ehk heiahoo, eesti

Seekord käisin koos Karoliinega mängule kaasa elamas. Koolis käies olen Põhja-Iiri fänne juba mitmeid päevi vanalinna tänavatel istumas-jalutamas näinud. Staadionil oli neid ka paras hulk. Nii suurt seltskonda vastaste fänne pole ma oma silmaga Lillekülas näinud. Edu see neile aga ei toonud. Rohesärgid ei suutnud ühtki väravat lüüa. Pareiko selja taha sattunud pall oli Piiroja omavärav. Vastased surusid küll jõudsalt, eriti teisel poolajal, aga ära lüüa ei suudetud. Eesti kaitse tegi loomulikult head tööd. Jääger ja Klavan klaarisid mitu ohtliku olukorda suurepäraselt ära. Kõige tublimaks võib ehk tunnistada Martin Vunki, kes esimese värava ära lõi. Number 13 nagu minagi. Kingi värav, mis meie edumaad suurendas oli kena värav nagu tavaliselt. Esimese poolaja lõpuks valitses fännide seas ergas meeleolu, teine poolaeg terendas ootusärevuses ees. See oli veel paar aastat tagasi, kui Eesti mehed teisel poolajal niivõrd väsinud olid, et mängupilt paugupealt lohakaks muutus. Seekord nii siiski ei läinud. Põhja-Iirimaa koondis oli kõvasti aktiivsem, kuid eestlased astusid vastu ja suutsid veel kaks väravat nende puuriluku seljataha lüüa. Zenjov tuli vahetusest sisse ning veidi hiljem oligi seis 3:1 juba. Tipuks suutis Saag veel paarkümmend sekundit enne lisaaja lõppu neljas värav ära lüüa. Rõõm oli piiritu.

ajee, täna on seitsmes september, PALJU ÕNNE, KAROLIINE!! :)

Mainimata ei saa jätta ka meie homset mängu Flora vastu, igati otsustav. Oleme punktidelt hetkel viigis, kes võidab saab tabelis kõrgema koha. Kell 17:00 Sportland Arenal, kui keegi vaatama tahab tulla :)