Rebecca Yarros "Oonükstorm" jätkab jutustust Violet Sorrengaili katsumustest loheratsurina ja kirglikust, kuid keerulisest suhtest Xaden Riorsoniga.  See on muidugi kolmas osa populaarses romantika-fantaasia sarjas Empüreum, mille eelmised raamatud kannavad pealkirju "Neljas tiib" ja "Raudne leek".

Navarra/Poromiel/Deverelli/Dunne/Hedotis/Zehyllna. Violeti prioriteet on päästa oma armastatu ja oma kodumaa. Basgiathi sõjakool ei tundu suurte eesmärkide kõrval oluline, kuid siiski tuleb käia koolitundides ning varjata hukutavaid saladusi. On raske kuuletuda kõrgemalt tulevatele käskudele, kui sa ei saa avaldada, miks tuleks ristivastupidi käituda. Oht pole veel eales nii suur olnud, lahvatab täiemahuline sõda. Violet võib olla võidu võti, mistõttu ta saadetakse erimissioonile tundmatutele, potentsiaalselt vaenulikele territooriumitele üle mere.

"Oonükstorm" oli kaos. "Oonükstorm" oli seosetu. Kulus kaks nädalat, et sellest jagu saada.

Raamatus toimub palju, aga raske on öelda, millest see rääkis, sest midagi olulist justkui ei juhtunud. Sõda käib, aga sõjakooli tunde üritatakse ikka jätkata. Välja ilmub uus kuum professor. Lennatakse mööda saari, otsitakse vikerlasi ja isa raamatuid, külastatakse jumalate templeid. Kui näib, et on eesmärk, mille poole rühkida, siis peagi kaotab see tähtsuse ning esile kerkib uus teema, mis ka unustusse vajub ja nii terve raamat. Kogu krempli peale koguneb hulk vihjeid, aga kuna ükski asi ei saanud lahendust, siis oli lõppemotsioon pettumus.

Kõige ärritavam osa oli aga Xadeni-Violeti suhe koos kõigi seikadega, mis üritavad olla seksuaalsest pingest laetud, aga ei ole seda teps mitte. Eelmise osa plahvatuslik lõpp oleks pidanud olema teose põhiline probleem, kuid selle lahendmist lükati kogu aeg edasi, kuni lõpuks oli jama majas ja raamat sai läbi. “Oonükstorm” on näide, kuidas kirjanikul ei olnud aega, et lugu viimistleda. Ideed ju iseenesest olid olemas, aga kõik jäid poolikuks.

Esimesed kaks romaani mulle meeldisid, nii et ma olen kurb, et kolmandaga nüüd nii läks. Pöidlad pihku ja sõrmed risti, et Yarros võtab aja maha, rabeleb põhja kiskuvast tornaadost välja ning sarja lõpp on nii välku-pauku täis kui ka ilus tervik.

Aitäh, Helios, raamatu eest!

Rebecca Yarros "Kui peaks juhtuma" jutustab naisest ja mehest, keda saatus ikka ja jälle kokku toob mõistmaks, et nad ei saa teineteiseta elada. Võtsin raamatu kätte esiteks kui ebapopulaarse menuromaani - välismaal popp, eestis mitte ja teiseks, et kaeda, mida Yarros peale seksikate loheratsurite veel kirjutab. Tema leivanumbriks on militaarne romantika, kuna naine on mitut pidi seotud sõjaväega - tema mõlemad vanemad olid armees ning abikaasa on teeninud Iraanis ja Afganistanis. Tekkis täitsa huvi, kuidas kirjanik neid kogemusi oma raamatus on kasutanud.

2011/2021, USA/Afganistan. Nathaniel, USA eriväelane, lükkas edasi puhkust Maldiividel, et asendada kolleegi tähtsate ameeriklaste turvamisel Afganistanis. Ta ei suuda silmi uskuda, kui tema hoolealuseks osutub Isabeau Astor, neiu, kellega saatus meest üha ja jälle kokku toob, kuid ei lase koos olla. Esimest korda trehvasid nad 10 aastat tagasi lennukis, mis loetud hetked peale õhkutõusu alla kukkus. Viimati kohtusid nad New Yorkis, mis jättis mõlemale sügavad hingehaavad.

Ma ei suuda uskuda, et see juhtus. Selle raamatu tõlge oli algusest peale neetud. Üheks peategelaseks on neiu nimega Isabeau, kelle isa kutsub teda … Isaks. Seda on võimatu tõsise näoga lugeda. Näiteks tsitaat leheküljelt 52 - “Isaks ma sind igatahes kutsuma ei hakka, see on päris kindel,” tulistas ta vastu. “Ma pole su isa.”

