Tara Menon "Vee all" jutustab ühest naisest ja kahest katastroofist. Romaan jäi mulle silma juba ilmudes, võlusõnaks Tai, mille liivarannad vaid mõned kuud tagasi mu jalataldu paitasid. Lisaks oli raske vastu panna katastroofide, eriti nende päriselt toimunute, müstilisele külgetõmbejõule.

2004/2012, Andamani mere kallas, Tai/New York, USA. Marissa lapsepõlv möödus paradiisisaarel, kus ta isa teadustööd tegi. Tüdruk kiindus sellesse imepärasesse paika jäägitult. Koos parima sõbrannaga hulpisid nad tunde küütlevas ookeanis, õppisid tundma kõiki selle värve ja panid nimed igale kui viimsele sarvikraile. Idüll sai otsa, kui teise jõulupüha hiidlaine kogu riigi peapeale pööras. Kaheksa aastat hiljem Sandy-nimeliseks orkaaniks valmistuvas New Yorkis painab naist endiselt mällu sööbinud saatuslik päev. Marissa teab, milleks loodus võimeline on.

Ka kõige napim sisukirjeldus ütleb kõik ära, nii et tead algusest peale, kuhu laine kannab. Pärale jõudmiseks on vaja kannatust, nagu siis kui aeglaselt külma vette laskuda. Tead ju küll, kuidas esmalt katsud varbaga, siis julged põlvedeni kahlata, aga nabani kastmiseks tuleb end jälle koguda ja kui viimaks kaelani sees oled, siis hakka kähku ujuma. Raamat algab lõpmata pika pühapäevaga, kus vaheldumisi sulpsame kord aastasse 2004, kord aastasse 2012, mõlemas katastroof terendamas. Kui mõnikord loodan ikka, et seekord jäämägi laeva ei uputa, siis siin ma imet ei oodanud. Enne ja pärast olid ju korraga laual ja andsid päris ruttu vastused, kes trobikonnast tegelastest pääsevad, kes mitte.

Tara Menon pöörab tähelepanu tõsiasjale, kuidas sõbra kaotamisse suhtub ühiskond hoopis teistmoodi kui kallima või pereliikme, ent lein ei olnud see, mis mind raamatus kõige enam paelus, ka mitte katastroofid. Mulle meeldivad kaunid kirjeldused ja just selles vallas pakkus "Vee all" kuhjaga vaimset kardemoni. Tänu Bibi Raidi oivalisele tõlkele heljusin keset tüdrukute lapsepõlve viimast päeva, mil aega maa ja ilm, ning vaimustusin reisiajakirja pildikirjeldustega tegeleva peategelase sõnade kogust. Miski ei suuda anda edasi, millise mõnuga ma selles säbrulises sõnade paradiisis kümblesin. Maiuspaladena pakuti võrratuid loodusfakte ja hulganisti kirjandusviiteid.

Kui looduse malbet ilu maalis Tara Menon esmaklassiliselt, siis selle raevuga jäi ta pisut hätta. Oleksin tahtnud suuremat kontrasti, mis läbi kolgiks ja kaasa tiriks. Kui laine kõik teised minema pühkis, siis mina vaatasin kõrvalt ja siis kaevusin interneti tsunamivideosid ning pääsenute postitusi lugema. Tagatipuks võtsin ette intervjuu kirjanikuga, kuna mind huvitas tema seos nende kahe sündmusega. Tuleb välja, et esimesest kujunes teismeeas kinnisidee, kuna tema enda pere oleks vabalt võinud tol saatuslikul detsembrikuul Taimaal puhata. Sandy ajal oli Tara aga New Yorkis kohapeal. Viimane üllatas, sest orkaani kirjeldused kahvatusid teise katastroofi kõrval.

"Vee all" tuletas meelde palju tuttavat Khao Soki kaanidest New Yorki lakkamatu meluni. Ootasin ehk rohkem katastroofidest kantud pinget ja laetud emotsioone, aga leidsin selle asemel i-m-e-l-i-s-e-d kirjeldused kaunis tõlkes. Julgen soovitada!

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Liia Kikas "Väikelinna biit" balansseerib bändiproovid, suhtedraamad ja kriminaalsed juhtumid ühes väikelinnas. Tänavuse romaanivõistluse auhinnatud/äramärgitud teoste hulgast jäi silma just see, kuna kirjeldus lubas midagi lõbusat.

