Ragnar Jónasson "Pimedus" pajatab pensioni veerel naispolitseiniku viimasest juhtumist - Islandil otsa leidnud immigrandist. Romaan oli õige kaua riiuli pimedas nurgas seda õiget aega oodanud ning nüüd Islandi reisiks pakkides otsisin muidugi kõik islandi krimkad välja.

Tänapäev, Reykjavik. 64-aastane politseiuurija Hulda jääb peagi pensionile, aga lähedastest ilma jäänud naine ei oota sugugi ärateenitud puhkust sisutühjade päevadega. Kardetud hetk, kui palutakse laud vabastada, saabub oodatust varemgi, sest asendaja hingab juba kuklasse. Hulda võitleb endale välja veel viimase nädala ja viimase uurimistöö, haarates kümne küünega ülemuse lausekõlksust, et valigu siis ajaveetmiseks mõni vanadest juhtumitest. Naisele jääb kripeldama napp juurdlus eelmisest aastast, enesetapuna kirja läinud venelannast immigrandi surm. Tal on mõned päevad, et tulla toime tööga, mida värskete jälgedega ei suudetud.

Kui eelmine Islandi raamat viis mind novembrisse, siis pealkirjale vastuoluliselt toimub "Pimeduse" tegevus hiliskevadel, ent sellegipoolest oleks paremat aega romaani lugemiseks raske leida. Nimelt valmis sel aastal teose põhjal teleseriaal, mille esimest osa Iceland Noiri raames lausa kinoekraanil nägin ja kuulsin nii mõndagi kaadritagust lugu. Olin selleks hetkeks lugenud umbes sadakond lehekülge ning üllatusin, kui palju detaile kardinaalselt erinesid. Näiteks olid täie tervise juures raamatus ammu manalateed läinud tegelased, viimane juhtum algas täiesti erinevalt ning asjaolud, mida Hulda ja lugejad saavad teada üsna loo lõpus ilmnevad juba esimeses episoodis. Visuaalne pool lõi pahviks võimsate kaadritega Reykjavikist või liustikust kogu oma lumises hiilguses. Muide, sari on tehtud inglise keeles rahvusvaheliste osatäitjatega, mis lisab omamoodi võlu. Loodan väga, et saan peagi järgmisi osi näha ning eriti tore oleks, kui see mõnda eesti telekanalisse jõuaks.

Ma ei saa öelda, et vaimustusin kurbade sündmuste laviinist, aga teisest küljest kasutas raamat neid haarava süžee ehitamiseks ning kui meisterlikeks krimkadeks lugeda need, mille lõpp jääb meelde, siis usun, et "Pimedus" klassifitseerub ja see lahendus nii pea ei unune.

Milena Busquets "Ka see läheb mööda" jutustab leinast, täpsemini 40-aastase naise toimetustest peale oma ema matuseid. Ma ei olnud raamatust midagi kuulnud, kuni see mu 12-sõpra-12kuud-12soovitust väljakutsesse potsatas.

Tänapäev, Barcelona/Cadaques. Blanca ema sureb. Peale matuseid sõidab ta idüllilisse lapsepõlvekoju, võttes kaasa nii oma kaks last kui ka kummagi isad, lisaks sõbrannad peredega, ning juhuslikult on samal ajal linnas ka tema armuke oma abikaasaga. Lähedaste keskel loodab naine sasipuntraks keerdunud elust uuesti sotti saada.

Hoolimata, et loo keskmes on lein, ei tundnud ma kordagi nukrust, pigem valitses põhilise emotsioonina segadus. Esiteks on suur tohuvabohu Blanca hinges, teiseks käib väljasõidul raju trall. Naine leiab siiski aega ka rahulikult mõtisklemiseks. Õnneks oli "Ka see läheb mööda" hea õhuke raamat, sest kahjuks ei kõnetanud see mind absoluutselt. Ma ei oska öelda, kas asi oli vanusevahes peategelasega, tema iseloomus või viisides leinaga toime tulemiseks, mis hõlmasid meelemürke ja semmimist iga mehega, kellega ta kokku puutus: eksabikaasa number üks, eksabikaasa number kaks, armuke, silmarõõm nooruspõlvest, matusel kohatud võõras. Mu lemmikosa raamatust oli Rey.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Jojo Moyes "Pärast sind" on järg kirjaniku menukile "Mina enne sind", mis mulle väga meeldis. Teadsin küll, et on olemas ka teine ja kolmas osa, aga mul ei olnud nende vastu suurt huvi, kuna esimene oli niivõrd terviklik. Kui "Pärast sind" mulle riiulisse jõudis, siis ikkagi hakkas kripeldama, mis ikkagi edasi saab. Pealegi otsustasin oktoobri pühendada oranžide ja punaste raamatute lugemisele.

