Anthony Doerr "Kõik see silmale nähtamatu valgus" jutustab kahest noorest, kelle teed ristuvad teises maailmasõjas. Lugesin seda ka 2016. aastal (eelmine postitus) ja see oli toona üks mu lemmikutest. Võtsin raamatu nüüd väljakutse raames uuesti ette, kuna augustikuu traditsiooniline teema oli nagu ikka soovitused blogist. Valik oli keeruline, aga tagantjärgi olen väga rahul, et kaalukauss just selle teose kasuks langes, sest see oli ja on suurepärane ning kuu aega tagasi ma suurt rohkem tegelikult ei mäletanud.

Mu eelmine postitus võtab raamatu sisu nii kaunilt kokku, et ma seda uuesti lahkama ei hakkakski. Vaidleks ainult sellele vastu, et kulminatsiooni loost siiski leiab - Saint-Malo pommitamise. Kuna käisin hiljuti virtuaalsel ajarännakul Harju tänaval enne-pärast märtsipommitamist, siis seal nähtu aitas end paremini selle sündmuse sisse asetada, näha lennukitehordi ja laastatud tänavaid.

Veendusin igatahes, et vanu lemmikuid tasub üle lugeda, eriti kui detailid on mälust kadunud. Taasavastamise rõõm ja emotsioonid olid võimsad. Sõjakeerises tuleb ette nii südantlõhestavat kurbust kui ka südantsoojendavat headust. Doerr on võrratu loovestja ja kaasahaaravate tegelaste meister.

Soovitan väga, jälle!

Romain Gary "Tuulelohed" on vaikne romaan unistuste jõust ning noormehest, kes lapsena esimesest silmapilgust armub ja ei vaata kunagi tagasi, lastes tingimusteta armastusel end läbi teise maailmasõja kanda. Ma ei olnud raamatust varem kuulnud, aga #kikael2025 väljakutse prantsuse kirjanduse teema jaoks eeltööd tehes jäi see silma ja Eia soovitusel valisin lugemiseks.

1932 - 1945, Normandia, Prantsusmaa/Poola. Ludovic kasvab onu käe all. Ambroise on küla ekstsentrik, patsifistist postiljon, kes vabal ajal imelisi tuulelohesid meisterdab. Noor Ludo kohtab metsas kolades blondi plikatirtsu ning need paar hetke määravad tema tuleviku. Lila on poola aadliku tütar, kel lähistel uhke häärber, milles pere suvitamas käib. Poiss ei saa seda põgusat kohtumist peast ning ootab mitu aastat, et teda jälle näha. Kannatlikkus viib sihile, kuid abi on ka tüdruku isa võlumisest oma arvutusoskustega. Kudrutamine edeneb hoolimata teistest kavaleridest, ent noored on õndsas teadmatuses, mis Euroopas sündima hakkab. Sõjakatlas ei kuule Ludo Lila käekäigust kippugi, kuid unelmate suure sinise poole läkitamine aitab vastu pidada.

Minul igatahes on ükskõik, mismoodi ta välja hakkab nägema ja mida ta vahepeal teinud on. Peaasi, et ta tagasi tuleks, ongi kõik.

"Tuulelohed" on kummaline romaan, mis edenes aeglaselt tekitamata suurt vaimustust, aga peale raamatu lõpetamist leian end ikka ja jälle selle peale mõtlemast. Naiivne algus mattub peategelase aastate pikkusesse õhkamisse tüdruku järgi, keda ta viivuks kohtas ja sugugi ei tunne. Moodsates oludes paneb unelmasse kiindumine punased lipud hoogsalt lehvima, niisiis kulus aega seedimiseks, kui ühtäkki väideti vastupidist ning soovunelmast sai päästerõngas. See-eest kõrgel sinises taevas tantsivad tuulelohed, purjelaevad ja prantsuse suurkujud, võluvad esimesest leheküljest. Samuti tõusevad kirkalt esile tegelased: tuulelohede armastusväärne meister ehk Ludo onu, Lila rikkuse ja pankroti vahel pendeldav isa, kes kes on nii paljudele pankadele võlgu, et nood ei saa tal lasta põhja minna, Ludo rivaalid sakslase musternäidis ning melanhoolne klaverimängija.

Kui puhkeb sõda, muutub suure sinise poole ihkamine suuresti metafooriks, kuid päris tuulelohed pildilt ei kao. Lehtedel rulluvad lahti erinevad toimetuleku mehhanismid ja vaikne võitlus okupatsiooniga, suured teod armastuse - kodumaa või kallima - nimel. Jällegi urgitseb teos selle kallal, et murda tavapärast mõtteviisi. Kui ühe jaoks tundub reetmisena, et samal ajal kui prantslased nälgivad, pakub Michelini tärnidega hinnatud restoran okupantidele harknääret ja muid hõrgutisi, siis teine näeb prantsuse kokakunsti ülalhoius just ülimat vastuhakku. Meelde jääb ka krahvinnaks maskeerunud juuditar-kupeldaja. Kõigi suurima unelma võtab suurepäraselt kokku ennist välja toodud võrratu tsitaat.

Taevas ei ole ma siiani veel tuulelohesid näinud, aga raamatulehtedel kipuvad nad nüüd aina välja ilmuma. Kui oled veel suveromansside haardes, ei tasu selle raamatu järgi haarata, aga kui oled aeglasema hõrgutise otsingul, siis soovitan!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Carley Fortune "Igal järgmisel suvel" jutustab järveäärsetest lapsepõlvesuvedest, hingesugulusest, tehtud vigadest, andestamisest ja uutest võimalustest. Mulle meeldis kirjaniku "Kohtume järve ääres" nii väga, et tituleerisin ta ajaviiteromaanide kuningannaks. Ootused järgmisele romaanile olid kõrged.

Praegu/16-12 aastat tagasi, Barry's Bay. Kui Persephone oli 13, ostsid vanemad perele järveäärse suvila ning tüdruk tutvus naabripoiste Charlie ja Samiga. Pea kohe tekkis side vaikse ja mõtliku noorema vennaga. Järgnevatel suvedel veetsid nad iga võimaliku hetke ninapidi koos. Ühel hetkel tõdes Percy, et tal on poisi vastu tunded tärganud ning lootis väga, et too vastab neile. Viimased 12 aastat pole nad omavahel suhelnud ja naine on kindel, et mees vihkab teda. Äkitselt võtab ühendust Charlie ning annab teada, et nende ema on surnud ja Percy peaks tulema matustele. Ta kohtub taas Samiga ja vana side on endiselt seal, kuid naine ei julge hellitada lootust, et mees talle andestab.

