Kristi Küppar "Viimane lusikas" näitab, kuidas teelusikaga on võimalik sügavaid saladusi välja kaevata. Absurdne sisukirjeldus naisest, kes heast peast oma kunagistesse elukohtadesse lusikaid läheb vahetama, kohe kutsus lugema. Nagu "Väikelinna biit", märgiti ka see romaan ära kirjanike liidu romaanivõistlusel.

Tänapäev, Eesti. Katariina on terve elu ühest kohast teise pendeldanud, ikka ajab miski teda edasi liikuma. Viiskümmend juba täis, otsustab naine härjal sarvist haarata ja endast paremini sotti saada. Käidud teele tagasi vaatamiseks otsustab ta külastada kõiki oma kunagisi elukohti ja millegipärast tundub oluline igaühest lusikas kaasa võtta. Niisiis ostab naine vahetuseks 7 teelusikat. Nendega varustatult suundubki ta kohti läbi käima ning otsima vastuseid küsimustele, mida ta esitada ei oska.

Argipäevade häda on selles, et keegi ei niida muru.

Kui pühendused raamatutes ununevad enamasti hetkega, siis on üks, mis püsib meeles - kõigile majadele, kus olen kunagi elanud (Jenny Eclair "Mälestuste toad"). Katariinalt ei maksa selles vaimus meenutusi oodata. Ei moodustu kristallselget ajatelge, kus ja kellega ta elas. Ei ole nostalgitsemist, kuidas kunagised elukohad on muutunud. Jalg ei pea üle lävegi astuma, et lusikavahetus saaks tehtud. Naine mainib möödaminnes, kuidas pani siin ülikooli ajal hullu või ootas seal last, ja liigub siis juba edasi. Esimesed lusikad vahetavad kibekiirelt omanikku, kuid hoog raugeb murrangulisemate kohtadeni jõudes.

Esmatutvusel ei tundunudki peategelane nii peast segi, kui eesolevale retkele mõeldes võiks oodata, ainult pisut veider. Miks ta kooris end emale külla minnes aluspesu väele?! Mõrad ilmnevad tasahilju, kuni järsku on ta kuskile mõttesohu eksinud. Mustast august välja ronimiseks kulub aega ja kannatust, ent viimased vahetamata lusikad hoiavad pinget. Lõpuks logiseb kõik oma kohale ja hetkeks lõi täitsa pahviks. Just see, et raamat oli napp, kohad libisesid mööda, andis lõpule kaalu ja tähelepanu, mida see vajas. Kõigest sellest oleks saanud kirjutada palju paksema raamatu, aga mul on hea meel, et Kristi Küppar seda ei teinud. Kogu minevikurännak ajendas pikemalt mõtisklema, milliseid küsimusi esitada, kuni on olemas, kellelt neid küsida, sest kui hiljem möödanikku kaevuda, pole vastuseid kuskilt võtta. 

Kokkuvõttes on "Viimane lusikas" mõnusalt ebatraditsiooniline nii tegelaste kui ka kummaliste juhtumiste poolest. Kui meeldib kaardil näpuga järge ajada, siis seda saab ka teha, sest lusikajaht väisab tuttavaid paiku üle Eestimaa.

PS! Raamatus on mitu toredat kassi.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Mulle naeratas loosiõnn ning võitsin Pierre Lemaitre' kriminaalromaani "Alex". Ma ei ole kirjastuselt Salv midagi varem lugenud, aga see jäi kohe silma huvitava kirjelduse ning kõrgete hinnangutega. 