Will muutis Louisa elu. Tema lahkumisest on nüüd möödas pea kaks aastat. Lou on maailmas ringi reisinud, tutvunud paljude inimestega, vahetanud elukohti ja ameteid, aga ei tunne ikka, et elab päriselt. Mees on pidevalt ta mõtetes. Naine on omadega jõudnud Londonisse, kus ta päevad koosnevad lennujaama iiri baaris töötamisest ja õhtusest Pinot Grigiost. Kaks sündmust sunnivad Louisa rutiinist välja murdma. Esiteks kukub ta majakatuselt alla. Kõik tema lähedased on veendunud, et naine tahtis end tappa ja nende rahustamiseks läheb ta leinarühma. Seejärel ilmub välja Willi teismeline tütar, kes tahaks oma isa tundma õppida.

"Pärast sind" on ühest küljest täpselt see, mida pealkiri lubab ehk raamat sellest, mis saab pärast, siis kui suur seiklus, suur armastuslugu on läbi. On lein, on asjade paika loksumine, on rutiin, on eneseareng. Teisest küljest oli kogu raamatu süžee mu meelest totter, alates sellest, et välja ilmub tütar, kellest isa midagi ei teadnud, ja lõpetades sellega, kuidas Lou uueks silmarõõmuks saab kiirabiarst, kes ta kokku lappis. Raamatus puudus minu jaoks see elulähedus, mis oli eelmises osas. Tegevus oli kuidagi pingutatud ja üleliia dramaatiline.

Kõige vähem sallisin selles raamatus Louisat. Kui eelmises raamatus samastusin temaga, siis siin ei olnud meil ühtki ühist joont. Mulle ei mahtunud kuidagi pähe, et täiskasvanud naine võttis põhimõtteliset võõra teismelise enda juurde elama ja ei kontrollinud üldse mida too teeb. Kuigi jääb mulje, et ta on end valmis tüdruku aitamise nimel ohverdama (appi, kuidas ma sisemiselt karjusin, kui ta eluvõimalusele ära ütles), siis tegelikult ei tegele ta Lily probleemidega karvavõrdki. Ta küll räägib tüdrukule Willist, nagu lubas ja viib ta kokku allesjäänud Traynoritega, aga samas lubab 16-aastasel katusel suitsetamas käia ja läheb koos temaga klubitama (!).

Ma ei kannatanud ka Lilyt, isegi siis, kui kirjanik tema tegusid õigustada püüab. Ta probleemne teismeline, kellele ema on enam-vähem käega löönud. Neiu käitumine oli nii veider. Kuidas sa lähed võõra juurde elama ja siis hakkad sinna ütlemata vedama oma sõpru? See isekus ja hoolimatus hakkas mulle nii vastu.

Kahe kohutavalt käituva naise vastandiks on raamatus Sam, Lou uus silmarõõm, nägus kiirabiarst. Ta oli küll meeldiv mees, aga mu meelest ei sobinud kuidagi peategelasega kokku. Nende vahel ei olnud sädet ja seda raamatut ma armastusromaaniks ei nimetaks. Emotsioonidest jäi selles raamatus üldse kuidagi vajaka. Isegi huumor ei olnud enam sama, kuigi naljakaid seiku iseenesest oli. Ainus koht, mis mulle pisara silma tõi oli see, kui Louisale kallis ese kaotsi läks. Mälestusesemed on mu Achilleuse kand. 

