Nelio Biedermann “Lázár” laotab laiali fragmendid ühe ungari parunipere mitme põlvkonna elust ja allakäigust 20. sajandi muutuste tuules. Kui raamatut ühel Krista ja René raamatuõhtul tutvustati, teadsin kohe, et Trude valib selle raamatuklubis lugemiseks, kuna üritame selle ringiga oma lugemisvalikut rikastada meesautorite ja erinevate riikidega. Noor kirjanik on nimelt pärit Šveitsist. Ma ei oskagi öelda, kas olen varem üldse midagi sellel maal kirjutatut lugenud.

20. sajandi esimene pool, Ungari. Lázári parunite au ja uhkus on metsaloss, kus mööduvad nii nende hiilgehetked kui ka tumedamad tunnid. Sándor, Lajos, Pista - iga põlvkonda painavad erinevad mured. Kunagi oli kõrgklassil aega metsa eksida ja hulluks minna, murtud südant järve või pudelisse uputada. Nüüd järgneb sõjale sõda ja pole kerge võitjate poolel püsida. Kildhaaval kaovad tiitlid, maad ja varad.

Kui Lajos von Lázár, läbipaistev vesininiste silmadega laps, nägi esimest korda seda meest, keda ta pärast tolle surmagi pidas oma isaks, lasus tumeda metsa veeres veel hinge heitva sajandi lund.

Hõrk avalause annab aimu Biedermanni kaunist kirjakeelest ja Mari Tarvase priimast tõlkest. Ootasin väga, milliseks kujuneb läbikumava nahaga poisi elu. Tuli välja, et mitte kuigi märkimisväärseks. Põnevat päritoluliini ei lahata. Iga põlvkond käib eelmise jälgedes. Armumine toimub esimesest silmapilgust ja jääb aastateks kummitama (täpselt samamoodi oli romaanis "Tuulelohed"). Isade ja poegade suhted püsivad keerulisena. Mõned edusammud mineviku mustritest lahti rabelemisel siiski toimuvad: üks läheb teraapiasse (!), teine mõtleb isa kallistamisest (!). Ma ei ole varem lugenud, et üks mees nii tundlikult meeste tunnetest kirjutaks. Eriti kõnetas järgnev tsitaat.

Mõnikord tundus Pistale, et ta peab tundma häbi kõige pärast, mis ei paista välja: oma hirmude, oma seedimise, oma mõtete, oma suguelundite ja oma tunnete pärast. Isegi armastuse pärast tuli häbeneda - eriti mehena. 

Kusjuures, tavaliselt lugedes kirjanik pähe ei trügi, aga selle romaani puhul tiksus pidevalt kuklas, et loo on kirja pannud 21-aastane mees. Ükski naine ei kasutaks niivõrd läbiva joonena sugutungi. Iga kord, kui vähegi võimalik, mainiti midagi seksiga seotut, olgu see siis kõva peenis, läbi seina kostuvad hääled või verise ajastuga kaasas käivad vägistamisstseenid. Teisest küljest imetlesin ikka ja jälle noore kirjaniku tabavaid väljendeid ning kauneid kõnekujundeid. Imestama pani teema valik. Miks üks šveitsi kirjanik ometi ungari aadlikest kirjutab? Kiire internetiotsing andis vastuse, et inspiratsiooniks on omaenda perekonna ajalugu.

Vaadates kõrvalt, kuidas Lázáride luksuslik elu põrmu variseb, oli raske neile kaasa elada. Mitte sellepärast et tegu oleks eriliselt ebameeldivate tegelastega, vaid sidet ei tekkinud. Euroopa verisest ajaloost olen ju varemgi lugenud, sealhulgas märksa liigutavamaid tekste. Nats on ikka nats ja kommunist on kommunist. Traagika libises mööda, kui romaan alatasa ühest hetkest teise hüppas. Suur osa toimuvast sulas kokku ja ma ei suuda sedagi lahti harutada, mis leidis aset ühe, mis teise tegelasega. Alles viimases kolmandikus, kui kõrgklass uue režiimi mõju omal nahal kogeb, sai lugu konkreetsemad piirid. Kirjanikule kohe ei meeldi selgus. Ta mängib müstiliste detailidega, jätab lahtisi otsi ning sündmuste kirjeldamise asemel hoopis vihjab neile. Mis juhtus Ilonaga metsas? Mida tegid koolipoisid küünlaga? Miks sinise lapsevankriga naine karjus? Lüngad tuleb ise täita, sest raamat seda ei tee.

Viimast lehekülge keerates ei olnud ma loetust just ülearu vaimustuses, aga raamatuklubi kohtumiselt lahkusin mõttega see kunagi üle lugeda. Kuna "Lázár" on niivõrd detailirohke, tuli mõnus arutelu, millised fragmendid ühele või teisele meelde jäid, ning koos tegime huvitavaid avastusi. Näiteks üks kaheleheküljeline peatükk koosneb vaid ühestainumast lausest. Ühes teises peatükis kasvavad aga õunapuul pirnid. Kui nüüd mõelda, et ilmselt on autor pikkinud üksteise otsa lugusid elust enesest, siis tahadki uuele avastusretkele minna ja uurida, mis jäi kahe silma vahele.

Loodan, et Nelio Biedermann peab vastu selle raamatu tormilisele edule ning on valmis oma kõrgele seatud latti järgmiste üllitistega ületama!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Ashley Poston "The Dead Romantics" on kummituslik armastusromaan armastusromaanide armastamisest ja surmast. See raamat jõudis ise minuni, kui ükskord Rahva Raamatus lugemist valides avaldasin soovi leida kummitusega armastuslugu ning esimesena näppu sattunud raamat täpselt seda lubas.

Tänapäev, New York/Mairmont, Lõuna-Carolina. Florence päris isalt erilise ande. Ta suudab näha ja vestleda kummitustega ning lahendas seetõttu 13-aastasena kodulinnas mõrvajuhtumi. Paraku pani see jutuveskid jahvatama ning neiu viskas esimesel võimalusel varvast ning pole siiani naasnud. Ta elab New Yorkis ja püüdleb kirjanikuks, olles variautorina tegelikult juba 3 menukat romaani avaldanud, kuigi ta enda debüüt läbi kukkus. Keset lahkuminekust tingitud kirjutamiskriisi sureb Florence'i isa, nii et ta on sunnitud lapsepõlvekoju sõitma. Seal kohtub ta ootamatult oma uue toimetaja kummitusega.

Kuigi "The Dead Romantics" ütleb pealkirjas ära, et juttu tuleb surnud romantikutest ehk surmast ja armastusest, ei osanud ma oodata, kui palju seda esimest ehk surma romaanis on. Florence näeb SURNUD inimeste KUMMITUSI. Florence'i perekond töötab MATUSEÄRIS. Florence'i isa SUREB ära. Perekonna MATUSEÄRI korraldab talle MATUSEID. Florence kohtub oma uue toimetaja KUMMITUSEGA. Florence'ile meeldib kuuvalgel SURNUAIAS jalutamas käia. Ometi ei ole kogu see kompott masendav, vaid lõbus. Florence oma kummitustega võiks perekonnas see imelik olla, aga  kõik nad on ekstsentrikud. Veidi liig tundus ainult see, et õde on lesbi, vend on gei ja mittebinaarne sõber ilmub ka välja.

Otsisin just kummitusega armastuslugu, sest mul on soojad mälestused Meg Caboti "Vahendaja" sarjaga ning tahtsin seda magusat valu, mida pakuvad vaid võimatud olukorrad. Veidi pettusin, sest armumine käis ülepeakaela ning esimene suudlus kulges väga tormakalt. Kummitamine võttis õnneks hoo maha. Nautisin hoopis seda, kuidas mõlemad peategelased armastavad armastusromaane. Kõik kaasaegsed menukid käivad raamatust läbi, sest see on üle külvatud popkultuuriviidetest Taylor Swiftist "Vihkamismänguni".

