1984-peagi, Boston. Enamik 12-aastase Ada Sibeliuse päevadest möödub ülikoolilaboris isa varjutades, kus tüdruk harjutab näiteks keeruliste šifritega koodimurdmist. David Sibelius juhib väikest tiimi, kes töötab kirglikult tehisaru kallal. Ka tütar saab tööülesande - juturobotiga suhtlemise. David käitub kohati kummaliselt, nagu geeniused ikka, aga kui ta sõnagi ütlemata päevaks ära kaob, on kõigile selge, et midagi tõsist on lahti ning Ada maailm paisatakse segi. Esiteks peab ta kooli minema ning teiseks ilmneb, et isal on tütre ees saladused, kuid vastuste asemel on tal üksnes kodeeritud diskett.

Niisamuti nagu "Pikk ergas jõgi" pakub ka "Nähtamatu maailm" rohkelt emotsioone, suure müsteeriumi ja tublisti elu keerdkäike. Kogu kompotist kõige säravam on isa-tütre suhe. Romaan ei alga keeruka mõistatusega, vaid teeb armsaks tegelased. Saage tuttavaks - väike koduõppel Ada, kes uhkelt laboris töötab, isa antud ülesandeid ja salakirju lahendab ning oma ainsat vanemat jumaldab. David armastab ja toetab tütart iga ihurakuga, mis siis et ta veidi ekstsentriline on. Neil on oma väike idüll, mis diagnoosiga puruneb, kuid kui tuleb välja, et Ada ei teagi isa kohta kõike, siis minu sümpaatiat mehe vastu see ei kõigutanud. Kohe meenus vastukaaluks üks hiljuti loetud krimkadest, mis samuti kandis motiivi, kuidas tütar asub isast maha jäänud saladusi lahti harutama, kuid selles jäi puudu kõige olulisem - tegelaste suhtes kiindumuse tekitamine, et ma päriselt tunneks, kuidas nad oli sukk ja saabas ning suudaks leinata. "Nähtamatu maailm" paneb pisarad voolama.

Teiseks jääb meelde ühe terase tüdruku suureks sirgumise lugu, nutikus ja ind, mida ta näitab üles koduõppel olles, ning laveerimine tundmatuses, kui maast madalast matemaatilisi probleeme lahendanud piiga peab ühtäkki omaealistega suhtlema. Samal ajal kui ta üritab sulanduda kooliellu, hoiab Ada kümne küünega isast kinni, üritades näidata, et olukord on tegelikkusest etem. Südantlõhestava kurbuse kõrval säilivad kogu aeg lootus, armastus ja hoolimine. See ei ole romaan, mis haava rinda lööb ja siis seal surkima hakkab, et võimalikult palju haiget teha. Painama hakkavad hoopis küsimused, mis saabuvad siis, kui on liiga hilja. Väike Ada muundub detektiiviks, ent katked, mis lapsepõlvest mitu kümnendit tulevikku lubavad kiigata, näitavad, et müsteerium jääb temaga aastateks. Iga kübe, mis Davidi minevikust õnnestub välja kaevata, üllatab. Eriti nautisin, kuidas saladus mehele varju ei heitnud. 

Üldsegi mitte vähem põnev on romaani taust - tehisaru tillukesed lapsesammud kaheksakümnendatel, vestlused juturobot ELIXIRiga. Kokku saab loo võtta sama sõnaga, mis ilutseb tema sõsara kaanel - võimas. Kindlasti soovitan ja jään pikisilmi järgmise Liz Moore'i lugemist ootama!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Malgrange-sur-Nancy/Brancion-en-Chalon, 1985-2017. Violette kannab ühes väikeses prantsuse linnakeses surnuaia eest hoolt. Elu on kandnud naist ühest raskusest teise, kuid lõpuks on ta leidnud rahu. Kalmistul tööd jagub alates öiste külaliste hurjutamisest kuni leinajatele lohutuse pakkumiseni. Surnuaia müüride vahel peitub igasuguseid lugusid, millest kõige kurvemat teab üksenes Violette. Paika loksunud rutiini kõigutab iseäraliku sooviga saabunud politseikomissar Julien, kes jagab naisega järjekordset lugu. 

Kui mõtled, mida huvitavat kalmistuvahist kõnelevast raamatust ikka leida võib, eksid sügavalt. "Lilledele värsket vett" põimib elu ja surma ning mitmete inimeste saatused. Ma ei kujutanud ettegi, et elavate kirjast lahkumisest nii ilusalt ja tundeküllaselt kirjutada võib. Violette'i igapäeva kuuluvad leinajad, matusetalitused ja kaotusvalu, aga ta tunneb end kui paradiisis. Raskustes kasvanuna oskab ta pisiasju hinnata. Pealegi on kalmistuvaht ideaalne amet neile, kellele meeldib inimesi jälgida. Terava pilguga naise tähelepanekute kõrval selgub tasamisi tema enda muserdav minevik. Tundsin algusest peale, et kogu see jutt surmast valmistab millekski südantlõhestavaks ette, aga ma ei olnud valmis, kuidas raamat nuga haavas keerama hakkab.

Surma ja leinaga käsikäes käib armastus. Ka seda leiab teosest mitmes varjundis. On noort ülepeakaela armumist, on ettevaatlikku kompamist vanemas eas, on luhtaläinud abielu, mida mees-naine ei suuda tunnetest hoolimata toimima panna, on aastatepikkune kirglik afäär, on imelist ootamatutest oludest võrsunud sõprust. Vana päeviku kaudu avanev armastuslugu ei suutnud kõnetada, kuid oli sündmustiku sütitajana siiski väga vajalik. Teised liinid pugesid seevastu hinge ja kõlama jäi mõte, mille peategelane kohe alguses välja ütleb: "Õnnetu olek lihtsalt peab ühel hetkel lõppema."

Kui kurvad teemad, lein ja surm sind liiga rängalt ei rõhu, siis soovitan kindlasti lugeda!

Aitäh, jõuluvana, raamatu eest!