ehk mida mariann ja karoliine tegid viimasel suvepäeval '2011 ja mida nad veel teinud ei ole














Mida me siis tegime?
Karoliinega võtsime järgmise tegevuse oma random-kavasse ja sõitsime linna. Käisime Kumus gateways-näitust vaatamas. Ekslesime veidi Kumus labürindina näivates koridorides, leidsime lifti ja sõitsime viiendale, näitusekorrusele. Metallkastist väljudes tervitas meid juba esimene ekspositsioon. Põrandapind ruumis kujutas linnamaastiku aerofotot, mis omakorda oli kaetud külastajate poolt jäetud musta või punase graffitikirjaga. Lisasime siis enda poolt ka paar sõna ja jätkasime näituse uurimist. Esimeses saalis oli arvuti, ekraanil lahti facebook ja kõrval kiri, kus paluti sõbraks lisada Maya Brush. Järgmises ruumis võis lugeda ühelt kunstiteoselt selle autori päevaplaani. Kõrval oli võimalus printida oma pluusile midagi kaasaegset. Pilt koosnes youtube-aadressist, kuupäevast-kellaajast ja seosusetutest sõnadest. Millegipärast lõi ekraanile pidevalt ette vaid errorit ja seega omanäolist särki ei saanudki. Vastasseinal olid pildid arvutimängust "Second life". Edasiliikudes tuli eesti kunstnike Karel Koplimetsa ja Ivar Veermäe installatsioon. See koosnes suurest hulgast Tallinna-fotodest, kus kõikide reklaampindade asemel olid valged kastid. Külastajad saavad laseriga pindadele erinevaid kujutisi luua. Ühes ruumis oli suur hulk gloobuseid, igal ühel oli rõhutatud üht valdkonda. Näiteks sai sealt uurida maailma telefonivõrke, TV-surmi, interneti-ühendust, riigitulude võrdlemist suurfirmadega, IP-aadresse & suuri jõgesid. Kõrvalruumis jooksid seinal esmapilgul täiesti suvalised, ebaolulised fraasid. Kõrvalt selgitavat kirja lugedes sai selgeks, et tegu on parasjagu reaalajas kellegipoolt interneti otsingumootorisse sisestatud sõnapaaridega. Sarnast süsteemi kasutas ka üks märksa huvipakkuvam teos. See oli ka minu lemmik sellelt väljapanekult. Laest langesid korrapäraselt alla veejoad, moodustades sekundi murdosaks sõnu, mis korduvad kõige sagedamini maailma uudiste pealkirjades. Nende minutite jooksul, mis me Karoliinega Saksamaa kunstniku Julius Popp'i "bit.fall"i jälgisime sai selgeks, et populaarsed olid näiteks Libya, Emotion, Cop. Väga võimas installatsioon. Eelviimases ruumis rippus laest alla telekas. Kui see suunata kuuele abstraktse värvilaiguga pildile seinal, ilmus ekraanil samale kohale värelev maal. Nagu vaataks kummitusi läbi kaamerasilma või midagi. Samas ruumis oli ka "Tõeline tigupost". Sulle anti võimalus saata e-kiri tigude vahendusel. Teokiirusel ka loomulikult. Viimane kiri, mis kohale toimetati, saabus näiteks 700 päevaga. Kiri läheb ühe teo seljas olevasse kiipi ning kui tigu viitsib vaikselt ettenähtud jaamakestel ära käia, jõuab ka kiri kohale. Kirja saab muideks kirjutada ka kodust siit. Ühes saali nurgas sai arvutisse sisestada lause, mida sooviksid öelda taimele, kes ruumis kasvas. Mõni hetk hiljem luges sinu poolt valitud hääl (nais- või mees-) selle ette. Vastasnurgas oli hulk telekaid, mis kõik samasugust pilti näitasid. Viimases saalis, sai kuulata linnapildist lindistatud hääli. näiteks, mis häält teeb lift või avanev rongiuks või näiteks valvekaamera.