LXX ehk metsaluule antoloogia

12:32


Doris Kareva koostatud "Südames laulavad metsad: eesti metsaluule antoloogia" koondab metsast inspireeritud värsid nii nimekatelt eesti luuletajatelt kui ka noortelt autoritelt. Raamat tundus loogiline jätk, kui väljakutse raames hüpata teemast "inimene ja loodus" edasi luule juurde. Ma ei ole endast veel luulearmastust üles leidnud. Viimati ehk aastal 2017 katsetasin samuti väljakutse raames Baudelaire'i "Kurja lilledega" ja üldse saab loetu kokku lugeda ühe käe sõrmedel.

Südames laulvate metsadega tutvusin detsembrikuu vältel jupikaupa. Tempo ei võimaldanud süübida üksikutesse luuletustesse, aga hästi joonistus välja kogumiku tervikpilt, kus kõrvuti seisvad teosed üksteist toetasid. Raamat püüab kaunilt sõnadesse killukesi metsa salapärast, aastaaegade vaheldumisest, metsaasukate toimetustest, kõigi meeltega laante rüppe vajumisest. Nautisin helgust ja luuletajate serenaadi loodusele, kuni viimases kolmandikus muutub mets kõigepealt kurjaks ning surmakülvavaks ja seejärel on kuri inimene, kui valusalt puudutatakse lageraiet. Ehmatasin, et nii ilus teos sellise noodiga lõpeb, aga viimaseks akordiks on siiski jäetud käputäis lootusrikkaid luuletusi. Minu jaoks jäi puhvrit liiga vähe, et kibedat maiku suust loputada ja sünged värsid jäid kaunemaid varjutama.

Panin tähele, et meesautorite värsid kippusid olema lühikesed ja tabavad, lõppedes tihti mingitsorti püandi, nagu pähe potsatava mardikaga, samas kui naised maalisid rohkete sõnadega kauneid pilte, jutustades lugusid. Ma ei tea, kas see on algaja luulelugeja asi, aga mind kõnetasid rohkem need esimesed, näiteks Tõnu Õnnepalu luuletus, mis eriti hästi detsembri ilmaga haakus:

Kõige helgem hetk päevast:
vaatasin hämaras udus
kõikuvaid puulatvu
keset metsa.
Sestsaadik sajab.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

You Might Also Like

0 kommentaari

CC BY-NC-ND