"Igal järgmisel suvel" ei valmistanud pettumust. Ühest küljest oli selles eelmise romaaniga palju sarnaseid elemente: suvi järve ääres, sündmustiku katalüsaatoriks olev ema surm, armastusele teise võimaluse andmine. Teisest küljest hiilgab Carley Fortune just idüllilise suvenostalgia tekitamisel ning kireleekide taas sütitamisel. Lapsepõlvesuved olid lihtsalt imelised. Sam oli kullatükk ja Persephone'i mõistsin ka täiesti. Ma ei saa öelda, et mulle oleks meeldinud, miks muinaslugu läbi sai, aga see oli piisav põhjus, et 12 aastat mitte suhelda. Ma ei salli, kui raamatus lugeja eest pea lõpuni saladuseks hoitakse, mis peategelased tülli pööras ja lõpuks selgub, et see oli midagi tühist. 

Unustamatuks muutis lugemiselamuse kirjaniku stiili ja Lii Tõnismanni tõlke kombinatsioon. Ma ei mäleta, et Tiina Viili tõlgitud "Kohtume järve ääres" oleks niimoodi itsitama ajanud. "Igal järgmisel suvel" pakkus aga esmaklassilist romantilist komöödiat. Peategelasel on nimelt kirjelduste peale annet, mis ilmneb iseäranis Sami KÕIGI kehaosade puhul: suured põlved ja jalakarvad, millelt pilku lahti ei saa, käsivarred, mis on toekad ja soonelised, silmad ikka see selge sinitaevas mis alati, suured labakäed panevad vere kõrvus kohisema nagu müriseksid ajus murdlained, hääl tume ja siidine nagu kohv, näo kohta täpselt õige suurusega nina, tobedalt täiuslik taguots. Ingliskeelses romaanis jätaks need ilmselt külmaks või paneks silmi pööritama, aga siinkohal naerutasid pisarateni. Ma lihtsalt pean käibele võtma väljendi "kahvatu nagu kartulipuder". Küll oli veidi kummaline kohata niivõrd tänapäevases romaanis vanamoelise hõnguga sõnu nagu oimab, vilajas, kõhistab, palitu, kolkunud, pire, tongis või kassiahastus.

Kokkuvõttes oli "Igal järgmisel suvel" ideaalne rannaraamat, romantiline ja naljakas. Loodan väga, et Carley Fortune'i tõlgitakse veel!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

1975-2001, Monta Clare, Missouri. Patch ja Saint on ebaharilik paar - ühe silmaga poiss, kes pahandusi ligi tõmbab, ning nimele vastavalt malbe tüdruk, kelles peitub sügav sihikindlus. Lapsed on lahutamatud, kuni Patch satub peale, kuidas tema silmarõõmu hakatakse valgesse kaubikusse vinnama ning neiule appi tormates ise jäljetult haihtub. Poiss ärkab pilkases pimeduses, kus talle annab tuge salapärane Grace, kes kord ilmub, kord kaob ja sõnadega kogu maailma maalib.

Chris Whitakeril on eriline anne aeglase kulgemisega valvsus uinutada, märkamatult lasso heita ja silmust vaikselt südame ümber koomale tõmmata, kuni see pitsitama jääbki. Tema lugudest leiab tohutut traagikat, sündmusi, mille järellainetus aastaid hiljemgi jalad alt viib, ning inimesi, kes end ikka ja jälle püsti tagasi ajavad, kildudeks purunenud südamed kokku lapivad ja oma rada mööda edasi rühivad. Imestasin, kui palju sarnasusi ning paralleele kahe romaani vahel leidsin. Mõlemad tiirutavad ümber ühe õnnetu hetke. Ühes tegutseb lindprii, teises piraat. Mõlemas satub noor mees vanglasse. Paratamatult meenutas Charlotte mulle esimesest raamatust südamesse pugenud Duchess Day Radleyt. Need detailid ei jäänud kuidagi häirima, sest kummalgi on oma lugu rääkida.

"Kõik pimeduse värvid" põimib hallikaid hämarikutoone, pilkast pimedust, viimaseid ja esimesi päikesekiiri. Kirjaniku pintslilöögid on kaalutletud ja lühikesed. Alguses ei olnud lihtne raamatuga sina peale saada - maru lühikesed peatükid takistasid loosse süübimist ja tekitasid tüdimust. Väikelinn. Poiss. Tüdruk. Mõlemad omamoodi. Tutvumine. Sõbrunemine. Tragöödia. Kus on Patch? Kes on Grace? Küsimusi sadas nagu oavarrest ja vastuste otsimiseks-leidmiseks kulus aastakümneid ning sadu lehekülgi. Truudus. Tingimusteta armastus. Võimatuna näiv müsteerium. Kadunud tüdrukud. Igavikulised kinnisideed. Jahmatavad paljastused. Teises pooles töötasid lühikesed peatükid märksa paremini, sest võimaldasid teiste tegevuste vahele hõlpsasti 1-2 peatükki susata, et leevendada kuklas närivat soovi teada, mis edasi saab. Kõigi süngete ja tumedate toonide vahel tärkab ka midagi kaunist, abiks kunst. Just maalimine oli mu lemmik osa loost.

Soovitan! Ole valmis südant valutama ja pisaraid valama!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Lucy Score "Asjad, millest me üle ei saa" räägib Naomist, kes põgeneb pulmast, jääb oma autost ning rahast ilma, avastab, et ta kaksikõel on teismeline tütar, kohtub pahura poissmehega ja seda kõike ühe päevaga. Nunnu kaanega raamat jääb tihti instagramis silma, nii et muidugi pidin uudishimu rahuldama, kui see eesti keelde jõudis.

Lugesin raamatut veebruaris ja ma ei saa siiani üle, kui ärritavalt ebaloogiline see oli.