"The Dead Romantics" sai lugemisse võetud tegelikult jalamaid peale "Seitse aastat meie vahel" lõpetamist, mis andis võimaluse kirjaniku kaht raamatut kõrvutada. Ashley Postonile meeldib väga sõnadega mängida ja veel rohkem tegelaste silmi kirjeldada. Üllatusin, kui palju tuli ette kattuvaid tegelasi ja kohti ehk siis NYC kirjastusmaailma tähtsad ninad ja põnevad söögikohad. Torkas pähe, et kihvt oleks kui kaasaegsed romantikaautorid lööksid käed ja kirjutaksid oma universumid kokku, nii et Ben kirjastaks näiteks Gus Everetti. Teisest küljest olid romaanid küllaltki erinevad. Kuigi "The Dead Romantics" räägib palju rohkem surmast, pole see sugugi nii emotsionaalne kui "Seitse aastat meie vahel". Leidsin ka seletuse - kirjanik käis vahepeal ise leinast läbi.

Igasugused kummituslood sobivad sügisega nagu valatult, nii et romantikat otsides tasub see kätte võtta!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Olavi Antons "Minu Saaremaa. Kompassiga sisepagulane" kätkeb posu eri aegadest pärit memuaare, mis muhedalt ühe rookatuse alla kokku köidetud. Kui koju on kogunenud pea terve riiulitäis lugemata minu-sarja, siis tuleb kuskilt pihta hakata. Üki-kaki-kommi asemel alustasin ühest, mida Mae esile tõstis. Pealegi oli parajalt Saaremaa-reis ees ootamas.

Nõuka-ajast tänapäeva, Saaremaa. Olavi on kord noor ja kiilakas tööline, kes Kuressaare lossi remondib ja kirikus lae all kõlgub, kord reisisaatja jahituristidele, kord suure eestlaste kokkutuleku korraldaja. Kui ühel hetkel kisub kangesti Tenerifele, siis järgmisel võib hing ihata oma isiklikku lapikest Eestimaal. Täitub ammune unistus rehielamust Saaremaal ning Olavist saab kahel saarel suvitaja, seltsiks kassid ja Kiisud. Lõpuks ilmub talvituja ka välja.

On mehi, kes oskavad end sündmuste keskmesse sättida. On mehi, kes oskavad hästi kirjutada. Selles raamatus on nad ühes isikus kokku saanud. Pole vahet, kas Olavi kirjeldab puude vilus peldiku ehitamist või võltspassiga piiriületust, ikka loed, itsitad ja naudid. Tema Saaremaa uhkustab õige mitme palgega, vastavalt ajale-olule. Neist kõige tuttavamaks saab rehielamu otsimise-vuntsimise trall. Kaugel nõukaajal toimunust jäi kindlasti midagi ridade vahele peitu (WhitePower??), aga seda uskumatumana mõjuvad kõiksugu juhtumised. Edetabeli tippu paneksin siiski väide, kuidas uustulnukavaenulikkus on müüt. No ei ole nii, kui olen otsesest allikast vastupidist kuulnud. 

Kõige meeldejäävam oli seik jahihulludest vanapaariga. Mõni sõna ja juba kerkis ajusoppidest esile kevadine lugemuselamus, Schoetersi "Trofee", mis toona oma eksootilisuses kaugeks jäi. Kujutluspilt, kuidas Saaremaa kubiseks turistihordidest, kes kena kopika eest ilveseid-hunte-karusid notiks ja siis saagiga poseerides sotsiaalmeedia üle ujutaks, tarretas aga vere soontes. Kui enamiku lugudega kaasnes muie suul, siis lõpu eel tõi raamat pisarad silma. Mõtlen siiani Kiisule ja Felixile. 

Kes otsib reisijuhti, peab ilmselt pettuma, aga kellele meeldivad lõbusad lood elust enesest, mida kõiki seob Saaremaa, leiab eest uue lemmiku! 

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

Matt Dinniman "Dungeon Crawler Carl" pakub pöörast ja plahvatuslikku algust trussikutes mehepoja ja karismaatilise kiisupreili peadpööritavatele seiklustele tulnukate telemängus. Kui internet aina pasundab, et dungeon-crawler-carl seda ja dungeon-crawler-carl toda, siis ühel hetkel peab alla vanduma ja järgi proovima, mis imerohi selles raamatus peitub. Koduse Carli kamandasin ka kampa.

Lähitulevik, maa-alune ellujäämisrägastik, Maa. Õnnetu (või õnneliku?) juhuse läbi on Carl püksata lumetormis, kui tulnukad otsustavad, et aeg on küps teha Maast nende järgmise telešõu mänguväljak. Hetkega pühitakse kõik siseruumid minema ning teisendatakse maapinna all paiknevateks tunneliteks, turvaruumideks ja võitluskambriteks. Ellujäänutel on kaks valikut: alustada pinnal nullist või katsuda õnne hädaohtlikes mängudes. Alajahtumisohus Carlile sobib neist vaid üks. Niisiis leiabki ta end koos ekskallima kassiga kolle tapmas, varustust kogumas ning oskusi treenimas, et mitme galaktika jagu meeli lahutada.

"Dungeon Crawler Carl" on kaootiline, tempokas ja tiba rõve. Raamatu lugemine tekitab tunde, nagu vaataks üle õla, kuidas keegi teine mängib videomängu. Eesmärk on lihtne - jääda ellu aina keerukamatel tasemetel ehk siis nottida maha vaenlasi ja tuunida oma tegelast aina tugevamaks. Hoogne hingetõmbepausideta madin läheb lahti esimesest leheküljest. Kollile järgneb koll ja lahingule järgneb lahing. Matt Dinniman laseb fantaasial lennata kõrgele ja kaugele, nii et sündmustik on totakas, ootamatusi täis ja nalja saab ka. Juba see, kuidas peategelane püksata ringi jookseb annab päris hea aimduse. 

Teisest küljest keerleb kõik ümber lõputu tapmise jada, nii et kui endal vähegi kujutlusvõimet jagub, siis silme ette tulev pilt ei ole just kuigi meeldiv. Lendavad pead ja igasugu kehamahlad, varvaste vahel lirtsub kord hakkliha, kord limased ussikesed. Absurdne, kui suurt põnevust pakuvad suured tapatalgud - näljamängud, kalmaarimängud, nüüd siis tunnelimängud.

Romaanil on üks häda ka - üüratult palju seletamist, kuidas mängud toimivad. Tegu on ikkagi alustajate tasemega, kus tuleb mängureeglid selgeks saada, enne kui keerulisemate kollidega rinda pista. Kui oled vähegi arvutimänge mänginud ja tead, millistest osadest mängija menüü koosneb, siis tundub iga detaili tutvustamine eriti tüütu. Tahaks arvata, et see häda järgedes enam nii väga ei kummita, aga kes teab - uued tasemed lubavad ju uusi elemente lisada.

Miks see raamat siis lugejate seas laineid lööb? Lihtne - reaalsuse eest Carli maailma põgenemine võimaldab argimured tundideks unustada. Kõige toredam on see, et kohe saab teise, kolmanda, neljanda, viienda, kuuenda, seitsmenda ja kaheksanda osa kallale asuda ja see ei ole veel kõik.

Aitäh, Kärt, raamatu laenamise eest!

"Morten, Emilie ja kadunud maailmad" jutustab koduse olukorraga kimpus koolipoisist, kes omadega rappa põgeneb ja sealt lohutust leiab. Raamatu põhjal on nüüd valminud linateos "Morten". Sain kinokutse ja ühes sellega raamatu, millest pool lugesin enne ja pool pärast filmi vaatamist.

Tänapäev, Eesti. Morteni mõnus lapsepõlv sai läbi, kui vanaisa-vanaema surid, onu sisse kolis ning ema põhjanaabrite juurde koristajaks läks. Poiss ei räägi kellelegi oma muredest, võttes vaikides vastu kõik hoobid. Lohutust pakuvad pikad jalutuskäigud kodulähedases rabas, fotoaparaat kaelas kõlkumas. Just seal kohtab nooruk salapärast Emiliet, kellele ta julgeb viimaks kõik hingelt ära rääkida.