Jojo Moyes on 1969. aastal sündinud inglise ajakirjanik, romaanikirjanik ja stsenarist. Naise esimesed kolm käsikirja lükati tagasi ning ta lubas endale, et kui ka neljas sama rada läheb, siis ta lõpetab pingutamise. Sellega läks siiski edukalt ning 2002. aastal ilmus naise debüütromaan "Sheltering Rain". Samast aastast on ta täiskohaga kirjanik. Järgneval kümnendil ilmus Moyesilt veel 7 romaani, kuid ükski neist ei olnud hitt. Naise kirjastaja Hodder & Stoughton ei tahtnud tema järgmist romaani "Mina enne sind" ning ta müüs selle kirjastusele Penguin. Sellest sai aga rahvusvaheline menuk. Oma raamatuteks leiab naine inspiratsiooni tavaliselt millestki, mida ta näeb või kuuleb. "Mina enne sind" sai inspiratsiooni uudistest noorest kvadripleegikust, kes veenis oma vanemaid, et nad aitaks tal tema elu lõpetada. Ta ei planeerinud raamatule järge kirjutada, kuid fännid nõudsid teada, mis Loust edasi saab. Ühel hommikul ärkas kirjanik vastusega sellele küsimusele. (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Pärast sind" räägib Louisast, kes pole üle saanud armastatu kaotusest, ja Lilyst, kes isegi ei kohtunud oma pärisisaga. Kui "Mina enne sind" võlus mind elulise stsenaariumi, veenvate tegelaste, muheda huumori ja suure südamevaluga, siis selle järg mind ei vaimustanud. Süžee ei tundunud sugugi loomulik, tegelastest ei samastunud ma kellegagi ja emotsioone nappis. Lilyt ma ei sallinud ja Louisa käitus vastikult. Kõige rohkem oli mulle vastukarva, kuidas ta võttis teismelise tüdruku oma hoole alla, aga tegelikult ei hoolitse õieti tema eest. Lisaks ei kütkestanud mind Lou uus silmarõõm. 

Kätte jõudis aeg lugeda järgmist raamatut Lucinda Riley sarjast "Seitse õde". Esimesest osast kirjutan siin. Teine osa kannab pealkirja "Tormiõde: Ally lugu". Ema tegi mulle head reklaami, et see on eelmisest etem.

1875/1936/2007. Egeuse meri/Atlantis/Christiana/Bergen/Leipzig. Ally, teine Pa Salti kasutütardest, on kirglik purjetaja. Hobi viib ta kokku Theoga ning kohe on tunda vastastikust tõmmet. Nad on koos merel, õnnelikud ja armunud, nii et muu maailm ununeb, mistõttu on Ally viimane, kes kuuleb oma isa surmast. Muidugi lendab ta siis viivitamatult koju õdedega kohtuma. Oma päritolu ei huvita Allyt algul mitte üks teps, sest tal on tulevikuplaanid paigas, aga siis tuleb elu ja keerab kõik pea peale. Ta tunneb, et on vaja üksinda kõigest eemale saada ning otsustab järgida isa jäetud vihjet, mis ta Oslosse juhatab. Tema juured on seotud Edvard Griegi ja "Peer Gyndi" esimese lavastuse kummituslaulja Annaga. Naise ning helilooja jälgedes taasavastab Ally ka oma armastuse muusika ning flöödimängu vastu.

Ka selles postituses olen kõik sisu reetvad laused kirjutanud valge tekstiga - kui tahad neid lugeda, tõmba hiirega tekst aktiivseks.

Ta polnud enam naiivne laps, kes uskus armastusse, vaid naine, kelle lauluanne võis anda talle kõik, mida ta vajas.

Raamat algas täpselt sama moodi, nagu eelmine - üks õdedest kuuleb, et kasuisa on surnud ning pöördub tagasi lapsepõlvekoju. Tuleb jurist, kes neile testamendi ette loeb ning iga õde saab juhtnöörid, mida järgides on tal võimalik oma juuri minna otsima. See algus oli isegi liiga samasugune ja korduv, lisanduvad vaid mõned üksikud detailid võrreldes esimese raamatuga. "Tormiões" oli õdede vahelist lähedust isegi veel vähem, sest Ally saabub viimasena ja lahkub Atlantisest ruttu, et järgmiseks purjeregatiks valmistuda ning uue kallimaga aega veeta. Kujutan ette, et kui sarja raamatuid väga järjest lugeda, siis see kordumine võib väga ära tüüdata, eriti kui sa juba kuuendat korda loed, kuidas õed isa surmast kuulevad ja lapsepõlvekoju sõidavad. Samas meeldisid mulle põgusad kokkupuutekohad lugude vahel, kerged  vihjed järgmiste raamatute kohta.

