Samantha Sotto Yambao "The Elsewhere Express" viib ülimalt kaasakiskuvale ning vaimustavalt pentsikule sõidule mõtete rongiga. Hüppasin raamatuga tundmatusse, kuna imeline kujundus püüdis Rahva Raamatus silma ja lubas kaunist seiklust.
Reaalsus/The Elsewhere Express. Raya elus ei ole pidepunkte. Ta eostati varuosadeks oma vanemale vennale ja püüdleb kellegi teise unistuse poole. Ühel rongisõidul koju, keset inimesi, kes kõik on mõtetes kuskil mujal, libiseb neiu minema ning leiab end äkki ühe teise rongi pardalt. Konduktor kontrollib piletit ja alustab tutvustust, kui ootamatult ilmub välja teinegi uus reisija. Q pidepunktid hääbusid koos tema silmanägemisega. Ka koos ei suju sisseelamine, sest lukustamata tagauksest on veel keegi pardale roninud ja puhkeb maru. Piletita reisija ohustab kogu rongi olemasolu, nii et Raya ja Q asuvad uues maailmas koha otsimise kõrval jänest taga ajama, liikudes ühest võrratust ja eriskummalistest vagunist teise.
Olen üsna kindel, et kogu raamat sai alguse inglise keelsest väljendist "train of thought", kuna Elsewhere Express on sõna otseses mõttes mõtetest tehtud rong, millel rööbastel punktist a punkti b veereva sõiduvahendiga õige vähe ühist. Reis on lõputu ja peatusteta. Ega neid polegi vaja, kui istmeridade asemel peidab iga vagun endas uut maailma, kus võimalik on kõik mis iganes pähe tuleb.
Kirjanik mängib mõnuga sõnadega, lastes fantaasial vabalt lennata. Ta on mõtted ära liigitanud, sobitanud iga liigiga omadused ja mõelnud välja, milleks sobib hirm või süütunne, milleks unustatud asjad või armastuslaulud. Näiteks koosneb üks vagun neist uitmõtetest, mis vaid viivuks peast läbi vilksatavad ja seetõttu ei püsi selles vagunis asjad paigal, nii et jõest võib hetkega saada maismaa. Iga kord kui tekkis tunne, et nüüd on küll kõik maailma mõtted rongi paigutatud, leidis kirjanik järgmise vaguni tarbeks mõne uut moodi mõtteliigi.
Olin esimesest lehest köidetud. Kui raamatus korrutatakse mantrat live-breathe-be, siis minu omaks sai go-with-the-flow - ära mõtle, lihtsalt tunneta, lase kõigel imelisel ja imelikul end kaasa kanda. Meenus kunagi ammu loetud "The Night Circus", öine tsirkus lõputu hulga maagiliste tubadega, mis sel hetkel mulle üldse peale ei läinud. Seda suurem on rõõm, et olen jõudnud punkti, kus täiel rinnal nautida sellist loogikakauget võluvatele kirjeldustele toetuvat lugu. Julgeksin isegi uuesti "Öötsirkust" uuesti proovida, mis alles hiljuti eesti keeles välja tuli.
Oma roll oli ka sellel, et "The Elsewhere Express" ei olnud üks suur kulgemine, vaid sellesse kummalisse rongisõitu paigutus kindla eesmärgiga lugu, seiklus, hädaoht, kaks võrratut kangelast. Rahulikku avastamist segas kruviv pinge. Vahepeal läksid asjad nihu. Müsteeriumid vajasid lahti harutamist. Lahendused jooksid ilusti kokku ja selgusmomenti saatis mõte, kuidas ma seda ära ei tabanud. Pole midagi paremat kui raamatud, mis suudavad üllatada, nii et andsin maksimumhinde ja tõstsin lemmikute riiulisse. Kui siis ainult need, millel on kirevad iluservad, värvimist ootavad pildid sisekülgedel ja kaanekujundus, mida võib vaatama jäädagi!!
Alustasin raamatuga kohe peale eelmise ehk "Kirki" lõpetamist ja leidsin üllatuseks palju sarnaseid teemasid - tervenemise teekond, endasse vaatamine, koormavad mõtted. Juba reisijatele rongi tutvustamine algab sellest, et pakutakse võlujooki, mis pühib peast kõik mured. Nimelt on rongil pagasile kaalupiirang ja ei ole midagi raskemat, kui rõhuvad mõtted, mida lõputult kaasas tassime. Kumbki peategelane siiski säärast lihtsat lahendust ei soovi, vaid tarib vapralt oma koormat kaasa. Iga läbitud vagun õpetab midagi, sealhulgas lahti laskmist. Leidsin seose ka üle-eelmise loetud raamatuga, sest kunstnik Q nooruspõlv möödus vabadele pindadele ööliblikaid võõbates, umbes nagu Louisa prussakad või C.Jati pealuud Backmani romaanis "Minu sõbrad". Meenus ka Whitakeri "Kõik pimeduse värvid", sest kunst on üldse mõtterongi pardal väga oluline, samuti muusika, aga sel teemal ma hiljuti midagi lugenud pole.
Kokkuvõttes tuletas "The Elsewhere Express" meelde, kui mõnus on eelarvamusteta uude raamatusse sukelduda ja lasta puhtal avastamisrõõmul end kanda. Vahel peab minema raamatupoodi või raamatukokku riiulite vahele uitama ja lasta raamatutel endaga rääkida. See romaan lihtsalt püüdis mu pilku ja hüüdis mu nime, kuigi ma ei teadnud temast enne mitte midagi. Tõsi, üks pisike infokild mul enne lugemist oli, et üsna populaarne “Veekuu”, mis isegi eesti keelde on tõlgitud, on ka samast sulest sündinud. Nüüd pean kindlasti selle ka millalgi ette võtma.
Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!
- 23:23
- 0 Comments
