Kõik eelmisel aastal loetud raamatud on nüüd tutvustatud ja enne kui saan liikuda uuel aastal loetud teoste juurde (neid on juba 6!), tuleb lõpetatud lugemisaasta otsad kokku tõmmata. Selle juures on suuresti abiks goodreads, kust võtsin ka kõik pildid. Eelmise aastaga võrreldes lugesin veidi vähem, aga ütleksin, et raamatud on rohkem erinevad. Seda kindlasti tänu lugemise väljakutsele, mille suutsin lõpetada ning millest saate lähemalt lugeda siit. Kõige rohkem lugesin jälle noortekaid, sest need on tore meelelahutus ning lähevad kiiresti, kuid palju oli ka krimikirjandust.

Nagu ikka on kõige-kõigemaid välja tuua raske, suutsin välja tuua järgnevad raamatud.

TOP 5

Aasta suurimateks pettumuseks loeksin Lauren Oliveri "Requiem", mis oli lõpetus sarjale "Delirium" ning kaunitari ja koletise muinasjutu ümberjutustust Rosamund Hodge "Cruel Beauty".

Sel aastal avastatud autorid, keda kindlasti edaspidi kavatsen lugeda on V. E. Schwab, Claire North (ehk Catherine Webb) ja Birk Rohelend. 2015. aastal avastatud autoritelt lugesin sel aastal 3 raamatut ning lisaks lõpetasin Robin Hobb'i farseer triloogia, nagu lootsin. Andsin eelmine aasta ka lubaduse lugeda rohkem mitte-ilukirjanduslikke teoseid, kuid neid eksis teiste vahele kahjuks mõni üksik.

Aasta suurimaks saavutuseks peangi seda, et suutsin ära lõpetada mitu sarja, mis tükk aega on olnud pooleli. Uue aasta lubadus on tegelda aktiivsemalt uue väljakutsega, mitte jätta seda viimasele hetkele ehk siis detsembri lõppu maratonlugemiseks.

Indrek Hargla muistne krimiromaan "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" oli viimane raamat, mille veel 2016. numbri sees lõpetasin ning ühtlasi sai sellega täidetud ka väljakutse. Juba kirjelduse esimene lause vihjab, et sündmustik leiab aset Anno Domini 1409 ning seetõttu valisingi selle 12.-16. sajandil toimuva teose punkti alla.

Apteek on keskaegses linnas koht, kus kuuleb palju kuulujutte ja nii on apteeker Melchior kursis kõigega, mis Tallinnas toimub. Kui Toompeal mõrvatakse ordurüütel, on Ordu veendunud, et tapja peab olema tulnud linnast ning nõutakse kiiret uurimist. Rae kohtufoogt palub nutika Melchiori endale appi ja apteeker leiabki mõrvari, kes vahepeal aga veel mitu hinge looja karja jõuab saata, kõik selleks, et kaitsta Tallinna ajaloo saladusi.

Keskaegne krimka oli väga mõnus, kuigi vahepeal tundsin, et kirjeldused on liiga pikad. Pinget ja põnevust oli vähem, kui moodsates krimilugudes ja ootasin väga, et mõrvar juba ometi mõrvari paljastataks. Vihjeid oli palju, osad neist parajalt eksitavad ning seetõttu ei olnud mõrvar kohe ilmselge, mis oli suur pluss. Mulle oleks küll rohkem meeldinud koos Melchioriga mõrvaris selgust saada, samm-haaval, mitte nii nagu lõpp oli lahendatud, kus apteeker kõik oma tähelepanekud koos paljastab, veel mõrvarile lõksu seab ja tähtsaid linnaisasid ootama sunnib.

Lugesin paar aastat tagasi Rataskaevu kummituse lugu ning Oleviste mõistatusega alustades tuli kohe deja vu tunne, meenusid tuttavad tegelased, kohad ja uurimismeetodid, vaimusilma ilmusid vanalinna pildid, kujutasin ette Toompead, turgu, Niguliste õue, õnneks ilma veriste laipadeta. Mulje jäi raamatutest ajastutruu ja sari ise on igati tänuväärt, sest annab uue vaatenurga ajaloole. Hoolimata sellest, et lugu on väljamõeldud, saab uut informatsiooni, näiteks linna toimimise kohta. 