Kui tüütu algus möödas oli, läks lugu paremaks ning täitsa nõustun, et "Tormiõde" oli avaloost parem. Minevik ja olevik paelusid võrdselt ning peategelane sümpatiseeris oma kange iseloomuga.  Ally elu oli kõvasti tormilisem kui Maia oma ning tema kallim meeldis mulle ka. Kuigi see oli ikka veider, et ka selles raamatus toetus ta leinas uutele tuttavatele, mitte õdedele. Isegi oma kallimast ei rääkinud ta neile. Teine kummaline asi oli see, kui familiaarne oli naine kohe mehe vanematega.

Kui kaht liini võrrelda, siis oleviku omas oli palju rohkem etteaimatavat. Üsna kohe sain aru, et Ally ja Theo suur armastus kaua kesta ei saa.  Mida rohkem oli juttu ohtlikust regatist, seda selgem oli, et mees seal hukkub. Ka see, et naisele jääb midagi armsamast alles, paistis kaugele. Olen sellist mees-sureb-ära-naine-avastab-et-on-rase lahendust mitmes raamatus kohanud. Esimene kord võttis küll pisara silma, aga nüüd on see võte pigem vastumeelne. Mineviku liinis oli raskem midagi ette näha. Lugudel on mitu põlvkonda vahet, mistõttu ei arva mitte üks teps kohe ära, kuidas Anna ja Ally omavahel seotud on. Kui eelmises osas hüppasid peatükid rohkem mineviku ja oleviku vahel edasi-tagasi, siis siin anti minevik edasi kahe suure portsuna. Seetõttu sai palju rohkem minna loo sisse. Anna jutustus haaras kohe kaasa ja meenutas Shaw näidendit "Pygmalion". Maatüdruk, kes mägede vahel lehmadele laulab, ei oska unistadagi, et on peagi suures linnas kahe väga kuulsa autori teose esietendusel. Vahepeal näidendid vahetuvad ja Elizast saab Solveig. Pimeda armastuse tõttu teeb Anna elu veel ühe kannapöörde ja suurele edule järgneb langus. Imetlesin väga Riley eeltööd, sest 19. sajandi Norra ärkas lehtedel ehedalt ellu. Nägin kontrasti maa- ja linnaelu vahel, "Peer Gynti" proovide saginat, virelemist näruses võõrastemaja.

Kui Rios ma käinud ei olnud, siis Oslo reisist ei ole üldse kaua möödas ning põgusalt külastati ka raamatus tuttavaid kohti. Ibseni muuseum meeldis mulle väga ja soovitan seda teistelegi. "Tormiõde" tekitas muidugi veel isu minna Griegi majamuuseumisse ja ega ma ülejäänud Norras käinud ei olegi. "Peer Gynt" on loomulikult kohustuslik romaani lugemise taustaks mängima panna.

Karin Slaughter "Ilusad tüdrukud" on mul lugemist õige pikalt oodanud. Vahepeal olin vist põnevikest küllastuse saanud, aga nüüd tundus paras aeg see teos ette võtta. NB! Kõik spoilerid on kirjutatud valges kirjas. Kui tahad lugeda, tõmba hiirega tekst aktiivseks!

2011, Athens ja Atlanta, Georgia osariik. Elasid kord kolm ilusat õde Julia, Lydia ja Claire. Oma esimesel ülikooliaastal läks Julia, vanim neist, ainsagi jäljeta kaduma ning teadmatus rebis perekonna lõhki. Vähe sellest, et vanemad lahku läksid ja mõned aastad hiljem isa, kes tütre otsimist iial ei jätnud, süstal veenis, leiti, ka alles jäänud õed lõpetasid suhtluse. Narkootikumide küüsis Lydia töötas end üksi üles, samal ajal kui Claire nautis elu miljonärist arhitektiga. Julia kadumisest on möödunud 20 aastat, kui Claire'i abikaasa mõrv ta uuesti Lydiaga kokku viib ning hakkab veerema pall, mis võib viimaks viia vana loo lahenduseni.