Ma ei saa üle, kuidas saab teos rõhuda peresidemete olulisusele, kui selles figureerib multifilmilikult kuri kaksikõde, kellel pole mitte ühtki head omadust, rääkimata seletusest tema käitumisele. Ma ei saa üle, kuidas viletsuses sirgunud laps on ühegi traumata tavaline teismeline, kui mul on võrdluseks Duchess Day Radley. Ma ei saa üle, kui ebasümpaatne oli romaani ihaldusobjekt Knox. Ma ei saa üle, et Naomi temas midagi nägi. Ma ei saa üle, kuidas mees naise soovidest ja arvamusest teerulliga üle sõitis. Ma ei saa üle, kuidas ja kui palju teatud kehaosi kirjeldati. Ma ei saa üle, kui kõrge on raamatu goodreadsi hinne. Ma ei saa üle uudishimust, kuidas sari edasi läheb.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Raul Sulbi koostatud "Põhja konn. Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia" laotab lugeja ette laiali valimiku lühijutte, -romaane ja romaanikatkendeid, kokku 26 tükki. Kaunis Liis Rodeni kujundatud kaanega lilla raamat jäi tegelikult silma juba ammu, aga käsile võtsin ta #kikael2025 eesti ulme teema raames. Millegipärast teen väljakutseid enda jaoks raskemaks ja selmet mõne keskmist mõõtu raamatuga rahulduda, valin riiulist selle kõige pirakama. Ehk on asi selles, et kuigi fantaasiat väga armastan, siis eesti kirjanike looming kipub jääma tumedaks maaks.

Mis või kes sulle esimesena meenub, kui mõtled Eesti fantaasiakirjandusele? Võib-olla Põhja konn? Aga ilmselt mitte Tammsaare või Tuglas!? Antoloogia hakkab just Kreutzwaldist pihta ning hakkab siis tänapäeva poole rühkima, tehes esimesed sammud seitsme penikoorma saabastega - 1866, 1917, 1922, 1964. Esimesed lood püüavad eelmainitud tuntud nimedega, ent suurt vaimustust need ei pakkunud. Tuglase "Maailma lõpus" hiilgas olustikukirjeldustega, aga jättis muus osas külmaks. Tammsaare "Pöialpoiss" kujutab endast morni ja sünget õuduslugu, kus koer viga saab. Ristikivi "Heliopolise imed" oli kõigest katkend romaanist "Imede saar", utoopilise saare kirjeldus, mis jättis rohkemat tahtma.

Ühe vähese läbiva joonena, mõne erandiga, jäi silma, kuidas kirjanikud viisid oma võõramaiste nimedega tegelased Eestist võimalikult kaugele, olgu selleks siis väike saar keset Vaikset ookeani või teine universum. Oli maailma ähvardavat kurjust, oli suurt armastust, oli musta maagiat, oli imekauneid näkke, oli haldjatempe, oli üllaid rüütleid ja koletisi ka. Kõik mu lemmiklood leiab antoloogia teisest poolest - Kristjan Sanderi "Punksi metamorfoos", Heinrich Weinbergi "Helisev muusika" ja viimaseks jäetud maiuspala "Mirabilia saladus" Indrek Harglalt. Kui paljude raamatute kohta võib öelda, et alguses ei saa vedama ega pärast pidama, siis selle efekti annab antoloogiale enam-vähem kronoloogiline järjestus. Koorekiht kontsentreerus lõppu, aastatesse 2017-2018. Esiotsas kippus segaseks jääma, mida õieti öelda tahetakse, ent mida lähemale jõudis viimane lehekülg, seda haaravamaks ning eriilmelisemaks muutusid süžeed. Tundus, et ka toimetaja muutus ekstaatiliseks, sest lõppu kontsentreerusid ka trükivead, korduvad laused, eksimused kokku-lahkukirjutamisega, üleliigsed sõnad. Nii palju vigu ei tohiks üheski raamatus olla.

Raamatu koostaja Raul Sulbi lõppsõnast aimub veidi, mis imeelukas see eesti fantaasiakirjandus on, aga minu meelest oleks veelgi terviklikuma ülevaate saanud, kui iga lugu oleks saatnud lühike eessõna, tutvustades tagamaid ja kirjanikku. Näiteks avastasin alles täna, et antoloogias on mitu Stalkeri ehk siis eesti ulmeauhinna laureaati. Kui Kreutzwaldi ajast ja suuremast osast eelmisest sajandist tuli fantaasiasugemetega katsetusi tikutulega taga otsida, siis viimastest aastatest oli kindlasti palju kandidaate. Põnev oleks kuulda, miks just need 26 teksti sõelale jäid. Mind jäi kummitama näiteks tõsiasi, kuidas sattus järjest mitu lugu, kust käis läbi silmade kaotamine.

Antoloogiale tuginedes oleks minu kokkuvõte eesti fantaasiakirjandusest, et kaasaegsed kirjanikud kirjutavad väga ägedaid asju ja pigem ei tasuks selle žanriga tutvumist alustada vanematest tekstidest ehk siis selle kogumiku algusest. "Põhja konn. Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia" tasub ette võtta tõsisematel huvilistel, sest teos pakub põnevat läbilõiget ning ulmelist ajarändu. Omamoodi huvitav on jälgida sõnade muutumist ajas, näiteks mida teeb laevasõidu loos sõna "ummik".

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

1955/1968, Hemston, Põhja-Dorset, Suurbritannia. Elu maal lainetavate viljapõldude ja iidsete põlispuude vahel paistab pealtnäha idülliline. Beth armastab talupidamist ja oma abikaasat Franki. Paar on alles seljatanud poja kaotuse, kui terendavad uued katsumused. Üle aastate ilmub vanasse kodukanti naise esimene armastus ja vaka all hoitud tunded taas sädemeid löövad. Keegi sureb, kellegi üle mõistetakse kohut.