Loodan, et võtan peagi ka ülejäänud Melchiori-lood ette, sest need on niivõrd omanäolised. Mulle meeldivad müsteeriumid ja keskaegne Tallinn toimumiskohana on võrratu boonus! Soovitan neile, kellele meeldib ajalugu, Tallinn ja veidi vähem tempokamad krimilood, kus ei minda üleliia detailidesse.

Eelviimane raamat, mis 2016. aastal loetutest veel tutvustamata on LasseMaia detektiivibüroo "Haiglamõistatus", autoriteks Martin Widmark ja Helena Willis. Tahtsin haiglas toimuva raamatuna lugeda Varraku sarja "Moodne aeg" uusimat romaani Will Self "Vihmavari", kuid see jõudis minuni alles täna, nii et käisin veel aasta eelviimasel päeval raamatukogus varuvariandi järel.

See oli minu esimene tutvumine LasseMaia detektiivibürooga, kus tegutsevad 10-aastased klassikaaslased Lasse ja Maia. See kord asuvad nad uurima haiglas kaduvate väärisesemete juhtumit, kui ohvriks saab Sara Bernard, kes uisuplatsil kukkudes jalaluu murrab. Ta saab kipsi, kuid kaotab oma uued kaunid kuldkõrvarõngad. Naisega tegelesid turvaülem, med.õde ja arst, seega on kahtlusaluseid kolm ning tänu nutikatele noortele uurijatele on lahendus peagi käes.

"Haiglamõistatus" oli täitsa vahva lugemine. Mind üllatas küll, kuidas politseiülem kogu juhtumi noortele usaldas, aga kuna loetud raamat oli juba sarja 19. osa, siis ilmselt seletab seda juba pikk koostöö. Kunagi ehk võtan veel midagi sellest  sarjast lugeda, näiteks aasta lõpus kui jälle väljakutse teemadega kimpus.

Soovitan lastele ja lapsemeelsetele, raamatu lugemine läheb kiirelt ning põnev on müsteeriumile kaasa mõelda ja teada saada, kas oled sama nutikas kui Lasse ja Maia. Sari on kindlasti praegu väga populaarne, sest järjest tõlgitakse uusi osasid. Mulle oleks see krimilugu 10 aastat tagasi kindlasti väga meeldinud, siis oli lastele suunatud müsteeriume palju vähem, kui hetkel. Omal ajal sai aga loetud vendade Hardyde ja Nancy Drew lugusid.

Luuletusi ma kuigi tihti ei loe, sest ma ei oska neid nautida nii nagu raamatuid. Vahel satub kätte mõni tore poeem, mis meeldib, aga üldiselt jäävad nad mulle kaugeks. Charles Baudelaire'i luulekogu "Kurja lilled" jäi kõrva koolis oma huvitava nimega ning tema luuletus "Raibe" on ka omanäolisena meelde jäänud. Otsustasingi väljakutse raames tervikteose läbi lugeda. Alustasin augustis ning esialgne plaan oli iga õhtu üks luuletus lugeda. See töötas paar esimest päeva, siis vajus raamat unustuse hõlma, kuni detsembri lõpus oli vaja ta ruttu-ruttu läbi saada.

RAIBE

Mu arm, kas meeles veel on sul see lõõskav suvi?

Mu arm, kas meeles veel on sul

see selge, särav päev, kui paelus meie huvi

üks raibe maantee käänakul?

Luuletustel oli väga mitu tõlkijat ning mind kõnetasid kõige rohkem August Sanga tõlked, mille riimid tundusid mulle voolavamad, mitte niivõrd pingutatult otsitud. Veel olid need kuidagi argisemad, ei kasutanud liialt arhaismi vajunud sõnu. Kusjuures raamatu lõpus oli sõnastik vähemtuntud sõnadega, mis mulle väga meeldis. Selle avastasin muidugi siis, kui kõik luuletused läbi olid loetud. Väga palju oli kasutatud näiteks sõna taarn, mis tähendab kuristikku.

Mulle meeldis sünge õhustik, mida luuletused endas kandsid ning ka jaburus, puänt, mida just "Raibe" hästi näitab, kus armsamale tee äärest leitud korjust meelde tuletatakse.

Kokkuvõtteks tasus lugeda küll, kuid luuleusku see mind pöörata ei suutnud.

