"Eesti novell 2025" koondab 14 novelli möödunud aastast ning kõrvutab need boonuseks ühe sajandivanusega. Minu viimane tutvus selle sarjaga jääb aastasse 2019 - "Eesti novell 2019". Etteruttavalt võin öelda, et laias laastus tekkisid samad mõtted - palju nukraid novelle.

Ma ei ole suur lühivormide lugeja, nii et kuigi neid satub kätte harva, on sellised kogumikud maru ägedad. Kõige raskem osa - lugude valik - jääb teiste õlule. "Eesti novell 2025" on lugemispalasid korjanud eri allikatest kirjandusajakirjadest Facebooki postitusteni. Õhkkond polnud aga sugugi nii kirju kui koosseis. Tekste looritavad nukrus, masendus, nõuka-nostalgia, esivanemate taak. Joomine, suitsetamine, suguhaigused. Ei kõnetanud, isegi mitte küsimus - kui saaksid muutuda nähtamatuks, siis kelle sa maha lööksid. Selle asemel, et pakkuda põnevust, lusti, lohutust, jäi valitsema rusuv meeleolu. Miks on eesti kirjanduses nii raske leida ilma tõrvatilgata meepotte?

Mõned meetilgad tõrvapotist siiski leidsin - Reinaus, Heinsaar, Nestor.

Reeli Reinausi novell "Kusagil Californias" algas kusjuures üsnagi mittemidagiütlevalt. Minu California-reis oli palju värvikam. Tüdimus kadus hetkega, kui kirjanik mõnusalt ootamatu puändiga lajatas. Kõige rohkem soovitaksingi kogumikust just seda lugu!

Minu teiseks lemmikuks osutus Mehis Heinsaare "Deleuze'i maja", mis oli mõnusalt jabur ja müstiline. Noppisin kirjutisest mõttetera, et kui ette satub raamat, millest kuidagi aru ei saa, võib viga olla selles, et istud valel tooli või võiks abi olla purjekana kõikuvast lauast või oleks hädasti vaja hoopistükkis uut maja.

Siim Nestor suutis aga hädaldada sedasi, et see ei nõreta mustast masendusest, vaid hallist argikomöödiast. Tema "Inimese tegus aeg" annab prill-laua vahetusele kangelasteo mõõdu.

Kuigi enamik lugusid ei olnud minu tassike teed, siis ära need ei hirmutanud. Pigem tekkis huvi rohkem varasemaid kogumikke uudistada ja rohkem meetilku koguda.

2019/1942/1619, Crows Beck, Cumbria/London. Kate kraabib kokku julguse riismed, et viimaks ometi vägivaldse mehe juurest põgeneda. Tema pelgupaigaks saab vanatädi metsamajake. Uhkes üksinduses õpib naine paremini tundma nii end kui perekonna müstilist ajalugu. Violeti esimesed eluaastad möödusid suguvõsa suursuguses häärberis, kus ta end võõrkehana tundis, sest erinevalt teistest neidudest tõmbas teda metsa, lindude ja putukate poole. Karmi käega isa ei taha sellest midagi kuulda ning surnud emast majas ei räägita. Kauge esiema Altha käis kohut süüdistatuna mõrvas ning nõidumises. Kõik kolm naist saavad tundma, mida tähendab olla Weyward.

Weywardi suguvõsa naistel kohe ei vea meestega. Olgu sajandiks XVII, XX või XXI, ikka tulenevad neid kimbutavad hädad meestest, nende võimunäljast ning vägivaldsusest. Kolme kangelanna vahel jaguneb laiali viimne kui üks vaev ahistamisest abordi esilekutsumiseni. Kõige rusuvamalt mõjus Violeti käekäik, ent Emilia Hart on oma debüütromaanis tasakaalu peategelaste vahel täpipealt paika saanud, nii et ükski neist ei hakka teiste üle domineerima. Lisaks ei sula Altha, Violet ja Kate kokku, kuigi on selgelt tehtud ühest puust. Igaüks tunneb tõmmet metsa poole, kuid ülekohtule vastu astumiseks tuleb leida endas julgus loodusest väge ammutada. Lugu on kohati süngevõitu, kohati mõnusalt müstiline ning kohati naiste jõust pakatav.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Elly Griffiths "Külmutatud inimesed" tutvustab detektiive, kes ammu jahtunud jäljega juhtumite lahendamiseks sõna otseses mõttes minevikku reisivad. Põnev sisukirjeldus äratas mõistagi huvi. Varem ma midagi sellelt kirjanikult lugenud ei ole, aga silma on jäänud kiitusi tema teisele krimisarjale.