"Vaevatud maa" vaatleb Bethi elu keerdkäike kahel ajaperioodil. Raamatust leiab rääkimata jäänud sõnu, armastuse proovilepanekut, leina ja leppimist, päevavalgele kistud saladusi. Olevikus maadleb naine tunnetega kahe mehe vastu. Lisaks rullub lahti midagi põneviku sarnast - Kes on kohtupingis? Kes suri? Kuidas? Kes on süüdi? Minevikuliin algab helgemate aegadega. Näeme Bethi ja Gabrieli armumist ning kaunist koosveedetud suve, kuid paratamatult jõuab lugu raskete hetkedeni. Tegelased pugesid südamesse ja sestap huvitas nende käekäik palju rohkem kui müsteeriumi lahti harutamine. Kõige muu kõrval võlub romaan taluelu kirjeldustega: siiras rõõm farmitöödest, lapsepõlve võlumaa, lambatallede ilmale toomine, lopsakas loodus, aga ei puudu tõrvatilgad - tulirelvad, alkoholiga liialdamine.

Ühesõnaga: romaanis on kõik olemas - hingeminevad tegelased, ränkrasked katsumused, minevikusaladused ning maaelu võlu ja valu. Soovitan!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Suzanne Collins "Lõikuspäeva päikesetõus" on järjekordne Näljamängude triloogia eellugu, mis keskendub 50. mängudele, kus areenile saadetakse topeltarv tribuute, nende seas Haymitch Abernathy. Tegevus toimub 24 aastat enne Katnissi ja 40 aastat peale Lucy Grayd ("Laululindude ja madude ballaad").

50. Näljamängud, 12. ringkond/Kapitoolium, Panem. Kui koidab Haymitchi sünnipäev, tähendab see ühtlasi, et käes on aeg valida Näljamängude tribuute. Siiani on poisil õnnestunud vanemaks saamist koos mängudest pääsemisega tähistada. Tänavu on šanssid madalamad, sest iga ringkond peab tapatalgutele saatma 2 poissi ja 2 tüdrukut. Õhtu lõpuks loksubki Haymitch koos kaaskannatajatega Kapitooliumi poole. Ees ootavad paraad ja treeningud, teleintervjuu ja muidugi halastamatud mängud. Vähemalt pääses tema armastatud tüdruk Lenoore Dove.

Nüüd on siis kõik 12. ringkonnast pärit Näljamängude võitjate lood paberile saanud. Tahaks loota, et seda lugu ei pea veel üks kord rääkima ja Kapitooliumi elanikud või nende kaasaegsed võrdkujud võivad nälga surmaheitluste järgi kalmaarimängudega kustutada. Minu uudishimu teistes ringkondades toimuva või üha uute surmavate mänguväljade järgi on igatahes kadunud. Aga uut filmi ootan väga! Ja tegelikult peaks algse triloogia ka uuesti üle lugema.

PS! Minu meelest kõlab eestikeelne "Lõikuspäeva päikesetõus" oma õ-de ja ä-dega originaalpealkirjast poole etemalt. PPS! Ja kui ideaalselt sobib hüüdnimi võrukael raamatu kontekstis Haymitchile!!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Édouard Louis "Muutuda: meetod" on autobiograafiline teos poisist, kes sünnib töölisklassi ja leiab tee välja - muuta enda juures kõike, kasutada raamatutarkust ja lahkeid inimesi. Raamat ei tekitanud ilmudes mõtet, et tahaksin seda lugeda, ka siis mitte, kui mitmest küljest kiidulauluga pommitama hakati. Huvi tärkas, kui tuli uudis, et kirjanik tuleb HeadReadile, ning järgmiseks valiti raamat klubilugemiseks ja seejärel polnud enam midagi kahelda.

Tänapäev, Põhja-Prantsusmaa - Amiens - Pariis. Poisil, kes käitub nagu tüdruk, ei ole kohta alevis, kus hinnatakse "mehelikkust". Oma perekonnaga on Eddyl sama vähe ühist kui kodukandi elanikega. Ta ei soovi isa jälgedes astuda ja kogu elu tehases tööd rabada. Niisiis ta rabeleb ja otsib oma kohta kannustatult edust, mis oleks kättemaks kõigile norijatele või pedeks sõimajatele. Visa noormees leiab lahenduse adapteerudes nagu kameeleon uute keskkondadega, muutes käitumist, välimust ja sõpru. Eddyst saab Édouard.

Peale viimast lehekülge ja õige mitut nädalat loetu seedimist on tunded endiselt kahetised. "Muutuda: meetod" oli mõjuvalt ja hästi kirjutatud ning kannab tugevalt autori maailmavaadet. Esimene pool hoidis raudses haardes, teadvustades tänapäeva töölisklassi olemust ja mu enda privilegeeritust. Teine pool vihises läbi autori pingutuste viljade, illustreerides, et lõputu muutumine ei vii lõpuks mitte kuhugi, ent selle käigus kadus huvi.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

"Raudne leek" pakkus peaaegu sama mõnusat meelelahutust kui eelmine osa. Olin kuulnud, et teos on tarbetult pikk, aga seda tunnet ei tekkinud kordagi. Kui hästi lühidalt kokku võtta, räägib kogu raamat sellest, kuidas peategelane Violet ühest surmasuust teise purjetab. Tegevus kulgeb pöörase tempoga. Igal lehel ilmub välja uusi hädaohte, uusi liitlasi või vaenlasi, uut maagiat, uusi saladusi, nii et pea hakkab selles virvarris ringi käima. Mõnus oleks olnud mõnel teemal pikemalt peatuda, näiteks REKil või uute tegelaste tundmaõppimisel. 

On pinget, nii seksuaalset kui ka hädaohtudest tulenevat. On teismelise lohe tujukust. On paar erootilist stseeni. On ärritust, et Violet ei saa kallimaga koos kuigi palju aega veeta. On veel rohkem ärritust, sest nad ei leia ühist keelt neil üürikestel viivudel, mida neile lubatakse. On kordusi, iseäranis Violeti mantrat, kuidas tal on vaja kõiki mehe saladusi teada, aga neiut kimbutab suutmatus lihtsaid küsimusi küsida. Minul on neid Yarrosele küll musttuhat tükki. Väga loodan, et ta suudab järgmiste raamatutega kõik nauditavalt kokku siduda ja vähemalt mõned süžeeaugud ära lappida.