Lugemise väljakutse üllatusteemas läksin kergemat teed ning laenutasin raamatukodust lasteraamatu: Indrek Koff "Koju". Üllatusin isegi, sest tegu oli ääretult muheda ja südantsoojendava teosega, kust igaüks end ära tunda võib.

Väljakutse teema "taasleitud vana klassika" on parajalt umbmäärane ning mul polnud pikka aega ühtki ideed, mida selle raames lugeda. Paar õhtut tagasi oma riiulit silmitsedes jäi äkki silma Daphne du Maurier "Rebecca", mida ema mulle mitu korda on soovitanud. Sama raamat jäi mulle hiljuti ka poes silma, sest on eelmisel aastal pilkupüüdva kujundusega kordustrükina välja tulnud. Just kordustrükk viis mu mõtted selle väljakutse punkti juurde.

Ühe tüütu vanaproua seltsidaamina töötav neiu jääb Monte Carlos silma lesestunud inglise härrale. Kui haigus tüütuse maha niidab, veedavad nad koos toredaid hommikupoolikuid ning ärasõidu eel saab noorik mehelt abieluettepaneku. Nad veedavad toredad mesinädalad ning sõidavad seejärel tagasi de Winterite valdustesse Inglismaal - Manderly mõisa. Hoone on imeilus ning hakkab neiule kohe meeldima, kuid seal varjab end ka tume saladus. Iga päevaga näeb tüdruk aina rohkem märke mehe kadunud naisest Rebeccast, keda kõik armastasid. Tal tekib tunne, nagu too poleks mõisast kunagi lahkunud, vaid elaks seal ikka. Päevaplaan on eelmise mõisaproua paika seadud, kõik võrdlevad de Winteri kahte kaasat... 

Esimesed 100 lehekülge venisid, armusuhe noorukese peategelase ning elukogenud mõisahärra vahel ei suutnud mind eriti köita. Huvitavamaks läks lugu siis, kui tegevus lõpuks Manderlysse jõudis, sest siis algas pinge ja põnevuse kerimine, kuni lugu jõudis haripunktini. Mõis võlus mind eriti, nagu oleks see olnud omaette tegelane. Ma nautisin kirjeldusi ruumidest ja kõigist neist valdustes õitsvatest lilledest: rododendronid, asalead, roosid. 

Peategelane oli samuti sümpaatne oma naiivsuses. Ta elas kohati oma maailmas: kui mõte kord juba lendu läks, siis kujutas ta ette terveid stsenaariume. See muutis tegelase tajutavamaks ja reaalsemaks, kuigi oli kohati kurnav või veniv. Probleemid tekkisid mul peategelasega peale haripunkti, sest ma ei suutnud mõista motiive tema edasiseks tegutsemiseks. Nimelt avastas ta häirivaid asjaolusid oma mehe kohta, kuid armastas teda nende tõttu veel rohkem kui enne. 

Mulle meeldis see raamat väga, sest oli parajalt pingelisust ja põnevust, aga mitte midagi nii õõvastavat, kui moodsates põnevikes. Soovitan!

Aasta lõpp läks kiirelt ja tasapidi jõuan blogis tagantjärgi väljakutse raamatute lugemis-maratoni kajastamiseni. Nii otsustasin raamatukogust võtta Akinari Ueda "Vihma ja kuupaiste lood". Tegu on mitu sajandit vanade jaapani õudusjuttudega, mis sobisid veel lugemata žanri alla päris hästi.

Raamatus on mitu juttu, mis on teemadelt väga erinevad, kuid läbivaks jooneks kõigil on vaimude teema. Mõned jutud on positiivsemad, teised süngemad, kuid konkreetset sellist õudust, mis öösel üleval hoiaks ma kahjuks või õnneks ei kohanud. Minu lemmiklugu oli mungast, kes muutus kalaks.

Lugemist raskendasid vaid pidevad viited jaapani mütoloogiale jm, mille kohta seletusi pidi joonealustest märkustest otsima. Need aitasid lugude mõistmisele tublisti kaasa ning mõistan, miks rohkem õudusjutte ei tõlgitud, kui nende mõistmiseks veel rohkem eelteadmisi vaja oli.