Tänapäev, Eesti väikelinn. Lene teeb koolikaaslastega bändi. Nende trumbiks on ninamees Mirr, kellesse kõik tüdrukud, kaasa arvatud tema, armunud on. Pole lihtne noor olla, ent sekelduste kiuste pürgivad kirglikud muusikud bändikonkursil nime tegema. Kauaoodatud õhtu saab ootamatu lõpu, kui üks inimene jäljetult kaob ja kõik viitab, et see ei juhtunud sugugi omal tahtel. Päevad kulgevad näiliselt vanas tempos edasi, trummar jagab aega koolikaaslaste ja vanadekodu elanikeg musitseerimise vahel, vanaema peika ema käib pojale uusi pruute pakkumas, kultuurimaja juhataja hoiab kultuuri kultuurimajast eemal, vaid üks neiu ei saa kadunud kallimat mõtteist. Kui see juhtum lahenduse leiab, vürtsitab noorte päevi teatri- ja filmitegu ning uue koolivenna majast välja kooruv mõistatus.

"Väikelinna biit" pakub kärtsu ja mürtsu. Romaani on raske kokku võtta, sest nagu kirjanik ise vestlusõhtul ütles - peategelaseks on terve väikelinn. Lehtedel tegutseb kirju seltskond: esiotsas ühe koolibändi liikmed, taamal nende kallimad, vanemad, vanemate kallimad, vanavanemad jne. Ka iga viimset kui sõrme-varvast appi võttes ei saa kõiki kokku loetud.

Rütm, kus iga peatükiga lisandub tegelasi, mõjus võõralt. Esimestest ei saa korralikult sotti, kui juba tulevad järgmised. Seetõttu läks sisseelamine konarlikult, kuigi juba avaleheküljed pakkusid nii samastumist kui ka kohtumist hilisema lemmikuga. Nimelt asusin lugema esmaspäeval, selja taga nädalavahetus, kui koer häda õue ei mõistnud teha, ja raamatus tervitas kutsikas nimega Mütsakas, kes rõõmsalt samaviisi toimetas.

Tagakaanekirjeldus häälestas kohtuma bändi tegeva Kalle Blomkvistiga, aga esimeses pooles valgub fookus krimiloolt igale poole mujale. Alles üsna lõpus läheb vägev möll lahti. Teine raamat algab seevastu kohe põnevalt, kahtlased tegelased on pidevalt pildis ja müsteerium hargeneb tasapisi. Pealegi leiab sealt vana saladusi peitva maja, mis muudab iga loo sümpaatsemaks. Tegin ka tegelastest sõltumatut detektiivitööd, üritades vastata küsimusele, mis ajaperioodil tegevus toimub. Olin oma peas just klapitamas varaseid 2000ndad, kui mainiti, et taasiseseisvumisest on möödas 30 aastat.

Igatahes, kui esmasest võõristusest üle saadud, edenes lugemine kärmelt, kuna peatükid on lühikesed ja dialoogitihedad. Igaüks pakub pilguheitu kellegi argiellu ja moodustab omaette killukese tervikust. Nii oli lihtne hommikupudru kõrvale mõned lehed lugeda. On palju lustakaid ning heldimust tekitavaid hetki, aga ka ängi, viha ja kurbust või selliseid momente, mis panevad pead vangutama, silmi pööritama või nina krimpsutama. Sedavõrd vabameelset suhtumist noortesse polegi kohanud, nii et korra hakkasin juba kahtlema, kas oli ikka keskkooli õpilastega tegemist. Kui üldjoontes tögab romaan muhedalt, siis mõned halvustavad ütlemised läksid üle piiri. Ent tavapärast eesti halli ei leia üheltki leheküljelt.

Nautisin eriti kirge, millega noored muusikat, teatrit ja filmi teevad ja raamatu krooniks on kogukonnatunne, mis kirju tegelaste seltskonna seas valitseb - kuidas mehed ja naised, noored ja vanad üksmeelselt tegutsesid. Tänapäeva invidualismile rõhuvas maailmas oleks seda rohkem vaja.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Samantha Sotto Yambao "The Elsewhere Express" viib ülimalt kaasakiskuvale ning vaimustavalt pentsikule sõidule mõtete rongiga. Hüppasin raamatuga tundmatusse, kuna imeline kujundus püüdis Rahva Raamatus silma ja lubas kaunist seiklust.

Reaalsus/The Elsewhere Express. Raya elus ei ole pidepunkte. Ta eostati varuosadeks oma vanemale vennale ja püüdleb kellegi teise unistuse poole. Ühel rongisõidul koju, keset inimesi, kes kõik on mõtetes kuskil mujal, libiseb neiu minema ning leiab end äkki ühe teise rongi pardalt. Konduktor kontrollib piletit ja alustab tutvustust, kui ootamatult ilmub välja teinegi uus reisija. Q pidepunktid hääbusid koos tema silmanägemisega. Ka koos ei suju sisseelamine, sest lukustamata tagauksest on veel keegi pardale roninud ja puhkeb maru. Piletita reisija ohustab kogu rongi olemasolu, nii et Raya ja Q asuvad uues maailmas koha otsimise kõrval jänest taga ajama, liikudes ühest võrratust ja eriskummalistest vagunist teise.