Olen harjunud tempokate noorteromaanidega (mitte et ma neid viimasel ajal hulganisti loeks), kus pannakse kõvasti pidu ja tehakse igasugu muid lollusi, nii et juba sellega teenis "Morten, Emilie ja kadunud maailmad" kõvasti plusspunkte, et kõiksugu tilulilu välja jättis. Peategelase sünge olukord ja nukrad mõtisklused läksid palju rohkem hinge. Mulle meeldis väga, kuidas raamat innustas märkama, innustas aitama, innustas lihtsalt olema see keegi, keda saab usaldada, see keegi, kellele saab rääkida. Morten on ehe näide, kui raske on teada, mis teise inimese elus, tema sees toimub. Sünkmustades toonides koduse terrori vastukaaluks sobis imeliselt suur ja salapärane raba ning seda ümbritsevad legendid. Loodus kuulab alati.

PS! Sel trükil on äge kujundus ja pildikeel, aga miks seda filmireklaamiga lillat lärakat vaja on...

Raamat ja film "Morten" erinesid päris palju, nii et raske on öelda, kumb rohkem meeldis. Kui raamatus on peategelase suurimaks hädaks koduvägivald, siis film vaatleb laiemalt, kui raske on olla noor. Kodune rist ja viletsus näis tunduvalt leebem, ent see-eest lisandusid probleemid koolikaaslastega. Lisaks mõjus romaan üsna ajatuna, ent film on kindlalt tänases päevas, kindla kõnepruugi ja rõivamoega (ma tundsin end nii vanana). Mõlemad tabavad aga suurepäraselt Eesti looduse ilu, kui üha ikka ja jälle omadega rappa jõuame.

Aitäh, ACME Film, raamatu ja kinokutse eest!

Carley Fortune "Our Perfect Storm" jutustab lapsepõlvesõpradest, kel kulub pikki aastaid, et saada aru, kuidas nad on teineteisele loodud. See on mu lemmikajaviitekirjaniku uusim romaan, mida pool suve kibelesin kätte võtma.

2005-2027, Kesk-Ontario/Tofino. Francesca on abiellumas, kuid päev enne pulmi jätab peig ta napi kirjakesega maha. Naine variseb kokku ja veedab kaks segaduses kuud, kuni parim sõber veab ta Tofinosse, kuhu plaaniti mesinädalaid. Mees on teinud põhjaliku plaani, kuidas tema murtud südant ravida. Nad on parimad sõbrad olnud 22 aastat. Selle aja jooksul on neid tihti paariks peetud, aga nüüd hakkab Frankie tahtma midagi enamat.

"Our Perfect Storm" räägib südamevalu ravimisest ja tõele näkku vaatamisest. Nagu Carley Fortune'i raamatutele kohane - imeline Kanada loodus ja idüllilised hetked, üks peategelastest on kaotanud ema, ammusest ajast allasurutud armastus loidab viimaks ereda leegiga. Nii Frankie kui ka George on lihtsalt kullatükid. Kuigi nende vahel on nii palju möödarääkimisi, siis ei riku draama tagasivaateid maagiaküllasele lapsepõlvele, mida julgen Bullerbyga võrrelda, ega kadestusväärset puhkusenädalat looduse rüpes. Mesinädalasviit, lopsakas ürgmets, parimad kohalikud hõrgutised, surfitunnid ja võimalus kohtuda vaaladega.

Kirjaniku varasemad romaanid ("Igal järgmisel suvel", "Kohtume järve ääres", "One Golden Summer") on keskendunud pelgalt suhete klaarimisele, aga see võtab luubi alla ka loodushoiu, pöörates tähelepanu nii  ohustatud vaaladele kui ka 2023. aastal Kanadas lõõmanud metsadele. Kahjuks huvi tekitamisest teemad kaugemale ei jõua. Ma ei tea endiselt, kuidas oleks olla tulekahjude keskel või mis tunne on vaalaga nime jagada.

Veetsin raamatu seltsis mõnusalt aega ja kujutasin end meelsasti Tofino põnevatest päevaprogrammidest osa võtmas. Ometi ei suutnud see lugu neid eelmisi maasikaid troonilt tõugata. Igatahes ootan huviga, mida Carley Fortune'il veel pakkuda on. Mul on veel üks tema varasematest lugemata ja juba on teada, et järgmisel aastal saab jälle naasta mitmest romaanist tuttavasse Barry's Baysse.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Jane Harper "Last One Out" viib surevasse linna keset Austraalia pärapõrgut, kus ema viis aastat tagasi kadunud poega mälestab. Mulle on varasemad Jane Harperi krimkad "Põud", "Looduse jõud" ja "Kadunud mees" väga meeldinud, aga kahjuks pole teda rohkem tõlgitud, nii et pidin inglise keelsega leppima. 

Tänapäev, Carralon Ridge, New South Wales. Sam haihtus oma 21. sünnipäeval, jättes maha vaid oma rendiauto, mis leiti kolme mahajäetud maja juurde viivalt teeotsalt, ja hoonetes kolamist tunnistanud tolmused jalajäljed. Kogu linn otsis noormeest, aga tulutult. Viis aastat hiljem on asulas veel rohkem mahajäetud maju, kuna naabruses paiknev söekaevandus suretab seda tasapisi maad kokku ostes. Sami ema Ro naaseb poja kadumise aastapäevaks ja üritab jälle leida seletust painavale kadumisele.

"Last One Out" jutustab eelkõige inimestest, kes hoiavad kümne küünega kinni oma väikesest hääbuvast linnast. Seal sündinud, kasvanud, paradiisis elanud, laste kasvatamisest unistanud inimesed peavad üks hetk kodust loobuma või leppima kummitusasulas elamisega. Paeluva-painava keskkonna keskmes elab üks pere läbi isiklikku tragöödiat. Pool ei suuda seetõttu lahkuda, pool ei suutnud aga seetõttu jääda.

Algus on aeglane ja ega lugu edaspidigi kuigi palju hoogu kogu. Kadunud noormees hõljub taustal. Lennuka tõe otsimise asemelt leiab vaiksed avastused ja paika asetuvad pusletükid. Kusjuures pihta hakkavad need alles lehelt 174. Enne seda võtab kirjanik aega, et maalida mänguväljakust pilt ja uurida, mis paneb juuri sügavale maasse suruma, keelduma lahkumast hukule määratud paigast. Mulle meeldis, kuidas fookus püsib linnal ja inimestel, mitte kuripahal kaevandusel. Ühel hetkel kõik joondub. Vaiksed hetked, vestlused, külaskäigud saavad nukra tähenduse.

Jane Harper meeldib mulle väga just oskuse pärast sündmuspaiku nii kujutada, et päike kõrvetab ja liiv krigiseb hammaste vahel. Tundsin puudust emakeelsetest kirjeldustest, mis hetkega kohale viisid. Originaalis oli üksjagu võõraid sõnu, aga lõpuks maandusin ikka mahajäetud majade ja koplite vahele, söekaevandus taamal haigutamas. "Last One Out" rahulik kulgemine ja kogukonna-keskkonna suhted köitsid mind, aga sul soovitaksin alustada kirjaniku teistest romaanidest, kus on veidi rohkem põnevaid sündmuseid.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Richard Powers "Hämming" on raamatukujuline äratuskell tundlikust poisist, tema astrobioloogist isast ja meie ohustatud planeedist. Lükkasin selle romaani kui 5-tärni kandidaadi lugemist pikalt edasi, et see siis raamatuklubieelsel ööl ühekorraga alla kugistada.