Ilusatest kaduma läinud tüdrukutest kirjutatakse palju raamatuid. Olen sellist temaatikat varemgi lugenud ja riiulis ootab lugemisjärgegi vähemalt üks taoline - Tina Frennstedt "Kadunud tüdrukud". Sisukirjelduse järgi pole raske arvata, mis neist neidudest saada võis. Selles osas "Ilusad tüdrukud" midagi rabavat pakkuda ei suutnud. Ootamatu loopööre on seal sellegipoolest, mis mulle täitsa meeldis. Sellest, et kõige taga Paul on, sain kohe aru, aga et mees elus on, ei osanud ma üldse kahtlustada. Pärast seda hakkas lugu küll kiiresti oma võlu kaotama, sest läks lihtsalt niivõrd rõvedaks ja tagatipuks hakkas end kordama. Piinamine ja tapmine ja selle filmimine - kõike seda on raamatutest ja filmidest varem läbi käinud, aga Slaughter kirjeldas seda ikka mõnuga, lastes tegelastel ühte ja sama videot korduvalt vaadata. Ma ei tea, kas kujutlusvõimet nappis piinajatel või kirjanikul, aga need kirjeldused hakkasid väga korduma ja see viskas eriti üle ning hakkas vastu. Ikka elektripiits ja kõrvetatud X ja lõhki rebitud rinnad jne. No milleks, no ma ei tea, kas nii ilgeid asju on vaja kirja panna. Varasemalt loetud raamatutest kirgastub rõvedaimana Victoria Bergmani triloogia, kus oli ka ohtralt jõhkrat vägivalda, aga seal ei kedratud neid samu kirjeldusi üha uuesti ja uuesti üle.

Mul on tegelikult tunne, et mingi osa raamatust läks minust mööda või jäi midagi olulist kahe silma vahele, sest oli nii palju kohti, mis tekitasid minus mõtte, et ma ei saa aru, mis toimub, miks toimub või kuidas olukord nii kaugele on jõudnud. Ka raamatusse sisse elamine läks vaevaliselt, kuigi tegevus läks kohe algusest hoogsalt käima ja mõrva ning rööviga oli nagu põnevust ka. Ma ei mõistnud aga juba seda, miks Claire otsustas üksipäini tegutsema asuda. Üldse oli mõlema õega raske suhestuda, sest nende käitumine oli risti vastupidi minu loogikale. Ainuke asi, milles üksmeelel olime, oli see, et Deed on vaja kaitsta. Muidu tundsin end nagu õudusfilmi vaadates, kus tegelased teevad aina hullemaid otsuseid, mis kuidagi loogilised pole, aga vaatajana ei saa ma midagi muuta, ainult omaette hambaid krigistada. Ma saan aru, et õdedel oli Julia kadumisega seoses halvad kogemused politseiuurijaga, aga ma ei mõistnud, miks laienes see antipaatia ka FBI-le. Miks nad ei tahtnud oma avastusi kellegagi jagada??? Lõpus tuli neil hiilgav mõte info väga laialt levima saata, et keegi seda kinni ei saaks mätsida. Kas seda kuidagi varem ei oleks andnud teha??? Selles raamatus oli nii palju mõtetuid segadust tekitavaid detaile, mis loole midagi juurde ei andnud, nagu Claire'i ja Fred Nolani vestlus, kus mõlemad käisid nagu kassid ümber palava pudru. Nii palju oli hetki, kus tahtsin tegelastele käratada, et nad ometi asjast räägiks.

Teost saab ehk võtta meeldetuletusena, et kunagi ei või teada, millega su avaliku elu tegelased või isegi su kõrval olevad inimesed salaja tegeleda võivad. Ma parema meelega elan siiski oma roosad prillid ees edasi.