September 2007, Pariis. Valge kaubikuga mees röövib tänavalt naisterahva. Alex saab jõhkralt peksa ning pistetakse kitsukesse puuri, kus pole õieti ruumi istumiseks ega lamamiseks. Üksik pealtnägija helistab politseisse ning uurijad jõuavad kiirelt sündmuspaika, aga nad ei leia ühtki juhtlõnga, millest kinni võtta. Vähe sellest, et tuleb tuvastada kurjategija, nad ei tea ka seda, kes on ohver. Lisaks tegeleb komissar Camille Verhoeven isikliku traumaga. Hiljuti sattus inimröövi ohvriks tema enda abikaasa ja mehel ei õnnestunud teda päästa. Pärast seda taandus ta politseitööst ja nüüd tagasi olles on tal vaja tõestada, et on ikka tasemel. 

"Alex" on mitmetahuline romaan, milles vahetuvad Alexi ning teda otsiva kriminaalkomissari peatükid. Lugedes tekib küsimusi küsimuste otsa. Kui kaua Alex vastu suudab pidada? Kes ta röövis? Miks? Kas uurijad jõuavad ta päästa või jäävad hiljaks? Kui tundub, et mõned asjad hakkavad selgemaks saama, keeratakse kogu lugu hoopis pea peale. Inimrööv on alles algus, sest see laheneb niivõrd-kuivõrd esimeses kolmandikus. Ilmneb terve jada järgmiseid kuritegusid, tegevus läheb segasemaks, põnevamaks ja õõvastavamaks. Alguses olnud peksmine ja passiivne piinamine kahvatub selle kõrval, milline vägivald, väärkohtlemine ja laibakirjeldused tulevad hiljem. Kõik küsimused, mis mul tekkisid, ei saanudki lõpuks vastust, aga need ei olnud tegelikult loo seisukohast esmatähtsad ning lüngad saab oma fantaasiaga täita. Midagi ilusat nendesse tühimikesse igatahes panna ei õnnestu. Võib-olla ongi parem, et kirjanik kõike välja ei kirjutanud. Tülgastavaid detaile ikka jagus. Kõvasti plusspunkte rõveduse skaalal teenib Lemaitre "Alex" kindlasti.

Kui sind jõhkrus ei häiri ja tahad veel midagi sama mitmekihilist, siis mul meenus kohe üks teine kriminaalromaan, õieti terve triloogia, milles iga osa eelnevas toimunut teistmoodi mõistma paneb - Erik Axl Sund "Varesetüdruk". Teine krimka, mida "Alex" veidi meenutas, täpsemini see esimene kolmandik, kus naist puuris hoitakse - Jussi Adler-Olsen "Naine puuris".

Juba ammu käib hea kriminaalromaani juurde köitev uurija. Komissar Verhoevenist oli väga nauditav lugeda tema omapärase karakteri tõttu. Kõige paremini sobivad mehe iseloomustamiseks kaks sõna: lühike ja sõnakas. Ka ülejäänud kaks liiget tema tiimis on värvikad ja meeldejäävad. Lemaitre on neist veel paar raamatut kirjutanud ja loodan, et need ka tõlgitakse, sest loeksin meeleldi.

Pierre Lemaitre on 1951. aastal sündinud prantsuse kirjanik ja stsenarist. Kirjutama hakkas ta alles viiekümnendates, enne seda asutas ta koolitusagentuuri ning koolitas raamatukoguhoidjaid ameerika ja prantsuse kirjanduse alal. "Alex" on tema neljas romaan, teine komissar Verhoevenist rääkivas sarjas. (allikad: 1, 2, 3)

"Alex" on köitev kriminaalromaan, milles komissaar Camille Verhoeven üritab leida Alexit, naist, kes rööviti, peksti läbi ning pisteti puuri surma ootama. See on alles algus ning koorub välja veel terve kuritegude jada.  Raamat on väga mitmetahuline ning mängib lugejaga. Põnevus ei rauge hetkekski ning segadust on palju. Komissaar ning tema tiim, kes juhtumiga tegelesid oli väga sümpaatsed. Nõrganärvilistele vägivalla rohkuse tõttu ei soovitaks, küll aga kõigile, kes armastavad petlikke krimkasid ja põnevikke!