1994/2008/2020, Ísafjörður/Reykjavík. Maha lastakse kohalik poliitik ning Hildur peab taas mõrva uurima. Samal ajal köidavad ta mõtteid kaks lapsepõlves kadunud tüdrukut - tema nooremad õed. Eelmise juhtumi käigus ilmusid päevavalgele uued asitõendeid selle vana mõistatuse kohta ja võimalus tõde välja selgitada näib lähemal kui kunagi varem. Taas on Jakobist palju abi, kuigi meest muserdab, kui harva ta oma poega näeb.

Tagasi Islandil, raamatulehtedel märts ning suusarajad, kalendris september ning akna taga eestimaine suvelõpp. Ebakõlad tabasid ühesõnaga esimesest leheküljest ning eelmise osaga sarnast lumma ei tekkinud. Tundsin puudust väikestest saareriiki tutvustavatest detailidest, millega "Hildur" oli üle külvatud. Ainsa omapärana jäi meelde pealinna supelrand köetava merevee ning kaugelt toodud heleda rannaliivaga. Hõiskasin liiga vara ka politsei igapäevatöö asjus, sest selleks ei jagu enam leheruumi. Hilduri hambusse heideti uus mõrv, Rósa ja Björki üles soojenenud jäljed vajasid ajamist, minevikuliin näitas eraldatust, milles tüdrukud emaga elasid ning Jakob sai kampsunite kudumise kõrvale uusi varjundeid. Kusjuures kõige vähem köitis neist värske mõrvajuurdlus, kuigi kahtlusaluseid jagus. Teemade ja tegelaste vahel hüppamine mõjus kaootiliselt, ent lõpus selgus, et läbiv teema oli täitsa olemas, kuigi ma ei saa öelda, mis see oli, kuna see reedaks liiga palju lahenduse kohta. Kõige põletavamad küsimused saavad vastatud, ent Hilduri perekonna saladused ei saa punkti. Eks näis, mitmeks raamatuks neid veel jagub.

Satu suutis ägedalt ühe mõistatuse lahendusse kaasata erilise mustriga islandi kampsuni ning veelgi ägedamalt ühes naabrinaisega kokku panna terve kudumismustrite raamatu, mis Hilduri sarja tegelastest on inspireeritud. Käisin Eesti Raamatu lahkel kutsel Helsinki raamatumessil ning külastus sattus toredasti päevale, mil autorid just seda teost tutvustasid. Kujutage seda äratundmisrõõmu, kui üks kampsun teiste seast silma jäi.

1988/2012-2019/2021, Island/Põhja-Soome. Kalakasvatusse jäetakse laip, mis läheb kategooriasse, et keegi on näinud palju vaeva sõnumi jätmiseks. Hildur viib otsad kokku vägivalla jadaga üle terve saare. Jakob seda haiget mängu islandi jõuluvanadega ei koge, sest sõidab Soome, kus teda ootab isiklik lahing, hooldusõiguse kohtuprotsess. Poja ema teeb omalt poolt kõik, et mehel võimalikult keeruline oleks, viimase lükkena teise riiki kolimine. Paraku satub Jakob hätta ja vajab Hilduri abi. Kuna Islandil on uurimine Ísafjörðurist Reykjavíki liikunud, õnnestub tal mõneks ajaks riigist välja lipsata.

Värskelt Reykjavíkist naasnuna, liiati selja taga kaks teist Islandi krimkat, oli detsembrikuisesse Islandisse lihtsam sukelduda. "Jakob" kaua seal ei peatugi, vaid tirib lugeja Põhja-Soome. Satu Rämö teeb seejuures huvitava nükke - soomlannast Islandil elav kirjanik kirjeldab islandlanna silme läbi Soomega tutvumist. Keskkonnavahetus mõjus raamatule positiivselt. Samuti julge otsus tore praktikant äkitselt musta valgusesse asetada. Kui "Rosa ja Björk" ei tulnud laia haardega toime, siis "Jakob" klapitab erinevad teemad paremini kokku, žongleerides krimijuurdlustega kahes riigis, looduskaitseküsimuste, hobuste vere kogumise, islandi jõuluvanade, Jakobi eraelu ning Hilduri eraeluga. Jõuluvanad tundusid küll veidi sellise pusletükina, mis vägisi paika on surutud, ja neist sotti saamiseks tuleb lisalugemist otsida. Lisaks kordub muster, et tegelaste eraelu varjutab kuritegude uurimise... kuni need omavahel segunevad. Lõpp oli ootamatu ja huvitav. Neljas osa tõotab tulla eriti põnev.

Lisaks Helsingile käisin Satu esinemist kuulamas ka Reykjavíkis tänavusel Iceland Noiril. Põnevat juttu jätkus, no näiteks õige lõbus lugu, kuidas üks Reykjavíki raamatuklubi tellis Hilduri toitumisharjumustest inspireerunult Ísafjörðurist pitsat, mis neile takso ja lennuki abil soojana (!) kohale toimetati. Veel jäi silma/kõrva, kuidas ingliskeelses raamatumaailmas on tegelaste nimed pealkirjadest kadunud ning olulisel kohal on hoopis atmosfääri loovad märksõnad: jää, fjordid, virmalised.

