna vaakumis teineteisest ühe meetri kaugusele paigutatud kahes lõpmata pikas paralleelses ja tähtsusetult väikese ümara ristlõikega sirgjuhtmes tekitab nende juhtmete vahel jõu 2*10-7 Njuutonit meetri kohta.

Awesome värk. Peale füüsikat pidi meil klassijuhataja tund hakkama. Meie eelnev klassiruum oli hõivatud ja nii me siis seadsime Mirjamiga taaskord sammud, et teda otsima minna. Loomulikult asub klassijuhataja ruum kooli teises otsas. Raudkindel on ka see, et teda seal ei ole. Meil neid tähtsuseta ringitormamisi päris palju kujunenud juba. Küll me ei leidnud arstikabinetti üles ja arvutiklassis käisime olematut vihikut otsimas ja...
Tagasijõudes selgus, et teised suunati juba õigesse kohta. Muide, meil kaks uut klassikaaslast. Ma ei peagi inkas forever alone olema enam :) 



Klassijuhatajatund tõotas tulla 45 minutit igavat istumist, aga saatuse tahtel läksid asjad teisti...
Esiteks juhtusid Mirjam Varik ja Mariann Vendelin koos istuma.
Teiseks sattusid nende ette pinki istuma Aivar Hansen ja Tanel Dunaiski.
Kolmandaks oli lihtsalt üks tavaline esmaspäev.

Esimesed viis minutit polnud tagapingis veel väga sagimist, kuulati kannatlikult, kuidas valiti õpilasesinduse liikmeid. Üritati tõsta kandidaadiks ka Aivarit, kuid see plaan ei läinud läbi. Üldsus ei kuulanud ja poiss ise oli ka häbelik. Vabatahtlike oli veel vaja, klassivanemaks, põhikooli diskole filmima &&& Siiski ei õnnestunud juba pooleldi laua alla vajunud noormehele sobilikku ametit leida. Jätsime siis üritused ja rääkisime oma teemadel. Eespingist tuli üsna tihedalt kahtlustavaid pilke. Ilmselgelt arvavad laiad lehed, et vaid neist räägitakse. Selle mõjutusel ja ka muude asjaolude kokkulangemisel muutuski jututeema. Katse ühe spetsiifilise isiku kaelale südant joonistada ebaõnnestus, kaitseks tuli esmalt koolikoti sang ning hiljem ähvardati juba erkrohelise (!) vihmavarjuga.
Kuigi klassiruumis oli vähemalt 20 kraadi sooja, tekkisid minu ees istuval Tanelil vappekülma nähud. Laua taga istuva õpilase õlad käisid rütmiliselt üles alla. Teavitasin ka teisi oma suurest avastusest. Selle uudise peale suurenes keraliigeste liikumiskiirus veelgi. Selgusetul põhjusel läks Aivar näost tulipunaseks. Võib olla, et klassis liikus ringi seni avastamata tõbi, mis posid niivõrd imelikult käituma pani. Ei oska mina öelda. Igatahes pistis Aivar pea oma koolikotti. 
Mõni hetk hiljem uuris Mirjam, kas poiss veel siin maailmas on. Elumärkide avastamiseks parim moodus tundus olevat pastaka otsaga õrnalt  noormeest abaluude alla susata. Katse toimis teisel katsel ning ärritatu tuli tagasi valguse kätte. Vahepeal olime märganud sõrmust tema vasaku käe neljandas sõrmes. Kohe tekkis küsimus, kas nooruk on juba kihlatud. Vastus tuli kahjuks eitav. Meile demonstreeriti, kuidas kullakarva rõngas teise kätte ei sobi. "No imelik on!" kommenteeris asjaosaline ise. Peadpidi pimedas urus olles oli Aivaril endalgi üks mõte tekkinud. Tal oli ka üks väike küsimus varuks. See kõlas nii: "Arvake ära, mis loom ma olen?" Minu ja Mirjami poolt järgnes sellele pikk pakkumine. Lühikokkuvõte kõlaks umbes nii: "Koer-Hunt-Siga-Meduus-Armadillo-Geko-(paku midagi mehisemat)-Kobras-Jänku-Flamingo-Toonekurg- Konn?" Õiget looma me kahjuks tuvastada ei suutnud. Näost särades (ja veidi vähem õhetades) teatas noormees õnnelikult: "Ma olen mäger! Nimega Ants!" See siis seletas tema armastust süngelt mustendava ja kitsukese koolikoti keskkonna suhtes. 
Vahepeal oli klassis tekkinud arutelu, et kuhu sõita klassiekskursioonile. Ideede jagamiseks olid neljased grupid. Hiljem selgus, kuidas normaalsed klassikaaslased tulid ka normaalsetele ideedele nagu Rootsi kruiis, suusareis Kuutsemäele, London. Meie grupi parim idee oli rentida kosmoselaev ja sõita kuule. Hawaii saared polnud ka paha mõte. Üldsuseni meie geniaalsused siiski ei jõudnud.
Meie lõbusat õhkkonda oli selle aja peale juba märgatud. Me just kõige vaiksemad polnud. Mõned häiritud pilgud leidsid tee üle klassi.
Üles tõsteti küsimus sünnipäevade tähistamise kohta. Enim kajastatud idee õpetaja küsitluses oli kommide jagamine, kuid vana GAG rahvas pakkus välja, et inimene, kelle sünnipäev eelneb pidupäevalisele küpsetab tema jaoks koogi ning see süüakse koolis söögivahetunnis ühiselt ära. Klass kiitis idee heaks ning esimene õnnelik, kes teistele maiuspala saab serveerida on Johanna. Nimelt on juba sel neljapäeval Hermani Sweet 16. Loomulikult arutasime ka meie oma neljase laudkonnaga seda ideed. Aivar kurtis, et temast suurt koogimeistrit pole ning pakkus, et küpsetab hiiglasuure pannkoogi. Leidsime, et sobivas suuruses panni saaks sateliittaldrikust. Elava fantaasia puhul saaks ka ette kujutada, kuidas poiss kooki õhku viskab ja see õnnetuseks veidi sihtkohast mööda maandub. Kokakunstist saaks seljuhul kena kummitusekostüüm. Sedasorti aksessuaarid sobiks hästi Hansu ja Gretekese muinaslukku. Koolis saaks igaüks söödava riideeseme küljest tükikese kahmata. Tagasi reaalsusse tulles tekib probleem, kuidas sellises mõõdus kooki üldse kooli saaks transportida.
Märkamatult olid 45 minutit igavat istumist täis tiksunud.

Pool klassi sai koju, teine pool jäi inglise keelde. See tund möödus suuremas jaos hiirvaikuses, kõik olid süvenenud jutustamise kordamisse.
Peale tunde seadsime Mirjamiga sammud Balti jaama. Seal toimunu jäägu saladuseks, sain ilusti Saue bussile, tuli koju, sõin, läksin trenni. Täna olin kuidagi oma elemendist väljas, midagi väga välja ei tulnud. Eks igaühel ole paremaid ja halvemaid päevi. Pool kümme jõudsin koju, kirjutasin nüüd tunnikese selle mahlase blogipostitsue valmis ja nüüd peaks nagu vaikselt õppima hakkama.

Jällenägemiseni!
Mariann


You Might Also Like

0 kommentaari

2017 Reading Challenge

Mariann has read 8 books toward her goal of 100 books.
hide

2016 Reading Challenge

2016 Reading Challenge
Mariann has read 1 book toward her goal of 130 books.
hide