Enamikku draamast ma nautisin, aga lugu ei vajanud tegelast, kelle ainuke iseloomujoon on armukadedus. Kas keegi oskab seletada, miks naine nii vihane oli? Kusjuures hiljem saab temast naljanumber, kui haiglaslik kadedus äkitselt kaob ja kogu karakter on kui ümber vahetatud. Selgusetuks jäi ka see, millal kogu semmimine üldse aset leidis. Hoopis mõnusam oli südamest kedagi vihata. Unustage Umbridge, uus õpilaste õudusunenägu number üks kannab nime Varrish. Romaani haripunkt on kahtlemata suur lahing. Müts maha Yarrose võitlusstseenide ees.

Oh ja mr X hakkas üht teatud Edwardit meenutama. Vabandus, ma ei saanud seda postitust ilma ühegi võrdluseta jätta.

Kahjuks raamatu lõpp ei šokeerinud kuidagi, sest ühel heal päeval otsustas Instagram mulle näidata videot, kus see väike detail oli esimeses sekundis. Ikkagi oleks tahtnud kohe järgmise osa krabada, aga ma olen tugev ja ootan tõlget. Oh, "Oonükstorm", tule juba kiiremini!

Aitäh, Helios, raamatu eest!

2020/1917-48, Helsingi/Soome idapiir. Ühel Helsingis elaval Kirjanikul on vaja Vaimset Teejuhti, kuid too saadetakse hoopis esmalt tema vanavanaema Eeva manu. Naisel pole aimugi, et kass, kelle ta uppumisest päästab, on midagi enamat kui lihtlabane pudulojus. Eeva kohtub sel päeval oma eluarmastuse Mahtega ning võtab peagi ette pika teekonna Perale, mehe koju sügaval metsas. Pere ei toeta, et noorim poeg vallasandi naiseks võtab, nii et noorpaar peab viletsuses elama. Kass jõuab ka Kirjaniku juurde, kes on äsja kaotanud kauaoodatud lapse ning on segastes suhetes endise kallima, oma kirjastuse Peabossiga. Kahe aja vahel pendeldades, näeb loomaks kehastunud Teejuht häda ja viletsust, naiste valu ja tugevust ja armastust, aga mitte enda ülesannet. Kass on ka täitsa mõnus olla.

"Ühe kassi ülestähendusi" oli täielik üllataja. Raamat kõnetas hingepõhjani, kõrvutas suurepäraselt kahe ajastu naiste katsumusi, tutvustas Soome ajalugu ja pani pisaraid valama ning kõike seda Kadri Jaanitsa oivalises tõlkes.

Maagiline avaakord haaras jalamaid kaasa - kass, kes nagu on loo osa, aga ei ole ka, ning tagatipuks ei olegi üldse kass. Kaks tema silmadele avanevat lugu peegeldasid vastakuti nii nende keskmes olevate naiste kannatusi kui ka nende tohutut jõudu. Ei saa võrrelda, kellel oli raskem. Vaeslaps, suur armastus, tõrjuv ämm, eraldatud talu, kommunismimeelne ja Venemaale kippuv mees, üksindus, sõda, lapsed, jälle sõda. Edukas kirjanik, uhke maja nooblis piirkonnas, ei meest, ei last, vanus peale pressimas, kaotsi läinud sõnad, tagakiusamine. Igal ajastul on omad mured, omad viisid naiste kammitsemiseks, ent naised on tugevad.

Eeva kaudu heidab teos valgust murdelistele aastatele soome ajaloos, mis puudutasid ka eraldatud talusid loodusrüpes. Ei tulnud üllatusena, et noored Venemaale kippusid, kuna olen sellest kunagi varem lugenud (Sirpa Kähkonen "Graniitmees"). Uus oli kõik muu, nende vaatenurk, kes maha jäid, lõhed ja vaen ühiskonnas.

Veel üks üllatus tabas mõni aeg peale lõppu, mis ise nägi välja nii: kuivatasin pisarad, pakkisin koti ja suundusin vestlusõhtule värskeid muljeid jagama. Nimelt teab internet, et romaan on autofiktsioon, lehekülgedele valatud viha ning valu. See oli mu esimene kokkupuude Katja Kettuga, aga kindlasti mitte viimane!

Aitäh, Koolibri, raamatu eest!

Elena Fischer "Paradiisiaed" räägib leinaga toimetulekust, peaosas teismeline tüdruk, kes on kasvanud kehvades, aga rõõmsates oludes. Raamat jäi mulle silma tänavuse HeadReadi esinejate nimekirjast ja jõudis vahetult pärast festivali lugemisse.

90ndad, Saksamaa. Billie elab koos emaga kõrges kortermajas. Neil ei ole kunagi piisavalt raha, aga nad on õnnelikud. Kõik muutub suvel, kui tüdruk on 14-aastane. Ootamatult saabub Ungarist abi otsima vanaema, keda ta pole kunagi kohanud, häirides ema-tütre suveplaane ja lükates nende senise elukorralduse uppi. Enne kui Billie jõuab uue olukorraga harjuda, pööratakse kõik täiesti peapeale, kui sureb tema ema. Tüdruku lahendus hakata uurima, kes on tema isa.

"Paradiisiaed" on tõeliselt mõnus romaan, kurb ja magus, täis maailma raskust ja häid inimesi. Avalausest saame teada, et Billie ema Marika sureb peagi, ent ometi jääb üldmulje loost helge ja südantsoojendav. Esimene pool jutustab elust enne saatuslikku silmapilku. Peategelase tillukeses maailmas on kasinad tingimused, aga seda korvavad armastus ja leidlikkus. Raamat võlub tegelastega, alates kolme põlvkonna naistest kuni kokkuhoidvate naabriteni.