2023/1850, London. Alison Dawson töötab külmutatud juhtumitega. Naise poeg on rahul, kujutades ema turvaliselt laua taga vanu toimikuid lappamas, sest tal pole aimugi, et see detektiiviamet sisaldab retki minevikku. Salastatud üksusest teavadki vähesed, sealhulgas justiitsminister, kes kardab mainekahju ning palub abi oma 19. sajandil elanud vanavanaisa nime mõrvakahtlusest puhtaks pesemisel. Nii kaugel ajas ei ole veel keegi käinud. Lisaks, kui varasemalt on infot kogumas käinud kaheliikmelised tiimid, siis sel korral rändab minevikku Ali üksinda. Hoolimata eeltööst, soengu muutmisest ja spetsiaalselt talle õmmeldud ajastutruust kostüümis ei suuda miski naist ette valmistada selleks, mis juhtuma hakkab.

"Külmutatud inimesed" seob ambitsioonikalt krimiloo, ajarännu Victoria ajastusse ja peategelasest detektiivi isikliku elu. Potentsiaali paistis üüratult, aga minu jaoks jäi kogu lugu igavaks. Algus oli tiba aeglane ja keskendus ärritavalt palju peategelase kolimisele, kassile ning poja tööle, selmet juhtumi detailidesse sukelduda või näidata lähemalt, milliseid ettevalmistusi vajab 150+ aastat ajas tagasi minek. Kauaoodatud saabumine aastasse 1850 pakkus veidi särtsu, sest nagu tagakaanelt saab lugeda, jääb Ali minevikku lõksu. Lootsin, et teine pool suudab venima kippunud alguse kuhjaga tasa teha, aga võta näpust - juhtumi uurimine oli mannetu, romantiline liin ebavajalik ja lõpplahendus liiga segane, et rahuldust pakkuda. Kui just keegi mind ei veena, et järgmised osad on tunduvalt paremad, jääb minu tutvus Ali Dawsoniga üürikeseks.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Anthony Doerr "Kõik see silmale nähtamatu valgus" jutustab kahest noorest, kelle teed ristuvad teises maailmasõjas. Lugesin seda ka 2016. aastal (eelmine postitus) ja see oli toona üks mu lemmikutest. Võtsin raamatu nüüd väljakutse raames uuesti ette, kuna augustikuu traditsiooniline teema oli nagu ikka soovitused blogist. Valik oli keeruline, aga tagantjärgi olen väga rahul, et kaalukauss just selle teose kasuks langes, sest see oli ja on suurepärane ning kuu aega tagasi ma suurt rohkem tegelikult ei mäletanud.

Mu eelmine postitus võtab raamatu sisu nii kaunilt kokku, et ma seda uuesti lahkama ei hakkakski. Vaidleks ainult sellele vastu, et kulminatsiooni loost siiski leiab - Saint-Malo pommitamise. Kuna käisin hiljuti virtuaalsel ajarännakul Harju tänaval enne-pärast märtsipommitamist, siis seal nähtu aitas end paremini selle sündmuse sisse asetada, näha lennukitehordi ja laastatud tänavaid.

Veendusin igatahes, et vanu lemmikuid tasub üle lugeda, eriti kui detailid on mälust kadunud. Taasavastamise rõõm ja emotsioonid olid võimsad. Sõjakeerises tuleb ette nii südantlõhestavat kurbust kui ka südantsoojendavat headust. Doerr on võrratu loovestja ja kaasahaaravate tegelaste meister.

Soovitan väga, jälle!

Romain Gary "Tuulelohed" on vaikne romaan unistuste jõust ning noormehest, kes lapsena esimesest silmapilgust armub ja ei vaata kunagi tagasi, lastes tingimusteta armastusel end läbi teise maailmasõja kanda. Ma ei olnud raamatust varem kuulnud, aga #kikael2025 väljakutse prantsuse kirjanduse teema jaoks eeltööd tehes jäi see silma ja Eia soovitusel valisin lugemiseks.

1932 - 1945, Normandia, Prantsusmaa/Poola. Ludovic kasvab onu käe all. Ambroise on küla ekstsentrik, patsifistist postiljon, kes vabal ajal imelisi tuulelohesid meisterdab. Noor Ludo kohtab metsas kolades blondi plikatirtsu ning need paar hetke määravad tema tuleviku. Lila on poola aadliku tütar, kel lähistel uhke häärber, milles pere suvitamas käib. Poiss ei saa seda põgusat kohtumist peast ning ootab mitu aastat, et teda jälle näha. Kannatlikkus viib sihile, kuid abi on ka tüdruku isa võlumisest oma arvutusoskustega. Kudrutamine edeneb hoolimata teistest kavaleridest, ent noored on õndsas teadmatuses, mis Euroopas sündima hakkab. Sõjakatlas ei kuule Ludo Lila käekäigust kippugi, kuid unelmate suure sinise poole läkitamine aitab vastu pidada.