Karin Slaughter on 1971. aastal sündinud ameerika kirjanik. Tema debüütromaan ilmus 2001. aastal. Naise raamatutes on nii palju vägivalda, sest ta tahab seda näidata sellisena, nagu see on, et avaldada lugejatele emotsionaalselt mõju, anda edasi, milline on mõju ohvritele. Pikka aega ei rääkinud naised neist teemadest üldse. Kirjanik on tuntud oma krimisarjade poolest, aga "Ilusad tüdrukud" on kõrvalepõige, eraldiseisev romaan. See on esimene tema raamat, mis kõneleb kuriteost ohvrite vaatenurgast, mitte seda lahendavate politsenike kaudu. (allikad: 1, 2, 3)

"Ilusad tüdrukud" on lugu kahest õest, kes ei ole aastakümneid suhelnud, kuid asjaolud viivad nad kokku ning annavad lootust lahendada 20 aastat vana mõistatus - nende vanema õe kadumisjuhtum. Selles põnevikus koorub välja väga palju rõvedaid detaile. Üldmulje oli küll põnev ja üks üllatav loopööre mulle täitsa meeldis, sest ei osanud seda sugugi ette näha, aga kogu see jõhkrus, mis aina kordus, hakkas vastu. Lisaks tekitasid frustratsiooni tegelaste kummalised otsused ja segased detailid. Soovitan, kui sulle meeldivad õudsemat sorti põnevikud või otsid raamatut, mis näitab, kui koledad inimesed meie kõigi keskel varjatult võivad elada!

Vahel ikka kiikan raamatuvahetus.ee lehele, et näha, kas mõni minus huvi äratav raamat on pakkumisele tulnud. Viimane kord vedaski ja krabasin endale Amie Kaufman & Jay Kristoff "Illuminae" ja lisaks veel selle järje.

2575, planeet Kerenza IV, kosmoselaevad Alexander ja Hypatia. Kady on just oma peika Ezra maha jätnud, kui BeiTech korporatsioon nende koduplaneeti ründab. Noortel õnnestub põgenevale laevastikule evakueeruda, kuid nad saadetakse erinevatele alustele. Vaenlaste sõjalaev Lincoln on neil kannul. Ka pardal on probleemid, kuna kaitsevõime on ainult Alexanderil, kuid laeva AI süsteem on viga saanud ning tundub, et ta on segaseks läinud. Laevastikku kuuluval Copernicusel levib aga õhu kaudu viirus, mis suletud keskkonnas kiirelt muteerub. Keegi ei ole päris kindel, kuidas tegutseda ning inimesi hoitakse teadmatuses. Kady paneb mängu oma häkkimisoskused, et selgitada välja, mis õieti toimub. Tal on selleks hädasti vaja Alexandri pardal oleva Ezra abi.

Sotsiaalmeedias on seda teost päris palju kiidetud ning mu ootused olid seega kõrgeks kruditud. Raamat üllatas aga nii positiivselt, et lausa ületas neid. Kosmoseooperid ei ole mu esimene valik, aga vahel ikka mõni soovituste tõttu kätte satub ja vaikselt hakkan neid juba täitsa nautima. Kogu see uus tehnoloogia ja teaduslikud teooriad, mis varem eemale tõukasid, on täitsa paeluvaks muutunud. Peale "Illuminae" lugemist vaatan juba veel julgemalt kosmoselugude poole. Kõik soovitused on oodatud!

Eriliseks teeb selle raamatu kahtlemata tema ebatavaline formaat - lugu antakse edasi igasuguste dokumentide, sõnumite vahetuste, graafika kaudu. Seega ei ole "Illuminae" just kõige lihtsam lugemine, vaid tuleb lugu pusletükkidena kokku panna ning ise tühimikud täita. Minu jaoks see raskust ei valmistanud ning nautisin kogu protsessi väga. Eriti mõjus mulle, kuidas ühe laeva hukkumist tähistas mitu lehekülge hukkunute nimekirju.

Mulle meeldis väga ka lugu ise. Kuidas dokumentide abil sai jälgida, kuidas tegelased ise laeval toimuvat lahti muukisid. Kuidas korraga tuli mitmel rindel võidelda. Kuidas selle kõige keskel oli veel teismeliste armastuslugu. Raske oli käest panna, mistõttu sai raamat juba kahe päevaga loetud. Lõppes see ka veel eriti põneval noodil, nii et olin väga rõõmus, kuna saan kohe järje käsile võtta.