Teisele poolele annavad tooni Billie lein ning 14-aastasele tüdrukule omased otsused - mitte kõige kaalutletumad või paremad, aga siiski tema omad ning edasiviivad. Rasket kaotust tasakaalustab maailmas kogetud headus. Ka HeadReadi esinemiselt jäi mind saatma lause, kuidas raamatus kohtab ainult häid inimesi, aga sellegipoolest tekkis lugedes väike ärevus, kui neiu suundub teekonnale, mis paneks iga vanemat kätega peast haarama. Ikka ootad, et kuskilt ilmub välja keegi kurjade kavatsustega, aga ei, kõik teel kohatud võõrad hoiavad-aitavad-paitavad Billiet. Võrdluseks oli mul kõrval eelmisena loetud Édouard Louis' "Muutuda: meetod", mis algab samuti vaese ühiskonnaklassi ja noore peategelasega, ent kellele erinevalt Billiest kõik halba tahavad, aga jäägu see järgmisesse postitusse. Hetkel ei ole ma üle saanud, kuidas "Paradiisiaed" mahutas nii palju headust muutumata roosamannaks. Soovitan väga!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Liz Moore "Metsajumal" räägib ühest jõukast perekonnast, aastatega kuhjunud saladustest, suvelaagrist ja kahest metsa kadunud lapsest. Ootasin selle raamatu lugemist pikisilmi, sest Liz Moore on end varasemate romaanidega minu lemmikute sekka kirjutanud.

1975/1961, Adirondack. Van Laaride kaitsealal tegutseb Emersoni suvelaager, kuhu prestiižed perekonnad võsukesed suveks saadavad, hoolimata sellest, et kümmekond aastat tagasi läks 8-aastane perepoeg metsas kaduma ja juhtumit ei lahendatud kunagi. Louise on üks kasvatajatest, kes päeval hoiab kõige vanematel tüdrukutel silma peal ja öösel ajab omi asju. Sel suvel antakse tema hoole alla Van Laaride ainus järeltulija Barbara, mässumeelne teismeline, kes ühel ööl oma narist haihtub. Jälle kirjavad kaitseala otsingurühmad, nende seas end tõestada ihkav uurija Judyta. Seekord kistakse kõigi saladused päevavalgele.

"Metsajumal" algab kaardiga, mis tutvustab peategelast - Van Laari kaitseala, kus asuvad perekonna totra nimega suvemaja, lõunaserva jääv lastelaager ning neid ümbritsev paks padrik. Just seal jäävad kadunuks mõlemad viimase põlvkonna esindajad, kõigepealt väike Karu ja seejärel Barbara. Lastest kumbki raamatus sõna ei saa, vaid toimunule heidavad eri nurkade alt valgust trobikond teisi tegelasi - kes teab rohkem laagris toimuvast, kes Van Laaride intriigidest, kes tabab uurijapilguga narmendavaid valesid. Romaan on paks ja kulgeb aeglaselt, sest igaühel on oma lugu rääkida. Korraga rulluvad lahti nii Barbara kadumine 75. aastal kui ka 50-60tel toimuv, tema ema ja isa kohtumine ning venna kadumine. Kondasin algusest peale koos tegelastega laagrimajakeste vahel, hõikusin paksus laanes kadunud lapsi ja hoidsin silmi lahti sarimõrvari ees. Peamaja oli raskem vaimusilma manada, sest kippusin selle pika ja lohiseva nime otsa takerduma. Pealegi tõid juba raamatu esimesed laused silme ette kämpingumajakese, kus eelmisel aastal lugesin ühest teisest suvelaagrist ja kadunud tüdrukutest, nimelt Riley Sageri "Minu viimane vale".

Kui "Pikk ergas jõgi" keskendus õelikule hoolele ning "Nähtamatu maailm" isa-tütre armastusele, siis säravate inimsuhete asemel hiilgab "Metsajumal" miljonist killukesest moodustuva tervikpildiga - köitev sündmuspaik, ärev õhustik, eelmise sajandi teise poole ajastuhõng, rikkurite rikutus ning kaks müsteeriumi ühes küsimusega, kas need on omavahel seotud. Teoses on huvitav läbilõige eri vanuses ja eri klassist naistest - kadunud tüdruku narinaaber, ummuksis laagrikasvataja, murtud ema, eraklik laagridirektor, osariigi esimene naisuurija. Neid ühendab see, kuidas mehed nende elu kibedaks teevad, aga eristab valik alla vanduda või vastu võidelda. Tundsin siiski puudust sügavamast sidemest tegelastega ja emotsioone jäi samuti väheseks. Loo pöörded ja käänakud haarasid aga kaasa, kui kõik endasse mässinud saladuste võrk igast otsast lahti hakkas hargnema. Raamatust ei leia tõelembust, vaid asju eelistatakse kiivalt enda teada hoida või hoopiski maha salata, kartes oma mainet määrida. Oleks neist mõnigi suu varem lahti teinud, poleks aga lugu, mida rääkida.

Soovitan, kui mitmetahulised perekonnalood ja aeglaselt hargnevad müsteeriumid on sinu tassike teed!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

1997, Boston. 31-aastane Casey elab venna sõbra eelidandamiskuuris (mis iganes see ka ei oleks) ja tuleb ettekandjana mitme vahetusega tööd rabades vaevu ots-otsaga kokku, kuna supleb kõriauguni võlgades. Tema unistuseks on lõpetada ja avaldada romaan, mille kallal naine on viimased kuus aastat nokitsenud. See ei edene, kuna ta elab raskelt üle ema ootamatut surma ning ahastust lisab järsu lõpu saanud ereda leegiga põlenud afäär. Inspiratsioon saabub, kui Casey kohtub Silase ning Oscariga. Üks meestest paneb ta südame kiiremini põksuma, teine pakub turvatunnet.

"Kirjanikud ja armastajad" algab masendavalt. Esimesed 100 lehte jätavad armastusest kättesaamatu mulje. Kõike varjutab südamevalu, leina ja võlgade loor. Sõbrad kaugenevad, silmarõõmud valmistavad pettumuse. Kuskil mälusopis virvendavad noorus ja põnevad ajad, seiklused eri maailma nurkades, palju potentsiaali, aga nüüd on paigal tammumine ja aja raiskamine. Pealkirjast on puudu see, millega peategelane lehtedel kõige rohkem kokku puutub - ettekandjaamet. Kuna ma ei ole teeninduses töötanud, siis pakkusid detailsed tööpäeva kirjeldused huvi. Caseyga oli aga raske samastuda, sest tal on korraga nii palju probleeme - surnud ema, lörris suhted isaga, võlad ülikoolist ja krediitkaartidelt, kopitushaisuga kuuris elamine, kurnavad tööpäevad, tervisemured, pidetu olek kahe peika vahel.

