Piret Jaaks “Põdravalgus“ kõneleb rusuvalt hallist eesti külast, kontakti kaotanud paarist, kummalisevõitu kohalikest ja valgest põdrast. Mul ei olnud enne lugema asumist halli aimugi, milliseks sõit nende kaante vahel kujuneb.

Tänapäev, Kividepea. Anna ja Askur kolisid rannakülla, et jätta linnas sündinud tragöödia sinna maha ning alustada puhtalt lehelt. Kohalikud tunnevad mõistagi uustulnukate vastu huvi, käivad aia taga piilumas, mis masti inimestega tegu, ja teevad juttugi. Vana talu üles vuntsimine venib ja mees-naine triivivad eri suuntes. Üks otsib sidet esivanematega, kirglikust jahimehest isaga. Teine leiab end looduse rüpes - jälgib muru kasvamist, jalutab piki mereäärt ja kohtub korduvalt end talle ilmutava müütilise valge põdraga.

"Põdravalgus" omab erilist võimet sündmuseid ja olustikku silme ette manada. Piret Jaaks maalib sõnadega räpast ja rusuvat maa-elu, mitte seda romantiseeritud versiooni. Niisiis kangastusid tooneseppadest puretud talu vana õunapuuaiaga, jäätisepaberite ladu merevees, üksik naine küla vahel uitamas ning nelja triibuga adibasi dressid. Üldpilt on väga hall - hallid kivid, hall meri, hall taevas, hallid puud, hallid tänavad, hallid inimesed. Paletti lisatakse tillukesi värvisähvatusi - punased juuksed, roosa tüllseelik, lilla õieke, roheline sammal surnuaias ja majesteetlik valge põder. Olin tänu hiljutisele väljakutse teemale "inimene ja loodus" iseäranis orienteeritud looduskirjeldustele ning tundsin, kuidas kogu see udu ja värvitus imbus igast poorist naha vahele.

Mulle tundub, et praegu ei olnud õige hetk selle raamatu lugemiseks. Hing juba heliseb helgelt pühadelainel, nii et nukker lugu tundus kui ankur kaelas, mis tagasi halli novembrisse veab, kus inimesed on katki ja ei mōista üksteist. Ma ei tahtnud neid tundeid tunda, aga samas leheküljed keerasid end ise ja lugu läks lennates. Lõpus leiab mingit laadi helgust, umbes nii nagu pärast suurt raju hakkab kergem. Isegi kui veel ei paista seda päiksekiirt, saad aru, et hullem on selja taga.

Mõjusate kirjelduste kõrval on teine kirss tordil, kuidas maagia ja realism kenasti käsikäes käivad. Ainuke päästerõngas, mis ei lase uppuda nukruse sohu, on salapära. Algul looritab see tragöödiat, lubab lüngad oma leinaga täita, hiljem ilmub müstilise põdra kujul. Kohati tekkis tunne, et kogu lugu virvendab kuskil udus, aga tagasi vaadates paistavad selged piirjooned. Rusuv õhustik ei luba raamatut igaühele soovitada, aga selliseid sügava leinaga tegelevaid raamatuid on väga vaja. Kahjuks-õnneks ei suutnud ma samastuda.

Aitäh, Piret, raamatu eest!

Piret Jaaks "Taeva tütred" puudutab sügavalt, rääkides Haapsalus sündinud Anna Hedwig Bülli hinge suurusest ning misjonitööst armeenia orbudega. Romaan jäi mulle silma eelmisel aastal ja käisin ka selle Vabamus toimunud esitlusel, mis oli väga eriline koos armeenia muusika, küpsetiste ja veiniga. Lugemiseni jõudsin alles nüüd.

1903-1921, Haapsalu/Marash/Sankt-Peterburg/Saksamaa. Anna Hedwig Büll teab juba üpris varakult, et tema kutsumuseks on inimeste aitamine. Ta kipub lapsepõlve eeskuju järgi just idamaadesse, tegelema armeenia orbudega. Naisel õnnestub see unistus teoks teha ja sõita koos misjonärist sõbrannaga Marashi linna, kus ta on ema eest esmalt kümnetele, siis juba sadadele. Inimeste aitamine kaalub Hedwigi jaoks üles isegi surmaohu, kui armeenlaste küüditamine uuesti pihta hakkab.

Naudin väga, kui raamatud avardavad mu silmaringi. "Taeva tütarde" abil tutvusin nii Hedwig Bülliga, kes on kasvanud üles majas, mida täna tunneme Iloni imedemaana, ja kellest ma varem midagi ei teadnud, kui ka otsisin maakaardilt välja, kus asub Marash. Lisaks sain ettekujutuse, mida tähendab sõnapaar "armeenia genotsiid", millest olin varem küll kuulnud, aga ei teadnud täpsemalt millal, miks või kuidas. Mis mõttes Eesti seda siiani ei tunnista?!?

Romaanis peitub aga palju enam kui lihtsalt Hedwig Bülli või armeenia genotsiidi tutvustamine. Põhiliselt jäi teosest kajama, kuidas üks inimene saab maailma paremaks paigaks muuta. Naise teod ja nimi on küll ajalookurdude vahele ununenud, kuid ei pisenda kuidagi tema suuri tegusid. Kui enne lugemist arvasin, et romaan kõnele tema toimetustest Marashis, siis märkimisväärne osa keskendub hetkedele peategelase elus enne misjonitööd: Haapsalu, kus ta kohtub suure eeskujuga, Venemaa, kus ta õpib koduõpetajannaks, Saksamaa, kus ta läbib misjonäri koolituse. Tunnistan, jumalakaugena oli veidi võõras usuteemadest lugeda, aga nautisin kirjaniku otsirännakut, kust tuleb tung aidata, kui nii paljud pööravad pilgu eemale, põgenevad ja lasevad hirmul armastusest võitu saada. "Taeva tütred" mitte ainult ei näita, kui suur, isetu ja armastust tulvil võib olla naise hing, vaid üritab selgitada, kust tulevad inimesed, kelle südames leidub nii palju rohkem ruumi.

Tempokat sündmustiku siit ei leia. Oleksin tahtnud rohkem olustikku, pinevaid olukordi ja ületatud katsumusi. Raske oli hoomata mastaapi. Kirjeldatakse küll, et orbudekodus varjab end sadu lapsi, aga tegevusest see suur hulk ei aimunud. Kust tuli toit? Kuidas see mass märkamatult liikus? Siinkohal ei suutnud mu fantaasia lünki täita ja tundus kuidagi liiga kerge, kuidas Hedwigil armeenlaste päästmine õnnestus.

Mida Piret Jaaks ei tee - ta ei suru peale genotsiidi õõva, vaid suudab puudutada teemat nii õrnalt, et raamatu lõpuks jääb hinge helgus. Hedwig küll kuuleb-näeb ühtteist, aga see jääb kujutlusvõime hooleks, mis saab inimestest, keda kõrbesse küüditatakse. Minu jaoks varjutas võimas peategelane kõik jubedad sündmused. Tal endal pöörduvad mõtted rahustuseks alati Haapsallu - palavus toob silme ette lume, raskused loksuva merevee. Lisaks kahvatus kogu see õudus ka selle kõrval, kui ilusti kirjaniku eesti keel minus helises. Kaunis emakeeles raamatut lugeda on täiesti omaette klassist kogemus.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!