Kiidaksin ka suurepärast eessõna, mis aitas hästi juttudega ühele lainele jõuda. Sain uue teadmise, et jaapani õudusjuttudele pandi alati külge väga täpne toimumisaeg ja -koht, et neile reaalsemat muljet enda.
Kokkuvõtteks oli see tore raamat ja ma ei kahetse, et seda lugesin. Mulle meeldis ta tunduvalt rohkem kui eelmine jaapani raamat, mille samuti alles lõpetasin ehk siis "Sajandi mäng". Sääraseid kummitusjutte loeks hea meelega veel.

Igatahes soovitan lugeda, kui vähegi huvi on teiste rahvaste ja kultuuride, nende mütoloogia ja kirjanduse vastu!

Viimati käisin raamatukogus mõtega laenutada väljakutse lõpetamiseks sobilike raamatuid ning nii tuli koju kaasa ka "Anne Franki päevik: Tagakoda 1942-1944",  mis minu meelest on sobilik valik mulle täiesti tundmatu isiku eluloo või memuaaride punkti täitmiseks. Tegu on maailma kuulsaima päevikuga ning olen kuulnud, et mõnel sõbral on see ka koolis kohustuslikuks kirjanduseks olnud, kuid minust on see tuntud teos millegipärast mööda läinud. See viga sai nüüd õnneks parandatud!

Anne Frank sündis Saksamaal Frankfurtis, põgenes koos perega Hollandisse, kuid tüdrukust sai ikkagi II maailmasõja ohver, kuna ta oli juut. Oma kolmeteistkümnendaks sünnipäevaks sai Anne päeviku, mille ta nimetas Kittyks, kellele adresseeritult ta oma päevasündmusi talletama hakkas. Varsti pärast seda on perekond sunnitud peitu minema. Anne koos ema, isa ja õega varjas end koos nelja teise põgenikuga poolteist aastat raamaturiiuliga varjatud tagakojas ning sealsest eluolust tüdruku päevik pajatabki.

Mulle meeldis Anne'i vahetu stiil ning ausus, julged väljaütlemised ning emotsioonide väljavalamised. Alguses on need pigem isekad ja lapsikud, kuid lehtedelt paistab välja, kuidas ta on sunnitud oma noorusest üle olema ning saab iseseisvaks nooreks neiuks, kellel on oma kindlad hoiakud. Kui Anne oleks sõja üle elanud, oleks temast kindlasti armastatud kirjanik saanud.

See ei olnud kõige põnevam raamat, sest mida ikka kitsastes tingimustes teha annab. Anne andis suurepärase ülevaate tagakoja igapäevaelust. Päevad on küllaltki igavad ja tegevused korduvad. Põhilised sündmused, mis vürtsi annavad, on omavahelised tülid või napikad pääsemised vahelejäämisest. Neist seikadest hoolimata läks inimestel seal üllatavalt hästi, sest toit oli ju laual ning katus peakohal. Põhiline küsimus, mis mul lugedes tekkis oli, kuidas päris suur osa majast sai 8 põgeniku kasutada olla ning seda peaaegu 2 aastat.  Kuidas sakslased kohe aru ei saanud, et suur osa majast oli "kadunud"?

Mulle meeldis veel, et raamat ei keskendunud poliitikale ja olukorrale maailmas, vaid ühe pere kogemusele, kuidas peidus olemine mõjutas inimeste suhtlust, Anne'i puberteediiga, iseseisvaks saamist, esimest armastust ja menstruatsiooni, Fookuses olid ühesõnaga igapäevaprobleemidele. Imestasin, kui palju tegeleti vabatahtlikult õppimisega, üks harjutas ladina keelt, teine kiirkirja. Teismelise põhiprobleem, et keegi neid ei mõista, pole aga aastatega muutunud, 1940tel peitunud juuditaril ja 21. sajandi Eesti noortel on see ikka sarnane.

Raamat tekitas mul suure soovi kohe Amsterdami reisida ning Anne Franki muuseumi külastada. Tahaksin nähe raamaturidadest tuttavaks saanud tube ning kujutada kaheksat inimest seal toimetamas.

Olen igati nõus sellega, et raamat kohustusliku kirjanduse hulgas võiks olla. Seda enam, et tegu pole pelgalt holokaustist rääkiva ilukirjandusega, vaid reaalselt elanud tüdruku päevikuga. See ei ole küll tore lugemine, kuid silmaringi avardav kindlasti ja seega soovitan!