Alternatiivreaalsus või lähitulevik, Smoky Mountains/Madison, Wisconsin. Theo rabab üksikisana mitmel rindel, üritades toime tulla leina, käitumisprobleemidega poja ning unistusega aidata kaasa maavälise elu leidmisele. Robin on laps, kellele iga arst tahaks erineva diagnoosi panna. Teda tabavad sageli vihapursked, eriti ärritavad poissi julmus ja ükskõiksus ohustatud liikide suhtes. Muul ajal on ta väga nutikas ja isa ei suuda end veenda ravimitega tema ajukeemia kallale minema. Niisiis leiab ta alternatiivse lahenduse.

"Hämming" oli tõesti võrratu. Romaan punus mängleva kergusega raputavaks tervikuks trobikonna teemasid ema surmaga toimetulekust teaduse ja jumala vastuseisuni, nii et ükski killuke ei tundunud liiast ja mõtteainet jagub vähemalt aasta lõpuni. Ühest küljest haaravad kaasa neuroerineva poisikluti ja tema isa argimured, teisalt seletatakse möödaminnes ära erinevad teooriad, miks me ei ole veel tulnukaid leinud. Lisaks võlub raamat väljasõitudega kõikvõimalikele väljamõeldud planeetidele ja muidugi lajatab karmi reaalsusega.

Maailm, millesse sukeldume, tundub esmapilgul identne tänase päevaga. Üks vana valge mees toimetab pukis, nii nagu heaks arvab ja patsidega teismelised võitlevad neil rinnetel, kus keegi teine seda ei tee. Nimed on aga teised ja endale kaevatud auk sügavam. Igale viimsele kui murekohale on vinti peale keeratud, et poleks võimalik neilt silmi kõrvale pöörata. Tulemus on ängistav. Samal ajal kui täiskasvanud kasumit kokku ajavad, rehitsedes kokku teadusrahastust ning keskkonnatoetusi, annab üks 9-aastane endast kõik, et päästa väljasurevaid liike. Ja kogu maailm arvab, et temal on midagi viga.

Muidugi küsid seepeale endalt, kas mina olen ka üks neist, kes pea liiva alla peidavad? Kui kaugel me tegelikult katastroofist oleme?

Maamunal elab kaht sorti inimesi: need, kes oskavad arvutada ja end teadusega kursis hoida, ja need, kes lepivad omaenda tõdedega. Kuid mis koolis me ka ei käiks: sügaval sisimas elame päevast päeva nii, nagu homne oleks tänase kloon.

Kerge flirt ulmega oli mõnus, aga faktide segunemine fiktsiooniga ajas reaalsustaju puhta sassi. Raamatu lõppu oleks hästi passinud tõsiasjade loetelu, et ikka puust ja punane saaks. Tuleb aga ise välja uurida, kuidas läheb teadusrahastuse ja kosmoseteleskoopide ja ajumustrite uurimisega.

Kuigi "Hämming" mulle väga-väga meeldis, ei suutnud ta troonilt tõugata Powersi meistriteost "Ilmapuu", mis kuulub kindlalt mu kõigi aegade top kümnesse. Puud on ikkagi südamelähedasemad kui kosmos. Mu lemmik oli veidi realistlikkum, tublisti üllatavam ning kubises võluvatest looduskirjeldustest. Nii et lugege "Ilmapuud" ja lugege "Hämmingut" ja ootame koos, et meile veel Powersit tõlgitaks.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

You Yeong-Gwang "Vihmavalingute turg" on armas muinaslugu imepäraselt turult õnne otsimisest. Ma ei oskagi öelda, kumb mind rohkem lugema kutsus, kas lubadus tibakesest maagiast või võimalus esmakordselt Lõuna-Korea kirjandusega tutvuda.

Vihmaperiood, Vikerkaarelinn. Serin on veendunud, et ta on kõige õnnetum inimene maamunal. Muidugi ei lase ta kõrvust kuulujuttu imelisest turust, kust on võimalik endale uus elu lunastada. Just kõik senised kannatused ning halb õnn tagavad talle sissepääsu ja pealekauba saab ta teejuhiks kujumuutva kassi. Ega Serin päris täpselt teagi, millist saatust ta ihkab, niisiis eksleb ta turul siia-sinna, tutvudes selle asukate, eriskummaliste dokkaebidega, kes inimmaailmast näpatud tundmustest võluvidinaid meisterdavad.

"Vihmavalingute turg" on maagiline, nunnu ja seikluslik lugu sellest, kuidas me ei oska hinnata seda, mis meil olemas on, ja otsime õnne teiste eludest. Sõnumi ümber põimub omapärane peidetud maailm värvikate tegelastega. Enne lugemist ma liialt tagakaaneteksti ei süüvinud, nii et kõik oli uus ja huvitav. Oodatud tibakese asemel tuli välja kuhjaga maagiat ja esmatutvus korea kirjandusega sai tehtud. Korea mütoloogiast on raamatusse toodud dokkaebid, kelle täpsemast olemusest küll hästi aru ei saa, aga vahvad on nad sellegipoolest. Eriti paelus mind nende komme inimeste südameist midagi meile omast röövida ja sellest midagi uut luua, nagu komplimentidest juuksepalsam või julgusest küünal. Sarnast ideed kohtasin ka aasta alguses romaanis "The Elsewhere Express" ja ka seal meeldis see mulle väga. Nii et ühest küljest pakub "Vihmavalingute turg" lihtsat, veidi lapsikuvõitu seiklust, teisalt huvitavat mõtteainet. Üks on kindel - raamatu vaieldamatuks staariks on Serini vahva kaaslane vaimolend-kassike Issha.

Mulle igatahes see muhe muinaslugu meeldis. Soovitan tulevastel süngetel sügisõhtutel tuju tõstmiseks!

Aitäh, kirjastus Pegasus, raamatu eest!

Freida McFadden "Õpetaja" on ebameeldiv, ebarealistlik ja ebainimlik õpetaja-õpilase suhete sasipundar. Sain selle raamatu pimekohtingu pakist, kus ilutsesid järgnevad märksõnad: sünge, müstiline, pingeline, kiire tempoga ja "haua kaevamine on raske töö". Tundus paras põnevik, mida suve lõpus ette võtta.

Tänapäev, Caseham, Massachusettsi osariik. Eve ja Nate on õpetajatest abielupaar, kelle kohta nii mõnigi, sealhulgas naine ise, küsib, miks kuumimast kuumim mees endale sedavõrd ilmetu kaasa nais ja miks nad ikka veel koos on, kui kodusest õnnest pole raasugi järel. Probleemid aga alles saavad alguse, kui sel sügisel mõlemad koolis põlu alla sattunud Addiele tunde hakkavad andma. Eelmisel õppeaastal nähti teda sündsusetult sageli armastatud matemaatikaõpetaja seltsis, kuulujutuveskid hakkasid jahvatama ja mees lasti lahti. Kas tüdrukut peaks kartma või haletsema? Kolm kuud peale kooli algust kaevab keegi igatahes metsa hauda.

Olen seda meelt, et igast raamatust on midagi kaasa võtta, seega loodan, et kaanel kirjutatu peab paika ja ma ei unusta kunagi õppetundi, et McFadden ikkagi ei ole mulle. Lootsin kiiret ja põnevat lugemist, ent algus venis ja venis ning tegelased muutusid aina ebameeldivamaks, nii et tahtsin nendega üha vähem aega veeta. Kuna kirjanik on üüratult populaarne ja tema "Koduabiline" ometi rabas mind, tahtsin siiski iga hinnaga lõppu välja jõuda. Seal tõesti ootas viimane vint, mida ma ei osanud ette näha, aga see ei muuda fakti, et nii õudset raamatut pole tükk aega näppu sattunud.