Ootused: rohkelt pisaraid, draamat, kaost sõjakoldes, kukkuvaid lennukeid ja õhku lendavaid koptereid, hädaohu trotsimist, eluohtlikke vigastusi, pingelisi olukordi ja tundelisi taaskohtumisi. Reaalsus: aastatega kogunevad möödarääkimised ja vastamata tunded, mõned seksistseenid, tajutavasse ohtu ei satuta kordagi, isegi kui pommid lõhkesid, ei mingit kuuvalgel põgenemist ega jäsemete amputeerimist, hägune pilt vägede lahkumisest riigist. Tulid täitsa silme ette uudistest läbi käinud kaadrid, kuidas meeleheitlikud evakueerujad lennujaamale tormi jooksid. Ühesõnaga Afganistan on taustal olemas, aga märulit romaanist ei leia ning peategelaste kangelasteod jäävad paberimäärimise tasemele. Võib-olla oli see taotluslik illusioonide purustamiseks ja näitamaks, et inimesi saab päästa ilma relva tõstmata?

Kirjanik küll ütles, et tegelaste vahel on suur side, aga ma ei tundnud seda. Oli raske samastuda ja lisaks jäävad nad üheplaaniliseks. Nate'il on "müstiline minevik", mis ta sõjaväkke viib, ja sellest ei räägita lõpuni. Izzy (ma keeldun teda Isaks nimetamast) jääb ikka ja jälle ripakile. Tundsin väga puudust igatsusest. Minevikuvaated näitavad ainult kohtumishetki, aga mitte pikisilmi nende ootamist. Veendusin taas, et kahest vaatevinklist armastuslood ei ole minu teema, sest need kahandavad veelgi magusat ootusärevust. Kus on mõnu, kui tead täpselt, kuidas teine pool iga hetk tunneb?

Poole raamatu peal vihjas Yarros, et see on tema kaasaegne variant klassikalisest Koidu-Hämariku armastusloost, hingesugulastest, kes saavad kohtuda vaid viivuks. See tõdemus pani lugu rohkem hindama ning andis lõputule ihalemisele mingi mõtte. Lisaks hoiab kirjanik üht krutskit varuks, nii et lõpp pani lehti tagasi keerama ja mõtlema, et peaks algusest uuesti lugema.

Aith, Eesti Raamat, raamatu eest!

1950/1983/2012, Reykjavik/Akureyri, Island. Helgi armastab väga klassikalisi krimiromaane ja politseiuurijaks pürgimine viis ta Suurbritanniasse kriminoloogiat õppima. Magistrikraadist lahutab teda vaid lõputöö. Nooruk naaseb kodumaale, et lahata üksikasjalikult, kuidas ligi 30 aastat tagasi lahendati juhtum vanas tuberkuloosisanatooriumis Islandi põhjaosas. Esmalt suri ülemõde, seejärel sooritas peaarst pealtnäha enesetapu. Helgi küsitleb ammuse juhtumiga seotuid, valmistub täiskohaga tööle hakkama ja varjab eraelus luuravat tumedat saladust.

On vana sanatoorium ja eraldatus. On verine mõrv. On piiratud hulk kahtlusaluseid. On puntras eraeluga peategelane. Teoses justkui oleks kõik olemas, aga see ei suutnud kuidagi kaasa tõmmata. Ragnar Jónasson ei pannud mind selles raamatus tegelastele kaasa elama. Kõik jäid kuidagi kaugeks ja võõraks. Lugu venis, sest päris sündmuste asemel on palju vestluste kaudu meenutamist. Sanatoorium ei kerki silme ette, kõhedust ei tule. Nii algse juhtumi luukeresid kui ka koduseid paljastusi hoitakse kiivalt tagasi, kuni need ei paku enam huvi. Isegi süüdlane tundus lõpuks ebaoluline. Lugemas hoidis teine vaatenurk Hulda loole. Seetõttu ja kuna lõpp jäi kuristiku kohale rippuma, olen valmis Helgi tegemistest edasi lugema.

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

1980ndad, sügissemester, Cambridge/Põrgu. Professor Jacob Grimes on analüütilise maagia alal tipptegija ning võtab oma tiiva alla vaid parimatest parimaid. Tal on kaks doktoranti - Alice Law, kes päev-päevalt oma väärtust tõestab, ning Peter Murdoch, kes mängleva kergusega esikohti nopib. Kui üks loits kohutavalt valesti läheb ja professori põrgusse saadab, kannustab naist talle järgnema ka palav soov ülikool lõpetada, aga põhiliselt süütunne. Retk allilma ja tagasi nõuab kuratlikult eeltööd, abiks muuhulgas Dante "Põrgu", Orpheuse märkmed ja T.S. Elioti "Ahermaa". Kui Alice end minema asutab, ilmub välja Peter sama sooviga ja nad asuvad koos teele, et ületada Lethe, taltsutada Kerberos ning pista rinda kõikide ootamatustega, millest raamatutes ei räägitud, sealhulgas omavahelised keerulised suhted.