Hetkel on mul veel lootust aasta lõpuks väljakutse ära lõpetada, lugeda on veel 5 raamatut ja aega on peaaegu 6 päeva. (edit: nüüd 2 päeva ja 3 raamatut) Veel on blogimata 3 teosest, mis hiljuti loetud. Näiteks viimase viie aasta jooksul ilmunud raamatuks Nobeli preemia saanud kirjaniku sulest valisin Kenzaburõ Õe romaani "Sajandi mäng". Ütlen kohe ära, et see oli minu jaoks raske raamat, otseselt midagi meeldivat ma enda jaoks ei leidnud, kuid samas jättis ta sügava mulje ja emotsiooni. Meeldivuse järgi hindaksin teda hindega 2, kuid sügavuse poolest hindega 5. Seega jääb raamat seekord ilma tähekesteta.

Kaks venda Mitsu ja Takashi naasevad kodukülla, sest noorim kavatseb maha müüa iidvana aidahoone ning muuseas uurida ajalugu nende vanavanaisa ja tema noorema venna kohta, kes juhtis 100 aastat tagasi toimunud talupoegade ülestõusu ning saavutas sellega legendi staatuse. Kummagi venna elutee pole olnud kerge. Mitsu on jäänud ühest silmast pimedaks, mehe poeg sündis raske puudega ning hiljuti tegi enesetapu tema sõber. Kõik need asjad painavad teda ning ta on seetõttu endassetõmbunud, sünge ja masendav tegelane. Tema vend Takashi, kelle elu traagika tuleb ilmsiks hiljem, on naasnud just Ameerikast ning, saanud sealt uut elujõudu, samastab end vanavanaisa vennaga ja plaanib oma mässu.

Ma olin raamatut lugedes äärmiselt kahe vahel, kohati meeldis raamat mulle, kuid siis hakkas jälle vastu. Eriti tülgastas mind see, kuidas peategelase mõtted pöördusid tagasi oma sõbra juurde, kes värvis oma pea punaseks, pani kurgi pärakusse ja poos end üles. Mõistan, et ta elas sõbra surma raskelt üle, kuid see faktide pidev korrutamine ei istunud mulle sugugi. Samas oli romaani lõpp väga nauditav ning kõik minu küsimused leidsid igati sobilikud vastused. Ma ei saanud eriti arugi, miks ma seda masendavat lugu loen kuni viimaste peatükkideni. Siis sai kõik selgeks.

Veel meeldis mulle külaelu kujutamine ning kuidas moderniseerumine seda mõjutas. Jaapan on väga kauge ja võõras maa ning ma ei tea sealsetest eluoludest ega kultuurist eriti midagi. Vaid nii palju, kui mõne üksiku raamatu seltsis sinna sattunud olen.

Kokkuvõtteks tundub mulle, et selline sünge jaapani kirjandus ei kuulu just minu lemmikute hulka. Sünge on just õige sõna selle raamatu kirjeldamiseks, sest puudusid helged kohad, kus tegelased oleks tundnud rõõmu. Kõik on kas negatiivne või neutraalne. Üks võimalus on ka see, et polnud lihtsalt õige aeg selle teose lugemiseks. Raamat ei olnud "nauditav", aga see ei tähenda, et seda ei peaks lugema.

Läbivaks teemaks oli isiklikus põrgus elamine, kui kõik on valesti ja depressioon on lihtne tekkima. Veel nägin, kuidas inimesed on oma veendumustes nii kinni, et ei suudagi asju teisest vaatenurgast näha. Sõnumeid tuli ka välja mitu: isegi läbi kõige hullema tuleks leida tuge, et uuesti alustada; kes ei riski, see ei saavuta midagi ega end ajalukku ei kirjuta.

Tänane jõuluhõnguline postitus toob teieni minu lemmikraamatu - J. R. R. Tolkieni "Kääbik", mis sai väljakutse raames uuesti käsile võetud. Viimasest lugemisest on tükk aega möödas ning leidsin mitu seika, mida ma ei mäletanud. Ühtlasi tekkis tahtmine uuesti vaadata filmitriloogiat ja mängida arvutimängu. Viimane klapib sisult muide rohkem raamatuga, kui ekraniseering.

Maa all urus elas kääbik.