Minul igatahes on ükskõik, mismoodi ta välja hakkab nägema ja mida ta vahepeal teinud on. Peaasi, et ta tagasi tuleks, ongi kõik.

"Tuulelohed" on kummaline romaan, mis edenes aeglaselt tekitamata suurt vaimustust, aga peale raamatu lõpetamist leian end ikka ja jälle selle peale mõtlemast. Naiivne algus mattub peategelase aastate pikkusesse õhkamisse tüdruku järgi, keda ta viivuks kohtas ja sugugi ei tunne. Moodsates oludes paneb unelmasse kiindumine punased lipud hoogsalt lehvima, niisiis kulus aega seedimiseks, kui ühtäkki väideti vastupidist ning soovunelmast sai päästerõngas. See-eest kõrgel sinises taevas tantsivad tuulelohed, purjelaevad ja prantsuse suurkujud, võluvad esimesest leheküljest. Samuti tõusevad kirkalt esile tegelased: tuulelohede armastusväärne meister ehk Ludo onu, Lila rikkuse ja pankroti vahel pendeldav isa, kes kes on nii paljudele pankadele võlgu, et nood ei saa tal lasta põhja minna, Ludo rivaalid sakslase musternäidis ning melanhoolne klaverimängija.

Kui puhkeb sõda, muutub suure sinise poole ihkamine suuresti metafooriks, kuid päris tuulelohed pildilt ei kao. Lehtedel rulluvad lahti erinevad toimetuleku mehhanismid ja vaikne võitlus okupatsiooniga, suured teod armastuse - kodumaa või kallima - nimel. Jällegi urgitseb teos selle kallal, et murda tavapärast mõtteviisi. Kui ühe jaoks tundub reetmisena, et samal ajal kui prantslased nälgivad, pakub Michelini tärnidega hinnatud restoran okupantidele harknääret ja muid hõrgutisi, siis teine näeb prantsuse kokakunsti ülalhoius just ülimat vastuhakku. Meelde jääb ka krahvinnaks maskeerunud juuditar-kupeldaja. Kõigi suurima unelma võtab suurepäraselt kokku ennist välja toodud võrratu tsitaat.

Taevas ei ole ma siiani veel tuulelohesid näinud, aga raamatulehtedel kipuvad nad nüüd aina välja ilmuma. Kui oled veel suveromansside haardes, ei tasu selle raamatu järgi haarata, aga kui oled aeglasema hõrgutise otsingul, siis soovitan!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Carley Fortune "Igal järgmisel suvel" jutustab järveäärsetest lapsepõlvesuvedest, hingesugulusest, tehtud vigadest, andestamisest ja uutest võimalustest. Mulle meeldis kirjaniku "Kohtume järve ääres" nii väga, et tituleerisin ta ajaviiteromaanide kuningannaks. Ootused järgmisele romaanile olid kõrged.

Praegu/16-12 aastat tagasi, Barry's Bay. Kui Persephone oli 13, ostsid vanemad perele järveäärse suvila ning tüdruk tutvus naabripoiste Charlie ja Samiga. Pea kohe tekkis side vaikse ja mõtliku noorema vennaga. Järgnevatel suvedel veetsid nad iga võimaliku hetke ninapidi koos. Ühel hetkel tõdes Percy, et tal on poisi vastu tunded tärganud ning lootis väga, et too vastab neile. Viimased 12 aastat pole nad omavahel suhelnud ja naine on kindel, et mees vihkab teda. Äkitselt võtab ühendust Charlie ning annab teada, et nende ema on surnud ja Percy peaks tulema matustele. Ta kohtub taas Samiga ja vana side on endiselt seal, kuid naine ei julge hellitada lootust, et mees talle andestab.

"Igal järgmisel suvel" ei valmistanud pettumust. Ühest küljest oli selles eelmise romaaniga palju sarnaseid elemente: suvi järve ääres, sündmustiku katalüsaatoriks olev ema surm, armastusele teise võimaluse andmine. Teisest küljest hiilgab Carley Fortune just idüllilise suvenostalgia tekitamisel ning kireleekide taas sütitamisel. Lapsepõlvesuved olid lihtsalt imelised. Sam oli kullatükk ja Persephone'i mõistsin ka täiesti. Ma ei saa öelda, et mulle oleks meeldinud, miks muinaslugu läbi sai, aga see oli piisav põhjus, et 12 aastat mitte suhelda. Ma ei salli, kui raamatus lugeja eest pea lõpuni saladuseks hoitakse, mis peategelased tülli pööras ja lõpuks selgub, et see oli midagi tühist. 