Nagu juba öeldud, siis tegelased olid väljakannatamatud. Minu poolest oleks võinud kõik kolm ajada sinna auku, mida alguses kaevatakse, sest mitte kelleski ei ole inimlikkust, mis paneks talle kaasa elama. Lisaks oleksid nad justkui nime vahetanud ja "Koduabilisest" järgmisse romaani astunud, nii et kujutasin neid filmitegelaste nägudega ette. Ülimalt seksikas mees, kel lihtsalt peab mingi sünge saladus olema, tema kohtlasevõitu abikaasa ja võrrandit tasakaalustav noorem naine, kel samuti midagi hingel. Dekoratsioonideks on selles loos keelatud suhted õpetaja-õpilase vahel ning suur armastus ilusate kingade vastu. Kogu esimese poole peame kannatama koolikiusu, valima tööle minekuks tikkkontsi ning närima läbi müsteeriumist, miks kõik Addie't vihkavad. Karvaste jalgade pilkamine, tõesti? Teise poole piinaks on alaealisega miilustav õpetaja. Vabandust üllatuse rikkumise eest, aga see on ju esimestelt lehtedelt ilmselge, et sinna me ükskord jõuame.

Siinkohal läheb minu tee McFaddenist lahku. Kui mul peaks tulema tahtmine veel mõni tema raamat ette võtta, siis palun tuletage mulle seda arvustust meelde, aitäh!

Mary Shelley "Frankenstein" on ulmekirjanduse nullpunkt, nukker lugu ellu äratatud laibast, jõhkrast peletisest, kes oma looja kibedalt kahetsema paneb. Koletis on maailmakuulus, aga kui paljud päriselt tema lugu lugenud on? Minagi polnud kursis, mida see päriselt endast kujutab. Seega olen rahul, et romaan väga sobivalt pihku libises, kui #kikael2026 väljakutse ulmeklassikat nõudis.

18. sajand, Ingolstadt-Põhjameri. Polaarvetes seilav laev päästab jääpangalt hinge vaakuva mehe, kel nimeks Frankenstein. Inimvare usaldab kaptenile oma eriskummalise loo. Poisipõlves alkeemia tudeerimine ja suureks sirgudes teadustele pühendumine viisid avastuseni, mis lubas mehel mängida jumalat. Sestpeale töötas Frankenstein palavikuliselt päeval ja ööl, et siit ja sealt kokku näpatud inimjäänustest luua olend, kellele elu sisse puhuda. Tulemus oli nii peletislik, et mees põgenes, kui oli talle vaevalt ühe pilgu heitnud, ja ohkas kergendunult, kui koletis kaotsi läks. Muidugi ilmus too hiljem uuesti välja.

"Frankenstein" üllatas mitmel rindel. Esiteks ei osanud ma oodata mitmekihilist vormi. Kuigi õblukesel romaanil ei tule täis 200 lehtegi, jagub ruumi kolme minategelase jaoks. Lugu raamivad ühe seikleja kirjad oma õele. Just ühes neist peitub jääpangalt üles korjatud Frankensteini pajatatu ja selles omakorda koletise jutustus. Teiseks tuhiseb sündmustik läbi kogu Euroopa, koletise sünnilinnast Ingolstadtist Orkney saartele, Genfi järve äärde, pea põhjapoolusele välja. Kolmandaks puudub koletisel lisaks nimele ka kirjeldus. Ta on nii jube, et inimesed karjuvad ja minestavad, aga sellest ei piisa, et õudu valmistada. Pigem kurvastasin, sest see ei ole hirmujutt jubedast koletisest jubedaid tegusid tegemast, vaid hirmujutt väljatõugatust, keda keegi ei vaevu äragi kuulama, ei üritagi mõista. Kättemaks on see, millest sünnib tõeline õudus või siis lihtsalt üks kurbade sündmuste jada.

Klassikast kirjutades piniseb muidugi kuklas peenike hääl, kuidas sa ometi nüüd kirjutad, et sulle säärane suurteos ei meeldinud. Aga mida muud öelda, kui ma ei nautinud ühtki lehekülge. Sündmustik ei olnud põnev. Liiga palju asjaolusid jäid seletuseta, näiteks see, kuidas leidus tillukesel saarel uue peletise tarvis juppe või kuidas ülemaailmsel klaperjahil kenasti üksteise kannul püsiti. Tagatipuks olid kõik tegelased ebameeldivad. Iseäranis ei sallinud ma Frankensteini, kes lihtsalt laseb kõigel halval juhtuda, jääb õudusest palavikku või minestab, selle asemel, et midagigi ette võtta, kasvõi suu lahti teha.

Ühesõnaga, kui on huvi ulmeklassika vastu, siis tasub ette võtta, aga hoogsat meelelahutust või nauditavat lugemiselamust ei maksa oodata.

Eve Chase "Musta Jänese mõis" köidab kokku ühe laguneva häärberi, kaks emata jäänud noort naist, üleannetud lapsed, lähenevad pulmad ja traagilised õnnetused. Selle põneva loo valis Helmi meile Fully Booked raamatuklubi suviseks lugemiseks.

1968-69/umbes kolmkümmend aastat hiljem, Pencraw Hall, Cornwall. Altonite perekond veedab kõik koolivaheajad oma mõisamajas, kus neli last saavad vabadust nautida. Nad ehitavad abajas liivalosse ja käivad ujumas, seiklevad metsas ja ajavad heki all elavaid küülikuid taga. Aastaid hiljem jõuab häärberisse Lorna, kes otsib kihlatuga koos ideaalset pulmapaika. Pencraw on väsinud ja räämas, kuid naine tunneb sellega seletamatut sidet. Tal tekib võimalus majas peatuda ning ta haarab sellest, lootes rohkem ajaloo kohta teada saada.

Taolisi raamatuid juhtub ikka aeg-ajalt näppu, kus laiutab uhke häärber saladuseloori peitunud süngevõitu minevikuga. Viimatistest lugemistest meenusid kohe "Weyward" ja "Kolmeteistkümnes lugu". Neist kõigist leiab sarnase õhkkonna ja kuhjaga traagilisust. “Musta Jänese mõis” maalib esmalt pildi kaunist lapsepõlvest ning heidab siis mitu rusuvat hoopi üksteise järel, nii et sellest ei jää midagi järele. Õnne purunemisest oli tohutult valus lugeda. Seejärel vihjatakse tugevalt, mis on veel tulemas ja sa loed ja loodad ja ei taha järgmise tragöödiani jõuda, aga see tuleb ja on veel valusam.

Neli õde-venda, Kitty, Barney, Amber ja Toby olid kõik omamoodi vahvad. Uuema ajaliini peategelane Lorna ei olnud nii paeluv. Endasse tõmbuvat naist, kes tulevasest abikaasast kaugeneb, ei saagi lapsepõlve süütute muretute mängudega võrrelda. Tema kinnisidee ja palavikuline tõeotsing ei haaranud kaasa ning võõras majas nuhkimine käis vastukarva. Õnneks see osa laabus. 

Peategelaste vahelise seose arvasin niipea ära, kui kõik võtmetegelased mängus olid, aga see ei rikkunud kuidagi lugemismõnu. Ka ükski klišee ei jäänud häirima. Küll aga ei sallinud ma silmaotsastki seda, kuidas kirjanik kõige põletavamatest kohtadest kavalalt üle libises, vahetades järgmise peatüki vaatenurka. Enamasti sai uudishimu hiljem rahuldatud, aga lõpus läks kiirustamiseks. Mismõttes ma ei saa vahetult osaleda selles suures kohtumises, milleni kogu romaan on kerinud?? Vastamata küsimusi ja lahkamata traumasid jäi ohtralt. Ma ei usu, et olen ainus, kes tahaks teada, mis sai saalipõrandas kasvavast hortensiast.

Kõige enam võlusid romaanis katstroofile eelnenud idüllilised lapsepõlvehetked, Nancy Altoni rõõmsameelsus, laste vabadus olla lapsed ja muidugi mõisahäärberi kergelt maagiline õhkkond: kellad ei tööta, levi ei ole, unenägudes peituvad hoiatused ja mõned asjad juhtuvad justkui maja tahtmist mööda. Romaan jättis positiivse mulje hoolimata klišeedest ja ettearvatavusest. Mul on riiulis veel kaks Eve Chase'i raamatut ja plaanin need ette võtta, kui taas saladuslike häärberite poole tõmbab.