Bilbo Baggins on täiesti harilik kääbik, kes armastab mugavust ja kena kõhutäidet, ega taha sugugi rändama minna. Ühel ilusal hommikul ilus tema ukse taha võlur Gandalf ning vaene olevus, teadmata, millega ta end täpsemalt seob, alustab suurt seiklust. Eesmärgiks on Üksildane mägi, päkapikkude iidne elupaik, mille on vallutanud lohe Smaug. Rännakul kogetakse mitmeid katsumusi, kuid nutikuse ja kääbikuõnnega saadakse kõik raskused ületatud.

Mu lemmikpeatükid on "Ootamatu võõruspidu" ja ka "Mõistatused pimedas". Raamatu esimene lõik on mul peaaegu peas. Esimene peatükk on mõnusalt muigele ajav, kuidas Gandalf arutleb Bilboga ilusa hommiku üle ning pärastlõunal hakkavad järjest saabuma päkapikud ja vaene kääbik ei oska midagi teha. Esmane kohtumine Guglunkiga on see-eest põnev. Eriti meeldivad mulle sellest seigast nii Bilbo kui ka Guglunki keerdküsimused.

Avastasin kurbusega, et minu raamat on veidi räsida saanud, just nurkadest. Eks tal ole parajalt iga ka. Peetakse seal ju jõulude asemel nääre.

Kui meie hulgas oleks rohkem selliseid, kes head kõhutäit, nalja ja laulu kullakoormast ülemaks peavad, oleks meie maailm praegusest rõõmsam paik.

"Kääbik" sobib hästi jõuluajal lugemiseks, mõnusalt sooja tekiga kerra tõmbunult, aurav teetass kõrval ja Bilbo seiklused meeli köitmas. See on romaan, mida soovitan nii suurtele kui ka väikestele. Sobib hästi ka esimeseks kokkupuuteks fantaasiakirjandusega.

Ühtlasi soovin selle postitusega teile rahulikku ja kena jõuluaega ning palju lugemist kuuse alla!

Armastades raamatuid ja õppides keemiat, oli Alan Bradley "Piruka magus põhi" mul kindlalt seda-pean-lugema nimekirjas, sest romaani peategelaseks on 11-aastane keemik, kes asub lahendama mõrva. Ühtlasi sai täidetud väljakutse punkt "raamat, mille minategelane on laps".

Flavia on kolmest õest noorim ning tal on palju vaba aega, kuid igav ei hakka tal kunagi, sest õnneks on tegu nutika tüdrukuga, kes suudab endale alati tegevust leida. Õed elavad koos isaga Buckshaw mõisas, kus enamik Flavia ajast möödub esivanema keemialaboris. Ta eksperimenteerib meelsasti mürkidega, näiteks segab ta taimest eraldatud toksiini kiusliku õe huulepulga sisse ning jälgib selle mõju. Kui nende kurgipeenras sureb võõras mees, on isehakanud detektiivi jaoks ainus loogiline samm, seda kummalist müsteeriumi uurima hakata. Ringi nuuskides satub ta muidugi pahandustesse.

Mulle meenus väike õelik nõuanne, mille Feely mulle ja Daffyle kunagi andis. "Kui mõni mees teile kunagi läheneb," ütles ta, "virutage talle kasanoovadesse ja pistke jooksu!"
Kuigi tol hetkel oli see tundunud üsna kasuliku nõuandena, seisis praegu probleem selles, et ma ei teadnud, kus need kasanoovad täpselt asuvad.

Raamatu nauditavaimaks küljeks on võrratu peategelane Flavia, kelle silme läbi lugu lahti hargneb. Mulle meeldis nii tema muretu elusuhtumine, keemiaarmastus kui ka Gladyseks ristitud jalgratas. Kohati tundus tüdruk oma mürkide ja eksperimentidega kui pöörane professor, kuid siis järgnes järjekordne jagelus õdede Daphne ja Opheliaga ning see mulje hajus. Flavia vaimuka mõtteviisi ja geniaalsete uurimisvõtete kõrval kahvatus koguni müsteerium ise.

Keemiaga seotud osa oli vaimustav, kuna Flavia oli niivõrd kirglik. Lisaks, julgen väita, et kõik viited olid tehtud lihtsaks, et ka keemiakauged lugejad neist aru saaksid. Veidi oli küll alt mindud mõne kemikaali tõlkega, näiteks üsna alguses torkas silma, et kaalium oli jäetud potassiumiks, kuid ega see lugemisrõõmu kahandanud. Mürkide kohta oli eriti põnev lugeda, sest neid ju koolis ei õpetata. Kui oleks selline valikaine, nagu mürgiõpetus, siis võtaksin selle küll, eriti kui õppejõuks oleks Flavia de Luce!

