LXXIV ehk inglid Lausanne'is
15:54
Marc Rochat on Lausanne'i katedraali kentsakas lonkurist kellamees. Katherine Taylor on ilus ameeriklanna, kes töötab Šveitsis kõrgklassi prostituudina. Jay Michael Harper on mälukaotusega Londoni eradetektiiv, kes ärkab ühel hommikul Lausanne'is ning hakkab olümpiakomitee palvel taga ajama kummalise dopingumikstuuri jälgi, tegutsedes põhiliselt kõhutunde järgi. Kolm väga erinevat inimest on tihedalt seotud, nii omavahel kui ka iidse saladusega. Politsei leiab järjest jälke laipu ning sündmused võtavad üleloomuliku pöörde, sest võitlus, millesse tegelased kistakse on kestnud aegade algusest saadik. Kõik niidiotsad juhatavad katedraali poole.

Mu suur lemmik oli Marc oma teistsuguse maailmapildiga. Ta kohtles kõigi hästi, rändas vahel mõtetes minevikku ning rääkis oma hoolealuste kelladega, nagu need oleks inimesed. Tema otsatu headus pani kogu romaani särama ning teistest ulmeteoste seast välja paistma. Selliseid tegelasi ning üldse inimesi võiks maailmas rohkem olla. Teised karakterid mulle nii väga ei meeldinud. Veel võlus mind sündmustiku toimumispaik Lausanne Šveitsis, kuhu mul muidugi tekkis vastupandamatu kihk kohe reisida. Hetkel pidin muidugi piirduma vaid googles piltide imetlemisega.
Aga inimesed ei vaata üles, kui nad torni all kõnnivad, välja arvatud eile, kui siin seisis lumememm. Monsieur Buhlmann räägib, et kunagi oli kellatorn Euroopa kõige kõrgem ehitis ja siis inimesed vaatasid kogu aeg üles. Aga nad lõpetasid vaatamise ära, kui see enam polnud kõige kõrgem.
Üks pisiasi, mis mind veel häiris, oli see, et raamatus oli tohutult prantsuse keelseid lauseid, millest ma aru ei saanud. Oleksin tahtnud joonealuste märkustena nende tõlget.
Aga inimesed ei vaata üles, kui nad torni all kõnnivad, välja arvatud eile, kui siin seisis lumememm. Monsieur Buhlmann räägib, et kunagi oli kellatorn Euroopa kõige kõrgem ehitis ja siis inimesed vaatasid kogu aeg üles. Aga nad lõpetasid vaatamise ära, kui see enam polnud kõige kõrgem.
Üks pisiasi, mis mind veel häiris, oli see, et raamatus oli tohutult prantsuse keelseid lauseid, millest ma aru ei saanud. Oleksin tahtnud joonealuste märkustena nende tõlget.

Igaühele "Vahimehed" kindlasti ei meeldi, kuna alguses on raske aru saada, mis toimub. Lisaks on võikaid kirjeldusi laipadest ning rõvedaid vägivaldseid stseene. Soovitan ulmesõpradele, kes peale esimest 100 lehekülge vastamata küsimusi raamatut pooleli jätta ei taha. Kuigi ta on segane, siis lugu on tegelikult huvitav ning lõpetamist väärt. Viimasel ajal pole ükski raamat mind oma süžeepööretega nii üllatanud, kui "Vahimehed"
0 kommentaari