Uketsu “Veidrad pildid” on põnevik, krimka ja õudusjutt, milles nelja inimese joonistused peidavad üht sünget saladust. Ebatavalise vormiga ilukirjandust otsides jäi see meelde ning raamatukokku jõudes ootas raamat sobivalt hiljutiste tagastuste riiulil. Postitus on nii kaua aega võtnud, sest seda raamatut on keeruline kirjeldada.

1992-2015, Jaapan. Iga joonistus räägib oma lugu, aga kui süveneda detailidesse, võib algne pilt pea peale pöörduda. Oma ema mõrvanud tüdruku joonistus. Kummalise blogi napisõnaliste postituste piltidesse peidetud tulevikuennustus. Telkima läinud kunstiõpetaja mõistatuslik visand ja lahendamata mõrv. Lasteaialapse emadepäevajoonistus.

"Veidrad pildid" oli ootamatu, eristuv, kiirelt kulgev ja põnev. Raamat algab loenguga, kus õpetatakse analüüsima väikese tüdruku joonistust, leidma peidetud märke. Põneva vahemärkusena väideti, et lapsed ei suuda rombi joonistada, mis tuletas meelde, kuidas Ellis Islandil oli kujundite joonistamine vaimse testi osa värsketele Ameerikasse saabunutele. Igatahes, põgusa ettevalmistuse järel tuleb esimene lugu esimeste joonistustega, millega enda oskused proovile panna, enne kui tegelased mõistatuse läbi hammustavad. Järgneb teine ja kolmas lugu ning siis suur finaal, mis paljastab sünge saladuse, mis kõik tervikuks seob. Ma ei vaata enam kunagi joonistusi sama pilguga.

Lugu mõjus lihtsalt ja robustselt ning lausa lendas käes. Algus läks kähku, sest kõik tundus nii sirgjooneline. Lõpp läks kähku, sest paljastusid peened seosed ja ootamatud pöörded. Vihjed olid kogu aeg nina all, aga ma ei pannud ühtki tähele, sest ahmisin lugu endasse. Kõhedus ja judinad saadavad esimestest lehetedest, ent kõik kahvatub, kui ootamatult eriti võika mõrva kirjelduseni jõuame. See ettekujutus tõmbas näo ikka täitsa krimpsu. Olge hoiatatud! Ja pärast ei tule tükk aega tahtmist telkima minna.

Loodan, et Uketsu teoseid tõlgitakse veel. Vastasel juhul tuleb pilk ingliskeelse kirjanduse riiulitele suunata.

Layne Fargo "Favoriidid" jutustab kinni kaanetanud järvelt vihurina olümpiajääle tuisanud naisest ja tema lapsepõlvekallimast ning neid saatvatest skandaalidest. Kui Amazon Prime'i sari "Off Campus" tekitas nälja spordiromantika järele, siis oli õnneks see kohe riiulist haarata.

1988-2024, Chicago/Los Angeles/Nagano/Sotši. Katarina Shaw kirg jäätantsu vastu süttib pisikese plikatirtsuna Calgary olümpiamänge vaadates. Mõned aastad hiljem leiab ta Heathi, sõbra, kallima ja uisupartneri. Ühel on unistus, teisel kiindumus ja tahtejõud. Kasinate olude kiuste pingutavad kaks last kõigest väest, et maailmatasemele küündida. Visadus, paari ilmselge keemia ja julge esinemine toovad unistuse käega katsutavasse kaugusesse, ent tippu jõudmiseks ei piisa heast sõiduoskusest, vaid mängus on alati manipuleerimine ja muud alatud trikid. Meteoriidina favoriitide sekka kihutamisele järgneb šokeeriv langus täis suuri skandaale, mis pakuvad dokumentaali jagu kõneainet ka kümme aastat hiljem.

"Favoriidid" pajatab pikalt-laialt ühe fiktiivse spordimaailma superstaari tõusust ja langusest, saades inspiratsiooni otse Emily Brontë klassikust. Lugu kannavad vaheldumisi intervjuukatked doksarjast ning skandaalse jäätantsijanna enda meenutused. Vorm tõmbab kiirelt kaasa, kuna peatükid on lühikesed ja kubisevad (heath)cliffhangeritest ehk lõppevad sageli keset kõige põnevamat kohta. Muidugi vihjab esimeses pooles kõik väga kõmulisele lõpule ning silme ette maalitakse jääle lendvad verepritsmed.

"Vihurimäe" klappis üllatavalt hästi tippsportlaste kõrilõikajaliku maailmaga. Kuna nägin hiljuti uusimat filmiversiooni Margot Robbie ja Jacob Elordiga, siis esiteks kerkisid nemad Kati ja Heathina silme ette, ja teiseks nägin selgemalt, kus Layne Fargo mõnuga spikerdas, kus oma raja valis, vältimaks tuntud lugude uusversioonide suurimat häda, et lõpp on teada. Mõningast etteaimatavusest ei pääse, aga saab keskenduda rõõmu tundmisele rohketest äratundmismomentidest. Kõige enam valmistas meelehead, et raamatust käis sõna "vihur" mitmeid kordi läbi.

Juurtele truuks jäädes leiab Kati-Heathi keerukast dünaamikast kirge, armastust, hingesugulust, ent romantikaks on seda raske nimetada. Romaan keerleb ümber kahe kire, iluuisutamise ja lapsepõlvekallima, omavahelise võistluse. Alguses veab lugu Kati kustumatu nälg kuhugi jõuda, saatjaks Heathi pahurus ja eraklik loomus. Visa trenn hommikust õhtuni, läbi valu edasi rühkimine, ninapidi koos teismelised, kes ei saa päevagi teineteiseta hakkama - võimatu on mitte kaasa elada. Kui saabub läbimurre ja tulemused, siis saab draamat täie raha eest: valge rämpsu ja eliidi kokkupõrge, karm konkurents, pimestav edu, rahamured, vigastused, nina alt napsatud medalid, reetmine ja manipuleerimine, lahkuminekud, uued partnerid, lootusetult sassis suhtepuntrad.

Pilguheit kirglike tippsportlaste elu telgitagustesse oli põnev. Mäng ei käi ju elu ja surma peale, aga vabalt võiks, arvestades kui kõrgele kruvitakse pinge. Kuigi Kat ja Heath on fiktiivsed, siis nende maailm tundus päris - karm treeningrežiim, tihe võistluskava, reaalsed Olümpiamängud, kõrilõikajalik konkurents. Muidugi googeldasin jäätantsu ja vaatasin videod, et jääl toimuvast paremat ettekujutust saada. Korjasin üles palju pisidetaile uisutamisest, näiteks selle, et olümpiajärgsed maailmameistrikad jäetakse tavaliselt vahele või selle, kuidas kuldmedalid on tehtud kullaga kaetud hõbedast. Viimase teadmisega sain kohe suvepäevade viktoriinil hiilata. Kunagi ei tea, millal mõne raamatu lugemisest kasu võib olla. ;)

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Ashley Poston “Seitse aastat meie vahel” on ajarännuga armastuslugu iseendaks kasvamisest, leinaga leppimisest ja täiuslikust toidust. Maagiaga vürtsitatud romantika - jah, palun! Tegelikult ootas ingliskeelne väljaanne juba mõnda aega riiulis, aga kui on võimalus eesti keeles lugeda, siis muidugi ma teen seda.

Tänapäev, Manhattan, New York. Clementine'i tädi Analea pajatas alatasa lugusid oma maagilisest korterist. Õhinaga ajarändu oodanud tüdruk jõuab suureks sirguda, kaotada nii tädi kui ka usu maagiasse, enne kui seda viimaks oma nahal kogeb. Uksest sisse astudes ei vaatagi vastu kolimiskastide virnad, vaid kõik on jälle nii kui 7 aastat tagasi, ühes suveüürilisega. Clementine'il polnud aimugi, et sellal kui tema Analeaga mööda Euroopat tuuritas, peatus seal tädi sõbranna poeg, nunnu kokaks pürgiv 26-aastane. Kui korter neid üha ja jälle kokku toob, muutub aina raskemaks pidada kinni sealsest reeglist - ära armu.