Amie Kaufman ja Jay Kristoff on austraalia kirjanikud. Kaufmani debüütromaan "These Broken Stars" on kirjutatud koos Meagan Spooneriga. See ilmus 2013. aastal ning sai kohe New York Times'i bestselleriks. Kristoffi debüütromaan Jaapani-hõnguline aurupunk "Stormdancer" ilmus 2012. aastal. Jay ja Amie kohtusid Melbourne'is, kui naisel oli vaja abi USA maksuvormidega. Ühest kohtumisest sai mitu ja varsti viskasid nad juba mõtteid, millest koos kirjutada. Autorid teadsid kohe, et tahavad teha midagi teistsugust ning panna loo kokku e-mailidest, aga said peagi aru, et ei pea vaid sellega piirduma. Süžee ja formaat sündisid käsikäes. Kaufman ja Kristoff hakkasid raamatut koostama oma lõbuks, teadmata, kas mõni kirjastus sellises formaadis teose üldse vastu võtaks, kuid Random House ostis "Illuminae" õigused vaid 130-leheküljelise näidise ajel. Põhiline koostöö käis pubis, kus arutati, kuhu lugu järgmise 100 leheküljega võiks suunduda ning pandi paika, kes millest kirjutab. Kady ja Ezra vahelised sõnumivahetused kirjutasid nad reaalajas omavahel vesteldes, ilma ettevalmistuseta. Ajajoone paika panemiseks kulus üks terve päev kalkulaatori ja arvutustabeliga, muidugi toimus seegi pubis. Paljud tegelased on nime saanud autorite sõprade, lemmikmuusikute, -telesaadete jne järgi. (allikad: 1, 2, 3, 4, 5, 6).

"Illuminae" räägib endisest paarikesest, kelle lahkuminekupäeval puhkeb kahe hiigelkorporatsiooni vahel kosmosesõda. Raamatu teeb eriliseks see, et lugu antakse edasi erinevate dokumentide kaudu. Mulle meeldis väga see formaat, mis sundis ridade vahelt lugema ja aktiivselt kaasa mõtlema. Lugu ise haaras ka kaasa, kuna korraga toimus nii palju. Soovitan lugeda ka siis, kui kosmoselood ei ole su lemmikud!

• Rosie Walsh "Ilma ainsagi sõnata"

• Castorbakar

• "Kõik tema hirmud"

• Sõber Raamat
• Triinu raamatublogi
• Kultuuritarbija60+
• Padjaklubi: Räägime raamatutest

Naomi Novik "Välja juuritud" jõudis minuni huvitavalt moel. Kirjastusel Tänapäev oli mõni aeg tagasi huvitav mäng. Nimelt peitsid nad üle Eesti raamatuid ja jagasid sotsiaalmeedias vihjeid nende asukoha kohta. Mul õnnestus ka üks raamat leida ning kõigi raamatuleidjate vahel loositi lisaks veel välja üks vabalt valitud raamat kirjastuselt. Loosiõnn naeratas mulle ning valisingi endale just selle raamatu, mida täna tutvustan. Romaan on riiulis õige kaua ootanud, millal ma ta ometi kätte võtan, aga lõpuks jõudis tema aeg kätte.

Polnya. Agnieszka elab kenas orus ühes väikeses külas. Ta on küllaltki harilik tüdruk, kelle ainus anne on ta enda sõnul päeva jooksul ära määrida või katki rebida kõik oma riided. Agnieszkal on parim sõbranna Kasia, kelle seltsis ta veedab enamiku päevi. Mitte kuigi kaugel asub Mets, mille kohta ei saa öelda ühtki head sõna. See sünge paik pakatab kurjusest ning valmistub ülejäänud orgu enda alla neelama. Häda toob kõik, mis Metsast pärineb ning sinna uitanud inimesed tõenäoliselt enam iseendana ei välju. Oru elanikke kaitseb Metsa pealetungi eest sajanditevanune võlur Lohe, kes elab oru servas kõrges tornis ning tasuna valib ta iga kümne aasta tagant ühe 17-aastase külaneiu, kes kolib tema juurde torni. Tavaliselt võtab võlur selle kõige kaunima ja andekama. Keegi ei tea, mis tüdrukuga tornis elamise ajal juhtub, kuid kümne aasta möödudes ei soovi ükski neist tulla tagasi elama oma endisesse kodukülla. Ees ootabki järgmise tüdruku valik ning sel aastal on kõik veendunud, et Lohe valib Kasia. Agnieszka on sõbranna pärast hirmul, kuid üllatuslikult võtab võlur kaasa hoopis tema enda.

