Minust jäid Poldarkid oma 1793. aasta jõule tähistama eelmise aasta juunis. Kirjanik Winston Graham ise naasis nende juurde alles 20 aastat hiljem, kuid minul läks vähem aega. Sukeldusin septembris taas Poldarki maailma ning neelasin järjest 5. ja 6. osa, vastavalt "Must kuu" ja "Neli luike". Minu arvamust eelnevatest osadest saate lugeda siit: 1, 2, 3, 4.

1794-95, Cornwall. Elizabethil sünnib kuuvarjutuse ajal poeg, Warleggani pärija, kelle üle George suurt uhkust tunneb. Naise eelmisest abielust pärit pojale Geoffrey Charlesile võetakse hoidjaks naise sugulane Morwenna Chynoweth. Poldarkid on samal ajal paremal järjel kui kunagi varem. Risk kaevandusega tasus end igati ära ning jõukus lubab Nampara maja laiendama hakata. Ka neile on oodata perelisa: Demelza kannab last. Paari külastavad kaks Demelza vendadest, kes paluvad tööd. Neile leitakse rakendust, kuigi Ross aimab, et see ei tõota head. Vanem vend Sam hakkab ajama metodisti kogudust ning nooremale Drake'ile sõbruneb Morwenna ning Geoffrey Charles'iga. Kui George sellest teada saab, on tüli oodata. Kõige kehvemas seisus on Dwight Enys, kes on Prantsusmaal vangi langenud. Ross hakkab planeerima päästeretke.

"Must kuu" on Poldarkidele helgem kui eelnevad osad, kuid siiski sama põnev kui mitte rohkemgi. Raamatu esimeses pooles Rossi või Demelza pärast muretsema ei pea, kuid oht on kaotada armsaks saanud doktor Dwight Enys. Plaan tema vanglast päästmiseks on kindlasti üks sarja põnevamaid ettevõtmisi. Sekeldusi lisab veelgi nii Demelza vendade saabumine kui ka Elizabethi noore sugulase Morwenna armumine. Lisaks tuleb mängu uus tegelane, keda George'i kõrval vihata. Kõige rohkem hinge läks aga raamatu lõpp, kus valasin isegi paar pisarat tegelase pärast, kellest ma enne eriti midagi ei arvanud.

Eelmistes osades ma seda ei märganud, aga selles raamatus oli huvitavaid ja vananenud väljendeid, nagu "küünlaid nuuskama" või haigus nimega influentsa (tänapäeval tuntud kui gripp). Tänu Keiti Vilmsile teadsin vähemalt, mida meldima tähendab.

1795-97, Cornwall. Rossi suur päästeretk Pranstusmaale on talle toonud au ja kuulsust ning soovitakse, et ta poliitikasse astuks. Mees lükkab pakutud koha tagasi ning see läheb George Warleggani kanda. Morwenna sünnitab poja ning tema elu on ohus. Arstiabi ei tundu aitavat ning abikaasa nõuab naiselt abielukohustuste täitmist. Naise kannatusi leevendab lõpuks doktor Enys, kelle käe all ta lõpuks taastuma hakkab. Whitworth leiab teise koha, kus oma vajadusi rahuldada, kuid peab kallilt maksma. Drake ei ole endiselt Morwennast üle saanud ning Ross aitab tal osta sepikoja. Warleggan, kes on ikka kunagise konnaintsidendi pärast pahane, näeb võimalust kätte maksta, kuid Drake'i pole kerge murda. Tema vend Sam on hädas kohaliku neiu Emmaga. Ross räägib esimest korda üle kahe aasta Elizabethiga nelja silma all. Naine avaldab talle George'i kahtlused ning Ross annab talle nõu. Demelza kuuleb nende kohtumisest ja eeldab hullemat, mis lubab tal noore mereväeohvitseri lähenemiskatsed vastu võtta.

Arvasin kaanepildi järgi, et 6. osas on fookuses Caroline, kes on kaanepildil, kuid temast on üpriski vähe juttu. Lisaks ei kujuta ma teda üldse Gabriella Wilde'i näoga ette. Raamatus on neiu ju punapea. "Neli luike" jäi eelmisest osast veidi nõrgemaks, sest palju on juttu poliitikast ning klassidevahelistest intriigidest, mis mind nii väga ei huvitanud. Lisaks ei meeldinud mulle Demelza intriig. 