Unustamatuks muutis lugemiselamuse kirjaniku stiili ja Lii Tõnismanni tõlke kombinatsioon. Ma ei mäleta, et Tiina Viili tõlgitud "Kohtume järve ääres" oleks niimoodi itsitama ajanud. "Igal järgmisel suvel" pakkus aga esmaklassilist romantilist komöödiat. Peategelasel on nimelt kirjelduste peale annet, mis ilmneb iseäranis Sami KÕIGI kehaosade puhul: suured põlved ja jalakarvad, millelt pilku lahti ei saa, käsivarred, mis on toekad ja soonelised, silmad ikka see selge sinitaevas mis alati, suured labakäed panevad vere kõrvus kohisema nagu müriseksid ajus murdlained, hääl tume ja siidine nagu kohv, näo kohta täpselt õige suurusega nina, tobedalt täiuslik taguots. Ingliskeelses romaanis jätaks need ilmselt külmaks või paneks silmi pööritama, aga siinkohal naerutasid pisarateni. Ma lihtsalt pean käibele võtma väljendi "kahvatu nagu kartulipuder". Küll oli veidi kummaline kohata niivõrd tänapäevases romaanis vanamoelise hõnguga sõnu nagu oimab, vilajas, kõhistab, palitu, kolkunud, pire, tongis või kassiahastus.

Kokkuvõttes oli "Igal järgmisel suvel" ideaalne rannaraamat, romantiline ja naljakas. Loodan väga, et Carley Fortune'i tõlgitakse veel!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

1975-2001, Monta Clare, Missouri. Patch ja Saint on ebaharilik paar - ühe silmaga poiss, kes pahandusi ligi tõmbab, ning nimele vastavalt malbe tüdruk, kelles peitub sügav sihikindlus. Lapsed on lahutamatud, kuni Patch satub peale, kuidas tema silmarõõmu hakatakse valgesse kaubikusse vinnama ning neiule appi tormates ise jäljetult haihtub. Poiss ärkab pilkases pimeduses, kus talle annab tuge salapärane Grace, kes kord ilmub, kord kaob ja sõnadega kogu maailma maalib.

Chris Whitakeril on eriline anne aeglase kulgemisega valvsus uinutada, märkamatult lasso heita ja silmust vaikselt südame ümber koomale tõmmata, kuni see pitsitama jääbki. Tema lugudest leiab tohutut traagikat, sündmusi, mille järellainetus aastaid hiljemgi jalad alt viib, ning inimesi, kes end ikka ja jälle püsti tagasi ajavad, kildudeks purunenud südamed kokku lapivad ja oma rada mööda edasi rühivad. Imestasin, kui palju sarnasusi ning paralleele kahe romaani vahel leidsin. Mõlemad tiirutavad ümber ühe õnnetu hetke. Ühes tegutseb lindprii, teises piraat. Mõlemas satub noor mees vanglasse. Paratamatult meenutas Charlotte mulle esimesest raamatust südamesse pugenud Duchess Day Radleyt. Need detailid ei jäänud kuidagi häirima, sest kummalgi on oma lugu rääkida.

"Kõik pimeduse värvid" põimib hallikaid hämarikutoone, pilkast pimedust, viimaseid ja esimesi päikesekiiri. Kirjaniku pintslilöögid on kaalutletud ja lühikesed. Alguses ei olnud lihtne raamatuga sina peale saada - maru lühikesed peatükid takistasid loosse süübimist ja tekitasid tüdimust. Väikelinn. Poiss. Tüdruk. Mõlemad omamoodi. Tutvumine. Sõbrunemine. Tragöödia. Kus on Patch? Kes on Grace? Küsimusi sadas nagu oavarrest ja vastuste otsimiseks-leidmiseks kulus aastakümneid ning sadu lehekülgi. Truudus. Tingimusteta armastus. Võimatuna näiv müsteerium. Kadunud tüdrukud. Igavikulised kinnisideed. Jahmatavad paljastused. Teises pooles töötasid lühikesed peatükid märksa paremini, sest võimaldasid teiste tegevuste vahele hõlpsasti 1-2 peatükki susata, et leevendada kuklas närivat soovi teada, mis edasi saab. Kõigi süngete ja tumedate toonide vahel tärkab ka midagi kaunist, abiks kunst. Just maalimine oli mu lemmik osa loost.

Soovitan! Ole valmis südant valutama ja pisaraid valama!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!