"Seitse aastat meie vahel" on täpselt see raamat, kuhu sukelduda peale pikka tööpäeva ja ületöötanud peategelasega samastuda. Clementine on punktis, kus unistuste amet on käeulatuses, ent ta hakkab oma karjääris kahtlema. Kui tema elust kaob tädiga tehtud reiside pöörasus ja teed ristuvad mehega, kellel siht selge, hakkab naine üha enam juurdlema, kes ta õieti on ja mis talle meeldib. Et lohutu lein ja tõsised tööteemad liiga painavaks ei kisuks, tuleb mängu ajas rändav korter ning jalustrabav suvesuhe, nunnu ja mesimagus. Armastus käib muidugi kõhu kaudu! Hoiatus - võib tekkida ohjeldamatu isu sidrunikoogi järele. Või fajitade.

Enne selle loo kallale asumist ekslesin pikalt sõnade labürindis, ajasin taga joonealuseid märkuseid ja salakoode, aga sellest kirjutan veidi hiljem. Igatahes, raamat, mis ei keera ajurakke krussi, oli väga oodatud. Tuhisesin lehelt lehele ja lihtsalt nautisin. Isegi küüsi ei pidanud ärevusest närima, sest kõik sujus. Igav ka ei hakanud, sest appi tuli võlukorteri tilluke doos maagiat. Kuigi teadsin, et see tuleb, ei saanud raamatut käest panna ka lõhkuva peavalu kiuste enne, kui õnnelik lõpp kätte jõudis. Seejärel oli muidugi paganama kahju, et kõik läbi sai. Oleksin võinud kolm korda paksemat romaani lugeda: trehvamistest korteris ja aeglasemat sorti armumisest, veel rohkematest hõrgutistest, põnevatest söögiurgastest, varasematest peikadest, edasisest elust, kummituse embamisest, tuvidest, Clementine'i sõprade reaktsioonist, kui nad panevad kokku, kes on Iwan, ja Iwani sõprade reaktsioonist, kui sidrunist klementiin saab, Analea ja Clementine'i reisidest, kusjuures kui reisijuhtidest esimest korda juttu tuli, siis ootasin, et läheb New Yorki avastamiseks. Tegelastel küll mitte, aga mulle tõi suvine New York nii palju toredaid mälestusi meelde. Ja reisijuhtidesse maalimine kõlas lihtsalt hurmavalt.

Ashley Poston armastab sõnamänge ning oli tunda, et see pool sai tõlkes kannatada. No mis sa ikka teed, kui tegelase ees- ja hüüdnimed leiab puuviljasektsioonist. Mõned ilmselged asjad plinkisid seetõttu veel neoontuledes. Kahe lehega oli juhtunud hoopistükki veider trükiaps, mis häirimise asemel lisas väikse krutskiga maagilisust, võimaluse korra ühe lehe kaugusele tulevikku kiigata. Ausalt, see ei ajanud pooltki nii segadusse kui ISA. Jah, see juhtus jälle, et mees kutsub naist Isaks - tuletagem meelde Rebecca Yarros "Kui peaks juhtuma".

Unustage romantasy, minu hinge paitab maagilise realismi ja romantika mikstuur. Igas ideaalses armastusloos leidub kübeke maagiat ja kübeke realismi. Soovitan, kui otsid mõnusat suvelugemist - kuumale rannaliivale või laisalt kiikuvasse võrkkiike või katusel trummeldava vihma saatele tugitoolinurka!

Aitäh, Helios, raamatu eest!

Julie Otsuka "Buddha pööningul" kätkeb igas viimses kui lauses üht lugu jaapanlannade katsumustest teel ameerika unelma poole. Õbluke raamat jäi ammu silma unustusehõlma vajuvate ajalookillukestega ning intrigeeriva meie-vormiga.

1920ndad-40ndad, California, USA. Tuhanded jaapanlannad sõidavad lootusrikkalt Ameerikasse, kaasas pildid nende tulevastest abikaasadest, nägusatest ja edukatest. Mull puruneb pärale jõudes. Fotod ei klapi sadamas ootavate vanade ja väsinud nägudega, rikkusest rääkimata. Järgneb pulmaöö raske reaalsus ja lõputu töörügamine alamatel ametitel. Tuleb trobikond lapsi ja aastakümnetega harjutakse oma uue eluga äragi, aga siis puhkeb sõda ja jaapanlastest saavad vaenlased. Tagakiusamine päädib küüditamisega ja terve kogukond haihtub. Kuhu? Ei tea.

Kas oled lugenud raamatut, kus tegelasi on rohkem kui lehekülgi? "Buddha pööningul" võtab kokku tuhandete naiste kogemused ja seda 120 leheküljega. (!) Kindlasti oleks elamust pakkunud ka romaan ühe kangelanna teekonnast Jaapanist Ameerikasse, suurtest lootustest ja pettumusest, karmist abikaasast, raskest rügamisest ning sunniviisilisest ümberasumisest, aga see paljuhäälne lugu lõikas märksa sügavamale. Üksainus silmapaar ei suudaks edasi anda kogemust, mida jagavad tuhanded. On erinevaid varjundeid, kuid naiste eluteed kattuvad üha ja jälle. Üks meie seast, kolm meie seast, enamik meie seast, kõik peale tema.

Elasin "meiele" kaasa sama palavalt, kui ükskõik millisele üksiktegelasele kunagi. Kellelegi konkreetsele ei saagi pöialt hoida ega kedagi erinevatel eluetappidel järgida. Üksikud nimed, mis viivuks esile tõusevad, vajuvad kohemaid üldisesse massi tagasi. Kuna igaühel on oma loo rääkimiseks napp lausejupp, on raamat perfektsuseni lihvinud väheste sõnadega südame pitsitamise kunsti, nii et juba sõbra juurde unustatud kampsun lööb valu rindu. "Buddha pööningul" rõhub ja muserdab ja passib feel-bad raamatute nimekirja ja ometi kiidan seda lugemiselamust taevani. Erakordne stiil, liigutav ajalookilluke, identiteediküsimused. Soovitan juba seepärast, et omal nahal kogeda, kuidas meie-vorm elama hakkab. 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Carley Fortune "One Golden Summer" pakub järveäärset suveidülli koos sihi kaotanud fotograafi, tema vanaema ja kollase kiirpaadiga kompu kutiga. Olin kindel, et sellest tuleb mõnus lugemine, kuna kirjaniku "Igal järgmisel suvel" oli üks mu eelmise aasta absoluutsetest lemmikutest ning "Kohtume järve ääres" meeldis samuti väga. Lootsin, et saan ka järgmiseid lugusid eesti keeles nautida, aga tundub, et tuleb ingliskeelsetega leppida.

2025, Barry’s Bay, Kanada. Alice'ile meeldib teistele meele järgi olla. Fotograafina vormib ta end vastavalt klientidele, suhtes kaaslasele. Kui mees ta maha jätab, märkab murtud naine, et piltide püüdmine ei too talle enam sära silma nagu kunagi. Ta otsustab aja maha võtta ning koos puusaoperatsioonist taastuva vanaemaga sõita järve äärde, kus nad aastaid tagasi koos maagilise suve veetsid. Just seal klõpsas Alice teismelise tüdrukuna oma esimesed fotod. Üks neist, kolm noort kollase paadiga üle järve lendamas, on siiani üks naise lemmikutest. Kohe esimesel päeval kohtub ta paadi omanikuga.