Mulle tundusid need kaks osa eelmistest millegipärast põnevamad. Eriti kaasahaarav oli muidugi vanglast põgenemine. Lisaks püstitatakse huvitav hüpotees, mis George'ile kohe kuidagi rahu ei anna. Nauditavaks muutsid lugemise ka uued mängu tulnud tegelased: Sam ja Drake Carne ning Morwenna Chynoweth. Viimasest oli mul ääretult kahju ja loodan, et järgmistes osades ooab teda midagi head. Huvitav karakter oli ka Rowella, kelle motiive ma absoluutselt ei mõistnud. Tahaksin ka temast rohkem lugeda.

"Must kuu" ja "Neli luike" on suurepäraseks täienduseks Poldarki saagale. Neis on esindatud kõik jooned, mida armastasin eelnevate osade juures: suurepärane ajastu ja olustiku kirjeldus, mitmedimensioonilised tegelased, elutruud sekeldused, ohtralt draamat, armastust, reetmist ja vaenu. Winston Graham suutis mind panna läbi elama erinevaid emotsioone: tundsin tegelaste rõõmu, vihkasin nende vaenlasi ja kurvastasin, kui vedas viltu. Halb uudis on see, et juba pool sarjast on loetud, aga positiivse poole pealt on veel pool eest. Pean ennast kordama: "Poldarki saaga on tõeline pärl ajalooliste suhtedraamade austajale. Soovitan!"

Aitäh, Varrak, raamatute eest!

"Lilled Algernonile" on 1976. aastal ilmunud ulmejuttude kogumik, mis tutvustas eesti lugejale anglo-ameerika kirjanike teoseid. Kokku on raamatus 15 novelli üheteistkümnelt autorilt. Lood on kõik väga erinevad ning katavad laia teemade spektri. Lugeja kohtab tänapäeva toodud neandertaallast, üliintelligentset hiirt, orjameelseid masinaid ja mitmeid teisi värvikaid tegelasi. Paljud vaatluse alla võetud probleemid on aktuaalsed praegugi. Kas kosmoses on intelligentset elu? Millised paradoksid kaasnevad ajas rändamisega? Kui palju peaks inimene toetuma masinatele? Need on vaid mõned küsimustest, millele kirjanikud vastust on püüdnud anda.

Alustasin sellega juba eelmisel aastal, kuid kui lühemad lood läbi said, siis jäi ta riiulisse seisma, kuni nüüd uuesti käsile võtsin. Ei oskagi öelda, milline novell mulle kõige rohkem meeldis, muigamapanevaid oli mitu, samuti ka neid, mis sügavamalt juurdlema ajendasid. Tooksin siiski välja mõnusa puändiga lood: I. Asimov "Masin, mis sõja võitis", B. Aldiss "Kes suudab asendada inimest?", "Tont nr. 5". Teistes lugudes meeldisid erinevad utoopiad-düstoopiad ning isegi see, et rohkem oli kurbi kui õnnelikke lõppe, kuna need mõjuvad alati rohkem.

Pole paremat kaitset kui üle pea tõmmatud tekk.

Kogumikule on suureks lisandväärtuseks A. Raitviiri kirjutatud järelsõna, mis selle hästi kokku võtab. Tahaksin pool sellest on postitusse ümber kirjutada, kuid hoian end tagasi ja piirdun siiski vaid mõne tsitaadiga.

Inimene peab jääma inimeseks, inimene peab olema inimlik, see motiiv läbib enamikku käesoleva valimiku jutustusi.

Fantaasiad, mis eemaldavad sündmustiku meist ruumis või ajas, vabastavad kirjaniku olustikuahelatest ja võimaldavad äärmuseni teravdada kõige erutavamaid päevaprobleeme. Reaalsed elunähtused saavad uudse valgustuse, neid esitatakse ootamatutes proportsioonides või ebatavalistest rakurssidest nähtuina.

Kokkuvõttes sobib "Lilled Algernonile" väga hästi lugejale esmakordseks tutvuseks teadusliku ulmega (science fiction). Novelle lugedes saab kohe aru, kas selline temaatika ja žanr meeldib või mitte. Mulle igatahes meeldis väga ning goodreadsis hindasin seda maksimumpallidega.

Sel õnnelikul maal on väga vähe kuritegevust. Kui seda siiski juhtub, tabatakse kurjategija varsti politseikorpuse poolt; teda aga ei pooda üles ega saadeta isegi pagendusse. Selle asemel ravitakse ta vaim terveks soovist rikkuda ükskõik millist seadust. Ta pöördub tagasi koju eriti austatud kodanikuna, sest kõik teavad, et nüüdsest peale on ta täiesti usaldatav.