"Välja juuritud" algab sarnaselt mitmete teiste fantaasiaromaanidega, kus peategelaseks olev pealtnäha andetu isik ilmutab erakordseid võimeid. Kui noor tütarlaps nägusa võluri käe all õpima asub, arvasin end teadvat, kuhu lugu edasi tüürib. Mul oli õigus vaid ühes asjas ning kõik ülejäänud loopöörded (neid oli palju) olid ootamatud. Üldse on tegu ühe tempokama raamatuga, mis mulle viimasel ajal kätte on sattunud. Igav ei hakanud kordagi, pigem oli raske raamatut käest panna. Agnieszka sattus nimelt pidevalt erinevatesse sekeldustesse ning üks seiklus ei jõudnud veel lõppedagi, enne kui järgmine algas. Nautisin väga, et raamat suutis üleval hoida pinget ning tekitada õudu tegelaste saatuse ees. Tabasin end paar korda mõttelt, nagu oleks ühtede kaante vahele surutud terve triloogia. Mulle meeldis aga väga kirjaniku otsus kirjutada eraldiseisev romaan, sest neid tundub olevat nii vähe.

Teistest sarnase ülesehitusega lugudest eristub "Välja juuritud" muinasjuttudest laenatud elementide poolest, kasvõi neidude andmine Lohele. Pealegi on lood, mis taaskasutavad muinasjutte või mütoloogiat, ühed mu lemmikutest. Nagu riiginimi Polnya juba vihjab, siis rahvajutud, mille detaile raamatust leia võib, on pärit Poolast. Ka tegelaste nimed on poola päritoluga: Agnieszka, Kasia, Jerzy jne. Kes ära arvab, mis naaberriik see Rosya on?

Raamat moodustab rahuldust pakkuva terviku, kus pea kõik niidiotsad kokku jooksevad. Vastuse saab ka küsimus, kust Mets pärineb. Mulle nii meeldisid kõik need selgitused ning kuidas kõik kokku klappis. Näiteks raamatu pealkiri "Välja juuritud" tundus alguses täiesti mittemidagiütlev ning ei kutsunud üldse lugema, kuid raamatus on juured ja välja juurimine väga oluline teema ning pealkiri sobib loole ideaalselt.

Allpool kasvas tohutu juurtevõrgustik, pikk ja laialihargnev, mis ulatus sügavale oru pinnasesse. Ka minul olid juured, kuid mitte sellised. Mind võis ettevaatlikult üles kaevata, lahti raputada ja kuningalossi või marmortorni ümber istutada. Vahest oleksin seal õnnetu, ent jääksin ellu. Tema üleskaevamiseks ei olnud mingit võimalust.

Naomi Novik on 1973. aastal sündinud ameerika kirjanik. Tema isa on leedu ja ema poola juurtega. Naine on suur raamatusõber juba varasest noorusest. Näiteks luges ta juba 6-aastasena "Sõrmuste isandat". Peale ülikooli töötas Novik aga hoopis programmeerijana ning kirjutas vabal ajal fännijutte. Naise esimene romaan ilmus 2006. aastal ning kannab pealkirja "Tema majesteedi lohe". Selle raamatuga saab alguse Temeraire sari, mis on tänaseks juba 9-osaline. Eesti keeles on ilmunud küll vaid esimene raamat. "Välja juuritud" on naise esimene eraldiseisev romaan ning see ilmus 2015. aastal. Raamat oli Noviku jaoks viis lükata edasi parasjagu pooleli oleva Temeraire sarja osa kirjutamist. Lõppsõnas kirjeldab autor oma inspiratsiooniallikaid, kuhu kuuluvad näiteks lapsepõlves ema jutustatud poole muinasjutud. (allikad: 1, 2, 3)

• Siiliste raamaturiiul
• Castorbakar
• Raamatumoor
• Reaktor - Agur Tänav
• Reaktor - Mairi Laurik
• Reaktor - Ene Kallas
• Lugemissoovituse blog
• Digital Nerdland
• Kritsel blog
• Loterii

• Tallinna Keskraamatukogu lugemisblogi
• Loen palju jaksan