Magus nostalgia, uued võimalused, maaliline Kanada väikelinn looduse rüpes. Nautisin iga viimset kui sõna, pealkirjas lubatud kullakarva suve, täis veepritsmeid ja naerukilkeid, mis murepilved kaugele peletavad. Töökohustused ei pressi peale. Päevad mööduvad vanaemaga kvaliteetaega veetes või nimekirjaga asjadest, mis 17-aastasena tegemata jäid. Aastatega kasvatatud enesekindlus ja iseloom lubavad maha tõmmata nii mõndagi, mille jaoks Alice toona liialt uje oli, nagu jalust rabav suvesuhe. Päris roosamannaks lugu ei jää, ikka leidub meelehärmi põhjustavaid ütlemata sõnu, aga draama kahvatub mõnususe ülekülluse kõrval.

Boonusena on siinne nägus ning hoolitsev silmarõõm juba tuttav romaanist "Igal järgmisel suvel" ning selle armsaks saanud peategelastest pole ka pääsu. Vihjamisi käib läbi ka "Kohtume järve ääres" puhkeküla. Väike asi, aga annab kohe juurde, kui kirjanik oma teosed õhkõrnade niitidega kokku põimib.

Veendusin taas, et Carley Fortune kirjutab täpselt minu maitsele raamatuid. Tahtsin kohemaid järgmise haarata, ent elu andis märku, et mõistlik oleks vahet pidada.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Mariann Rückenberg "Nõiatütre legend" jutustab ammustest aegadest, mil kohtumine võõraga viib soos võrsunud neiu sõjaretkele Dorpati müüride alla. Mulle tundus, et see Eestimaa pinnal toimuv lugu võiks ideaalselt jaaniaegseks lugemiseks sobida ja ma ei pidanud pettuma.

1625, Rücksee/Oberpahlen/Dorpat. Nii rootslased kui ka poolakad himustavad Eesti- ja Liivimaad enda käpa alla. Sõjameeste salgad ei anna maarahvale asu, põletades teele jäävaid külasid, lüües mättasse talupoegi ja kimbutades naisi. Taimede ja loomadega osav Krett elab sooservas, kuhu keegi asjata ei trügi. Ühel kevadhommikul mõisa poole astudes kohtub ta võõra mehega, kes mõistab rääkida nii härraste kui ka maarahva keelt. Nende teed ristuvad üha uuesti ja uuesti.

"Nõiatütre legend" visandab usutava pildi lihtrahva sekka kuuluvate naiste elust 17. sajandil siin Eestimaa pinnal. Raske rügamine mõisa heaks, vägivaldsed mehed, konti murdvad talutööd, paaripanek ja laste tegemine. Peategelane Krett ei ole päris harilik talutüdruk. Ta tunneb taimede väge, oskab loomi kuuletuma panna ja sõnadega imet teha. Neiu koduks on soo, kus ta unistab meheleminekust pääsemisest. Tema maailmapilti kõigutab kohtumine uhke saksaga. Ühtäkki on mees tal igalpool risti ees. Kumbki üritab oma elu edasi elada, aga varsti saab selgeks, et ilma teiseta hästi ei saa. Nende õnnele ei aita kaasa mehe hingel olevad saladused, lähenev sõjaretk ega külas segadust külvav õelushunnik.

Päris ajalugu seguneb haaravalt väljamõeldistega, millest kirjanik suurepärases eessõnas aru annab. Eriti muljetavaldav on maarahva kentsakas kõnepruuk, mis hästi ajastu vaimu kannab. Kuna tegutseb rahvaste paabel, siis kuuleb selle kõrval saksa, poola, rootsi, aga ka kura keelt, nii et joonealune kubiseb tõlgetest. Kohati eelistasin dialoogi alguses kohe sinna suunduda, aga vahepeal proovisin maarahva kingadesse astuda ja leppida arusaamatust jutust üksikute tuttavate sõnade tabamisega.

Muide, kuralastest ei olnud ma varem ühestki teisest raamatust lugenud, nii et tärganud huvi pani ammu kadunud rahva kohta kohe juurde otsima. Ajalootundidest jäänud teadmised olid aastatega õige viledaks kulunud.

Kokkuvõttes nautisin väga ajaloolist sündmustiku, mõnusat keelekasutust ja aeglaselt tärkavat armastuslugu.

Aitäh, Mariann, raamatu eest!

Tara Menon "Vee all" jutustab ühest naisest ja kahest katastroofist. Romaan jäi mulle silma juba ilmudes, võlusõnaks Tai, mille liivarannad vaid mõned kuud tagasi mu jalataldu paitasid. Lisaks oli raske vastu panna katastroofide, eriti nende päriselt toimunute, müstilisele külgetõmbejõule.

2004/2012, Andamani mere kallas, Tai/New York, USA. Marissa lapsepõlv möödus paradiisisaarel, kus ta isa teadustööd tegi. Tüdruk kiindus sellesse imepärasesse paika jäägitult. Koos parima sõbrannaga hulpisid nad tunde küütlevas ookeanis, õppisid tundma kõiki selle värve ja panid nimed igale kui viimsele sarvikraile. Idüll sai otsa, kui teise jõulupüha hiidlaine kogu riigi peapeale pööras. Kaheksa aastat hiljem Sandy-nimeliseks orkaaniks valmistuvas New Yorkis painab naist endiselt mällu sööbinud saatuslik päev. Marissa teab, milleks loodus võimeline on.

Ka kõige napim sisukirjeldus ütleb kõik ära, nii et tead algusest peale, kuhu laine kannab. Pärale jõudmiseks on vaja kannatust, nagu siis kui aeglaselt külma vette laskuda. Tead ju küll, kuidas esmalt katsud varbaga, siis julged põlvedeni kahlata, aga nabani kastmiseks tuleb end jälle koguda ja kui viimaks kaelani sees oled, siis hakka kähku ujuma. Raamat algab lõpmata pika pühapäevaga, kus vaheldumisi sulpsame kord aastasse 2004, kord aastasse 2012, mõlemas katastroof terendamas. Kui mõnikord loodan ikka, et seekord jäämägi laeva ei uputa, siis siin ma imet ei oodanud. Enne ja pärast olid ju korraga laual ja andsid päris ruttu vastused, kes trobikonnast tegelastest pääsevad, kes mitte.

Tara Menon pöörab tähelepanu tõsiasjale, kuidas sõbra kaotamisse suhtub ühiskond hoopis teistmoodi kui kallima või pereliikme, ent lein ei olnud see, mis mind raamatus kõige enam paelus, ka mitte katastroofid. Mulle meeldivad kaunid kirjeldused ja just selles vallas pakkus "Vee all" kuhjaga vaimset kardemoni. Tänu Bibi Raidi oivalisele tõlkele heljusin keset tüdrukute lapsepõlve viimast päeva, mil aega maa ja ilm, ning vaimustusin reisiajakirja pildikirjeldustega tegeleva peategelase sõnade kogust. Miski ei suuda anda edasi, millise mõnuga ma selles säbrulises sõnade paradiisis kümblesin. Maiuspaladena pakuti võrratuid loodusfakte ja hulganisti kirjandusviiteid.

Kui looduse malbet ilu maalis Tara Menon esmaklassiliselt, siis selle raevuga jäi ta pisut hätta. Oleksin tahtnud suuremat kontrasti, mis läbi kolgiks ja kaasa tiriks. Kui laine kõik teised minema pühkis, siis mina vaatasin kõrvalt ja siis kaevusin interneti tsunamivideosid ning pääsenute postitusi lugema. Tagatipuks võtsin ette intervjuu kirjanikuga, kuna mind huvitas tema seos nende kahe sündmusega. Tuleb välja, et esimesest kujunes teismeeas kinnisidee, kuna tema enda pere oleks vabalt võinud tol saatuslikul detsembrikuul Taimaal puhata. Sandy ajal oli Tara aga New Yorkis kohapeal. Viimane üllatas, sest orkaani kirjeldused kahvatusid teise katastroofi kõrval.

"Vee all" tuletas meelde palju tuttavat Khao Soki kaanidest New Yorki lakkamatu meluni. Ootasin ehk rohkem katastroofidest kantud pinget ja laetud emotsioone, aga leidsin selle asemel i-m-e-l-i-s-e-d kirjeldused kaunis tõlkes. Julgen soovitada!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!