Olen üsna kindel, et kogu raamat sai alguse inglise keelsest väljendist "train of thought", kuna Elsewhere Express on sõna otseses mõttes mõtetest tehtud rong, millel rööbastel punktist a punkti b veereva sõiduvahendiga õige vähe ühist. Reis on lõputu ja peatusteta. Ega neid polegi vaja, kui istmeridade asemel peidab iga vagun endas uut maailma, kus võimalik on kõik mis iganes pähe tuleb.

Kirjanik mängib mõnuga sõnadega, lastes fantaasial vabalt lennata. Ta on mõtted ära liigitanud, sobitanud iga liigiga omadused ja mõelnud välja, milleks sobib hirm või süütunne, milleks unustatud asjad või armastuslaulud. Näiteks koosneb üks vagun neist uitmõtetest, mis vaid viivuks peast läbi vilksatavad ja seetõttu ei püsi selles vagunis asjad paigal, nii et jõest võib hetkega saada maismaa. Iga kord kui tekkis tunne, et nüüd on küll kõik maailma mõtted rongi paigutatud, leidis kirjanik järgmise vaguni tarbeks mõne uut moodi mõtteliigi.

Olin esimesest lehest köidetud. Kui raamatus korrutatakse mantrat live-breathe-be, siis minu omaks sai go-with-the-flow - ära mõtle, lihtsalt tunneta, lase kõigel imelisel ja imelikul end kaasa kanda. Meenus kunagi ammu loetud "The Night Circus", öine tsirkus lõputu hulga maagiliste tubadega, mis sel hetkel mulle üldse peale ei läinud. Seda suurem on rõõm, et olen jõudnud punkti, kus täiel rinnal nautida sellist loogikakauget võluvatele kirjeldustele toetuvat lugu. Julgeksin isegi uuesti "Öötsirkust" uuesti proovida, mis alles hiljuti eesti keeles välja tuli.

Oma roll oli ka sellel, et "The Elsewhere Express" ei olnud üks suur kulgemine, vaid sellesse kummalisse rongisõitu paigutus kindla eesmärgiga lugu, seiklus, hädaoht, kaks võrratut kangelast. Rahulikku avastamist segas kruviv pinge. Vahepeal läksid asjad nihu. Müsteeriumid vajasid lahti harutamist. Lahendused jooksid ilusti kokku ja selgusmomenti saatis mõte, kuidas ma seda ära ei tabanud. Pole midagi paremat kui raamatud, mis suudavad üllatada, nii et andsin maksimumhinde ja tõstsin lemmikute riiulisse. Kui siis ainult need, millel on kirevad iluservad, värvimist ootavad pildid sisekülgedel ja kaanekujundus, mida võib vaatama jäädagi!!

Alustasin raamatuga kohe peale eelmise ehk "Kirki" lõpetamist ja leidsin üllatuseks palju sarnaseid teemasid - tervenemise teekond, endasse vaatamine, koormavad mõtted. Juba reisijatele rongi tutvustamine algab sellest, et pakutakse võlujooki, mis pühib peast kõik mured. Nimelt on rongil pagasile kaalupiirang ja ei ole midagi raskemat, kui rõhuvad mõtted, mida lõputult kaasas tassime. Kumbki peategelane siiski säärast lihtsat lahendust ei soovi, vaid tarib vapralt oma koormat kaasa. Iga läbitud vagun õpetab midagi, sealhulgas lahti laskmist. Leidsin seose ka üle-eelmise loetud raamatuga, sest kunstnik Q nooruspõlv möödus vabadele pindadele ööliblikaid võõbates, umbes nagu Louisa prussakad või C.Jati pealuud Backmani romaanis "Minu sõbrad". Meenus ka Whitakeri "Kõik pimeduse värvid", sest kunst on üldse mõtterongi pardal väga oluline, samuti muusika, aga sel teemal ma hiljuti midagi lugenud pole.

Kokkuvõttes tuletas "The Elsewhere Express" meelde, kui mõnus on eelarvamusteta uude raamatusse sukelduda ja lasta puhtal avastamisrõõmul end kanda. Vahel peab minema raamatupoodi või raamatukokku riiulite vahele uitama ja lasta raamatutel endaga rääkida. See romaan lihtsalt püüdis mu pilku ja hüüdis mu nime, kuigi ma ei teadnud temast enne mitte midagi. Tõsi, üks pisike infokild mul enne lugemist oli, et üsna populaarne “Veekuu”, mis isegi eesti keelde on tõlgitud, on ka samast sulest sündinud. Nüüd pean kindlasti selle ka millalgi ette võtma.

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!