Ometi olin ma kaks päeva hiljem romaani lõpetades sellest vaimustuses. Lugu kulges märkamatult tõusvas joones, alustades sügavalt august ja lõpetades mäeharjal. Kuskil keskel hakkas toimuv märksa rohkem korda minema. Tekkisid momendid, kus ma ennast ära tundsin, sain julgustust valima seniproovimata radu, püüdma unistusi, olema valmis kannapöördeks. Magusad uued algused ja suured-väikesed võidud jätsid raamatut sulgedes mõnusa maigu suhu. Lõpp oli muinasjutuline, amerika unistus, aga mõjus väljateenitult. Kindlasti mängis ülevate emotsioonide puhul rolli, et ma ei olnud varasemalt teosest midagi kuulnud ega piilunud ka kirjeldust tagakaanel, nii et kõik oli puhas avastamisrõõm.

Lõpetuseks paar sõna tõlkest, mis oli paras ameerika mäed, pakkudes vahepeal nauditavaid lauseid ja rikkalikku sõnavara ning seejärel julmalt kohatut otsetõlget. Näiteks sain aru, miks kohvikus tulist teed telliti, sest kuu aega tagasi astusin USAs selle orgi otsa, et tellisin täpsustamata lihtsalt teed ja sain jäätee. Tahtsin siin tegelikult parema näite tuua, aga muidugi ei kirjutanud ma seda üles ja unustasin ära. 

Juuli 2004, Sonokrom, Ghana. Rahulik päev kolkakülas. Peatub auto, naine sirutab jalgu, tõmbab ninaga, piilub ühte hütti ja hakkab karjuma kurjusest. See on ministri tüdruksõber, mistõttu ilge lehkav lihatomp peab saama seletuse. Politsei tuleb kohale ja leiab võimalikud inimsäilmed, kuid juhtumi lahendamiseks on vaja eksperti. Valik langeb Kayole, kes on käinud Inglismaal arstiteadust ning kriminalistikat õppimas, kuid tema katse Ghana politsei ridadesse astuda nurjus. Niisiis on mees sunnitud seni erafirmas analüüside tegemisega piirduma.

"Sinise linnu saladus" püüab lugejat krimiloo elementidega: on müsteerium ja on kriminalist, kes oskab sündmuspaika analüüsida nagu CSI-s. Kohalike külaelanike huvi juhtumi vastu on leige ning mindki haaras enam kõik ümbritsev, eriti külaelu ja politsei korruptsioon. Mõlemad pakkusid üllatusi ja kultuurišokki, aga ma pikemalt ei tahaks ühelgi situatsioonil peatuda, et sinu lugemiselamus oleks võimsam. Krimi jäi kõigest päästikuks, huvitekitajaks. Pealegi on seegi müsteeriumi osa, kas üldse sündis midagi kriminaalset. 

Avastseeni maalib kohalik jahimees, osav jutuvestja, kelle kõnepruuk ja katkematu loba ropsuga Ghana külakesse viivad. Ise valid, kas lased end võõrkeelsete sõnade laviinil kaasa kanda või ajad raamatu lõpust tõlget taga. Esiti ehmatas säärane stiil ära, nii et ohkasin kergendusest, kui järgmises peatükis Kayo harjumuspärasem kõnemaneer üle võttis. Sisseelamine pealinnaellu läks märksa sujuvamalt. Kui aga hiljem järg taas jahimehele anti, langesin tema lugude lummusesse. Iseäranis nautisin kõnekäände! Isegi kotkas pole kõike näinud. Ärge unustage, et ahv sõi ammu enne seda, kui maaharija sündis.

Tuhat Maailma. Tulevikus on inimkond hõivanud mitmeid planeete, pidanud kosmosesõdu, kummardunud lugematel arvul erinevaid jumalaid. Leidub maailmu, kus raske töö teevad ära ellu äratatud laibad või selliseid, kus päike hakkab kustuma, või paiku, kus sõda pole kunagi lõppenud, või kohti, kust on väga raske lahkuda, ja ka nii kaugeid ilmanurki, et inimesi satub sinna harva.

"Tuhande Maailma lood" koondab 18 juttu ühes koostaja järelsõnaga. Juba kõige esimene ehk "Koos hommikuga tuleb udulangus" liigutas sügavalt ja jäigi vaieldamatuks lemmikuks terve kogumiku peale. See räägib ühest kaugest planeedist, mida katavad mäed ja saladusi peitev udu. Müstilisuse olulisuses peitubki loo sõnum. Hästi valitud avang jäi saatma kogu raamatut ja see tõdemus hoiab mind endiselt oma küüsis, paneb iga natukese aja tagant märkama mõnd asja, mille võlu seisneb selle salapäras.

George R.R. Martin hiilgab suurepärase jutuvestjana paksude romaanide kõrval ka lühivormis, suutes mõne leheküljega luua vapustava maailma, haaravad tegelased ja mõtlemapaneva süžee. Mõnest loost õhkas fantaasiahõngu, mõni kaldus õuduskirjanduse valda, mõnes leidus rohkem tulevikutehnoloogiat, aga kõik olid tummised ulmekad süngevõitu tulevikust. Olgu kosmoselaeval või võõral planeedil peremeheks tehisintellekt, seenorganism või mõni jumalus, keegi ikka kannatab ja käib võitlus enesealalhoiuinstinkti ja eneseohverduse vahel.

Teised meeldejäävamad lood, mis jäid pikemalt mõtteisse mõlkuma või suisa painama, olid "Ja seitse korda - ei inimest eal", "Liivakuningad" ja "Ussikojas". Mõistagi kõik võrdselt korda ei läinud, eriti kui eelmine oli olnud erakordselt kõnekas. Näiteks erinevad jumalused ei ole minu jaoks kõige paeluvam teema. Sutekast rääkiv "Tähenaine" jättis teema poolest külmaks, aga oli tõlgitud nii mahlakalt, et seetõttu oli ikkagi lust lugeda. Raamatut meenutades kerkivad sedavõrd eredad pildid silme ette, et pidin nüüd kontrollima ega selles illustratsioone ei olnud (ei).