Kindlasti alusta sarja esimesest raamatust ja loe õiges järjekorras! Suurema elamuse saamiseks soovitan kätte võtmisega oodata, kuni oled Islandil!!

Aitäh, Rahva Raamat ja Eesti Raamat!

Satu Ramö “Hildur” jutustab lastekaitsele spetsialiseerunud islandi politseinikust, kelle argitööd segab sarimõrvar. Valisin selle krimka oma Islandi reisi esimeseks lugemiseks.

November 2019, Ísafjörður. 25 aastat tagasi kadusid koduteel jäljeltult kaks tüdrukut. Nende vanemast õest Hildurist sai politseinik, kelle südameasjaks on laste aitamine. Tema igapäeva vürtsitavad kadunud või ülekäte läinud teismelised, peretülid ning lahingud hooldusõiguste üle. Mõistagi lööb naine kaasa ka muude juhtumite juures ning määratakse uue kolleegi, Soomest tulnud praktikandi ülemuseks. Jakob ei jõua igapäevarutiini vajudagi, kui ilmneb midagi ootamatut - laviini alla mattunud majast ellujäänuid otsides leitakse laip, mille surm kuidagi loodusjõududega seotud pole.

“Hildur” sobib hästi esmatutvuseks Islandiga - põnev krimka sarimõrvariga, mis ei keskendu roimade jõhkrusele, vaid ühe saarenurga eluoludele ja kohalikele kommetele. Mina lugesin seda raamatut enda jaoks ideaalsel ajal. November ja Island - pihtas-põhjas. Paar tunnikest tuulises Reykjavikis jalutamist ja juba mõjuvad kõik ilma kirjedused hoopis teisiti. Lisaks tegelane, kes nii hoogsalt kampsunit koob, et paneb näpud sügelema ja tekitab kange isu lõngapoest üks roostekarva isend üles otsida, kuigi vaevalt mõned tunnid tagasi lõpetasid enda kudumiga. Ma ei ole mitte kunagi ühegi raamatuga niimoodi detaile endasse ahminud ja sedavõrd loo sisse läinud, et on tõesti tunne, nagu piiluks tegelastel üle õla. Isegi esimene õhtusöök oli “Hildurist” mõjutatud - kuna kirjeldus ajas isu peale, sõin oma elu kalleima, umbkaudu 20-eurose supi ja ei pidanud pettuma. Lisaks otsisime poest üles raamatus mainitud rohelises paberis jõulukoogi.

Hildur on selline Pipi-tüüpi iseseisev ja sõnakas naine, kes hobuse tõstmise asemel surfamas käib. Tuletan meelde, et endiselt on juttu Islandist ja novembrikuust. Lisaks on tal kuues meel, mis põhjustab halba enesetunnet enne iga halba sündmust. Kiirelt saab sümpaatseks ka Soomest saabunud nägus Jakob, kes märkab islandlaste muumiarmastust, ei lase nõmedal eksil end maha murda, vaid laseb teraapiaks varrastel käia. Põnevaid tegelasi on veel ja üldse haarab tegevus Läänefjordides endasse. Islandil ei lange tegelikult inimesi loogu nagu krimkades, seega rõõmustasin, et ometi leidsin ühe, kus politsei teeb argiselt masendavat ja üüratult tänuväärset tööd. Müsteerium keerleb siiski ümber sarimõrtsuka ja mõistagi ainult laipadest ei piisa, vaid neile on vaja juukseid suhu toppida. See teatraalsus tundus liiast, aga iseenesest oli lahendus huvitav ja õpetas midagi islandlaste kohta.

Kõrvalseisja pilk saadab kogu raamatut, tutvustades saart ja sealseid kombeid. Kui autor lõppsõnas seletab, kuidas ta üliõpilasena saabus, loksus kõik mu jaoks paika, kuna täpselt selliseid tähelepanekuid võib leida vahetusõpilaste kirjutistes. Näiteks pööratakse tähelepanu kiiruspiirangutele maanteel, jalgrataste talvisele hoiupaigale, iseloomulikule kõnepruugile, suvemajadele, kus talvel elada ei tohi. Toitu mainitakse samuti ohtralt - magusroog konservpirnidest ja aftereight šokolaadist, hõrgutavad supid, rupskivorst, kuivatatud kala, Hilduri lemmiksnäkk - kuivatatud mango. Tänavusel Iceland Noir festivalil (kust ma seda postitust kirjutan) tuli kohalike krimikirjanike mõtetest välja, et paljudel on sihiks välispublik ja nii pikivad tegelikult ka nemad oma teostesse ohtralt seletusi. Satu romaanide islandi versioonides tehti seevastu kõvasti reha, aga tuli ka midagi kohalikele lisada - täpsustavaid kohanimesid, sest igal kivil on nimi ja see on väga oliline.

Soovitan novembris Islandile lennates lennukilektüüriks! 

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!