Vaatasin imetlusega, kuidas aur spiraalis jahtus ja kondensveeks muutus, ning mudisin erutusest käsi, kui moodustus esimene läbipaistev vedelikutilk ja kuuldava potsatuse saatel ootavasse anumasse kukkus.

Hoolimata sellest, et peatagelane on 11-aastane, ei saa öelda, et see oleks just lasteraamat. Flavia on väga nutikas ning tegeleb pigem keemia ja muu uurimistööga, kui mängimisega. Lisaks on raamatus palju kultuurialaseid viiteid, mis isegi mulle võõraks jäid. Õnneks on tehtud tubli tööd joonealuste märkustega, mis palju ära seletavad või vähemalt aimu annavad, mis teostega tutvumisest vajaka on jäänud. 

See omamoodi krimilugu oli värskendav lugemine, mille stiili nautisin väga ning tahan kindlasti lugeda ka järge, mis vedamisi on juba eestikeelsena ilmunud. Soovitan Flavia seiklustest lugeda neil, kellele meeldivad müsteeriumid, kuid ei kannata mitme laibaga veriseid lugusid. Kindlasti ei tasu seda raamatut kõrvale heita, kui lastekat, see ei ole ühestki küljest lihtne ja lapsik.

Aasta lõpp läheneb kohutava kiirusega ja mul on veel mitu väljakutse punkti täitmata. Nii rändaski minuga raamatukogust kaasa minuga samal aastal sündinud autori Airika Harriku fantaasiaromaan "Iseenda laps", mis üllatas mind positiivselt. 

Annika magab ühel hommikul sisse ning, leides laualt ema jäetud juhised, otsustab koolist poppi teha ja nimekirja järgida. Veidrad ülesanded saavad täidetud ning tüdruk leiab end 16 aastat ajas tagasi rännanuna. Ta elu on siiani olnud tavaline, kuid nüüd näeb ta vana maailma rasse, nagu vaimud ja kuuhundid. Igal päeval õpib neiu midagi uut, saab sõpru ja vaenlasi, kogeb armastust ja reetmist. Annika päritolu kohta tulevad välja üllatavad faktid ja SURM ning SAATUS annavad talle raske ülesande: sünnitada iseennast. 

Fantaasiast siin raamatus küll puudu ei jäänud! Mulle meeldis väga, et tegevus liikus nii ajas kui ruumis: Tallinn, Helsingi, Šveits ja põhjapoolus olid vaid mõned külastatud kohtadest. Ajarännakud olid põnevad, kuid oleks tahtnud rohkem ajastutruusid erinevusi. Ma ei taha uskuda, et 1993. a koolilapsed täpipealt sama stereotüüpselt käituvad kui 2009. a. Mõlemas klassis olid olemas kiuslikud diivad ja alandlikud nohikud. Mina küll sellist norimist kuskil koolis kohanud pole. Kiusmist küll, aga teisel kujul. See-eest oli vaimustav Schnelli tiigil uisutamise stseen, mida hästi ette suutsin kujutada.

Samuti ei sümpatiseerinud mulle peategelane ise, kelle iseloom jättis soovida. Näiteks ei hoolinud ta teiste privaatsusest ning inimeste asjades sobras. Õnneks kompenseerisid tema halbu külgi toredad kõrvaltegelased. Mu lemmikud olid siin teoses vaimud või laiemalt nende kontsept, kus just kummitused on need, kes hooneid korras hoiavad. Vaimuta maja laguneb kiirelt. Millegipärast meeldivad mulle inimese ja vaimu armuliinidega raamatud, nagu nt Jenny Carroll pseudonüümi alt kirjutatud "Vahendaja"-sari.

Raamat jättis mulle palju küsimusi, millele vastuse saamiseks tuleb ilmselt järjed käsile võtta. Kuidas Martin suri?!

"Iseenda laps" oli tempokalt kulgev ja fantaasiaküllane romaan, mida ma ilma väljakutseta küll käsile poleks võtnud. Boonusena on Airika Harrik kodumaa autor ning pealegi on raamat kirjutatud vaid 15-aastaselt. Soovitan lugeda, kui fantaasia ei peluta ning on soov rohkem eestimaiste autoritega tutvuda!