Kui sulle vähegi ulmekirjandus meeldib, siis soovitan soojalt "Tuhande Maailma lugusid" lugeda!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Kairi Look "Tantsi tolm põrandast" jutustab ühe lapse sirgumisest neiuks ja neiu sirgumisest naiseks, seal on elutark vanaema ja kool ja ülikooliõpingud kaugel-kaugel ja lein ja armastus ja jõu otsimine. Lugesin raamatut veebruari lõpus ning nagu väga heade teoste puhul ikka, olen kimpus muljetamisega, kui meeldivat oli nii palju.

 /.../ mida pikem elu, seda rohkem tuleb elada. Iga hetk on tähtis. Pea seda meeles.

"Tantsi tolm põrandast" lööb pahviks oma äraspidise stiiliga, milles tekst kannab emotsioone, aga detailid peituvad ridade vahel. Kirjanik vihjab, mitte ei ütle otse, mis raamatut laps loeb või kus linnas tegevus toimub. Sa loed ja samastud, tabad aistingute põhjal, millest jutt, ning äratundmishetked on võrratud. Emotsioonid on nii täpptäpipealt kirja pandud, et enda kogemuste peegeldamist pakub väike romaanike väga-väga palju. 

Tegevus algab nõukaajal ning keskendub vanaema ja lapselapse argimaagiale. Igapäevaelu koosneb väikestest erilistest hetkedest, mida paljud ei pruugi tähele panna. Kairi Lookil on see imeline oskus ning ta jagab seda lahkelt kogu maailmaga. Ükskõik, kui palju me seda sooviks, vanaemasid ei jagu igaveseks. Lapsepõlv saab läbi, aga lugu siinkohal ei lõppe. 

Südantsoojendavate hetkede kõrvalt leiab rohkesti leina ning hirmu enda avamise ja haiget saamise ees, aga armastus jääb siiski peale. Seda on puistatud igale lehele - kiindumust lähedaste vahel, tärkavaid tunded, rõõmu elamisest. Lapsest sirgub noor neiu, kes läheb kooli ja hiljem juba kodust kaugemale ülikooli ennast avastama. Kõige sügavama mulje jättis ikkagi esimene kolmandik. Keskpaik tundus veidi segane nagu kooliaastad ikka, aga lõpp, kus eneseavastamise rada selgemaks muutub, kõnetas jälle rohkem. Kindlasti soovitan romaani lugeda, aga hoiatan, et stiil on alguses harjumatu.

Mälestus muutub mantliks ja pakub tuge. Vahel tekib kangasse auk, vahel sööb voodrit koi, riiet tuleb lappida, tuulutada. Kui kisub kitsaks, võib seisatada ja aega võtta, mantlit võib harutada, ümber teha, ta ei kanna saatust, on muutlik kui aeg. Kõik kasvab ja koltub, voolab ja kuhtub, keerutab ringiratast.

Andrea Abreu "Pilveteki all" jutustab kahe tüdruku suvest teismeea piiril, sirgumisest viletsuses vulkaani varjus. Trude valis selle raamatuklubi raamatuks, mis mulle meeldis, sest olin õhinaga valmis lugema, mida Tenerifel on pakkuda, ent enne teose kallale asumist oli juba kuulda kaasklubiliste kriitikat.

21. sajandi algus, Tenerife ääremaa. Tenerife põhjakülge katab alatasa pilvekiht, mis iseloomustab sealseid asulaid. Ühes mäeveeru külakeses elavad kaks kümneaastast tüdrukut, kes pea kõik päevad koos veedavad. Vanemad käivad ehitamas või koristamas turistide villasid või on sootuks manalateed läinud, nii et neile jäävad seltsiks vaid vanaemad ja külakoerad ja suur igavus. Tüdrukud kolavad suvi otsa ringi, mängivad barbidega seebikaid läbi, söövad vähe ja kakavad palju ning avastavad seksuaalsust.

"Pilveteki all" tekitab pealkirjaga kujutluse millestki soojast ja pehmest, tiba romantilisest, aga reaalsus on hubasusest kaugel, sombune ja rusuv. Mäeveerel pilve varjus avaneb räpane pilt, mida maalitakse äärmiselt järskudes toonides. Raamatus ei ole ühtki peatükki, kus ei mainita sitta või äärmisel juhul okset. Kaka näib olevat kümneaastastele tüdrukutele täielik obsessioon. Ei oskagi öelda, kas see on kultuuriline eripära või ainult sellele romaanile omane. 

Tenerife töölisklassi võsukeste lapsepõlv tekitas võõristust. Tüdrukute toimetuste, kinnisideede ja hõõrutamise kohta ei ütleks süütud ja muretud mängud. Samas kumas mingit kummalist äratundmist - kuidas sõbrannad õhtuti üksteist edasi-tagasi koju saatsid, barbid, beebibjörnid ja mp3-mängijad, messenger ja võhivõõrastega jututoas tšättimine. Püüdsin algusest peale paika panna, mis aastal raamatu tegevus toimub ja kui panin tähele, et kirjaniku sünniaasta klapib minu omaga, siis tõdesin, et tegu oli vast generatsiooniülese nostalgiaga. Kahjuks sellest ei piisanud, et saada ühele lainele veidrate stseenidega, mille peale ei oskagi midagi öelda. See-eest meeldis mulle väga, kuidas peatükid on saanud intrigeerivad pealkirjad järgnevast tekstist pärinevate lausejupikeste näol, näiteks "Väike Jeesus Kristuse nägu" või "Las puudutan sind nii, nagu veel keegi pole teind". Katkete ootamine-otsimine ei lasknud raamatut käest panna.

Mind jäi painama, kui palju on Andrea Abreu pannud debüütromaani oma lapsepõlve. Kindlasti on seda tunda küla kirjeldustes. Eesmärk maailmapilti avardada sai täidetud, kuna paljastus elu Tenerifel, mida turistid ei näe - omapäi sirguma sunnitud lapsed, äraolevad vanemad, kes on ametis saare külastajatele majade ehitamise ja nende järelt koristamisega, ranged vanaemad, napp mängukaaslaste valik, mürgised suhted. Kõik see jätab suhu kurbliku maigu. Ma ei saa öelda, et raamat mulle meeldis, aga ta on väärt rohkem kui 1 tärn. Sellised lood süstivad tänulikkust oma elu suhtes.