Kas Dante "Põrgu" on fantaasiakirjandus? “Katabaasis” mitte, vaid põrgu ringe saab külastada, aga seda üksnes kogenud analütilised maagid ja ka siis on suur tõenäosus, et tagasi ei tule.

Lühidalt - meeldis, VÄGA!

Pikemalt - nautisin kui palju pakkus "Katabaas" kihte, külgi, nurki, tahke. On fantaasia- ja maagiaküllane seiklus põrgumaastikul. On patud ja ahvatlused. On doktoriõppe kõrvutamine valmidusega põrgust läbi käia, tõsiselt võetavateks teadlasteks saamise nimel nappide unetundide ja kasinate kalorite peal funktsioneerimine. On akadeemilise maastiku suur auahnus. On iidolite kukutamist pjedestaalilt. On põnevad paradoksid. On filosoofilised-analüütilised arutelud, millest seekord üle libisesin, sest tegelaste käitumine, reageerimine olukordadele oli huvitavam kui mõtetes toimuv. On küsimus: mille nimel oleksid valmis riske võtma ja ohverdusi tegema.

Kindlasti tahan kunagi uuesti lugeda ja kibelen juba ülejäänud Kuangi loominguga tutvuma.

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Terry Pratchett "Ürgsorts", Kettamaailma romaan järjenumbriga viis, jutustab kaootilisest maagiasõjast ning maailma päästmisest. Tahtsin raamatuklubile pakkuda teistmoodi lugemist ja valisin selle mõnda aega riiulis oodanud raamatu.

“On väga tähtis meeles pidada, kes sa tegelikult oled. See on väga tähtis. Vaata, pole kuigi hea mõte lasta teistel inimestel või asjadel seda sinu eest teha. Nad saavad sellest alati valesti aru.”

Ma olen lugenud Pratchettilt kümmekond raamatut (millest blogis leiad nüüd 4: "Head ended", "Rahvas", "Mort") ja lisaks biograafia, mille kirjutas kirjaniku assistent Rob Wilkins. Tutvus sai alguse ammu-ammu raamatukogus, kus pikk Kettamaailma raamatute rivi ulmeriiulil ahvatlevalt peibutas. Alustasin muidugi kõige esimese ehk "Võlukunsti värviga" ja selle kaootiline sündmustik ning jaburad tegelsed eesotsas käpardliku Rincewindiga hakkasid vastu, nii et merre voolas hulk vett, enne kui uuesti katsetada julgesin. Kujutage mu õudust, kui selgus, et sama tegelane on ka selle raamatu naba, sest tagakaas ei maini teda poole sõnagagi (aga see-eest paljastab liiga palju romaani lõpu kohta).

"Ürgsorts" tögas võimuhullust, taunis vana ja traditsioonilise uue ja säravaga asendamist ning näitas taas, et Arthur Weasleyl oli õigus kui ta ütles, et kunagi ei tohi usaldada midagi, mis suudab iseseisvalt mõelda, kui sa ei näe, kus see oma aju hoiab. Lugu edenes nobedalt ja kunagi polnud teada, mida järgmine lehekülg toob. Üllatusi ning komejanti pakkusid nii Rincewindi ja tema kentsaka kaaskonna seiklused, Nähtamatus Ülikoolis toimetavad võlurid, üksi läbi raskuste rühkiv Pagas kui ka Raamatukoguhoidja raamatuid päästmas. Võib-olla ma ei saanud nooremana naljadele pihta. Näiteks sellele, miks 20 naist kandsid kuuele mõeldud riideid, või miks ei saa üle sama jõe kaks korda minna, kui võlurid minuti jooksul õige mitu korda edasi-tagasi lidusid. Pisaraid silma ei naernud, aga omaette muigasin korduvalt. Paradoksaalselt pani vastumeelsus Rincewindi suhtes raamatut kõrgemini hindama, sest ootused kukkusid võluvõimeteta võluri välja ilmudes väga madalale. Lisaks jääb painama, mis temast lõpuks saab, nii et tuleb edasi lugeda. Loodan väga, et Pratchetti uustrükkide väljaandmine jätkub.

PS! Kui suur on tõenäosus, et lõpetades üht raamatut raamatute päästmisest, satub kätte järgmine, kus jälle raamatute põletamine teemaks?

Pöörased seiklused Kettamaailmas on üks parimaid viise argimurede eest põgenemiseks, aga ma ei ole kindel, et see on õige raamat alustamiseks.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

"Lõpmatus papüürusroos" pakkus vapustavat lugemiselamust. Selles sõnade aardekirstus, nagu autor lõppsõnas hellitavalt raamatuid nimetab, peitub hulganisti põnevaid mõtisklusi raamatute olemuse, lugemise ja lugude jutustamise teemadel, infokilde sõnade päritolust, seiku ajaloost põimituna autori vaadete ning kogemustega, tsitaate kirjandusklassikast koos meistriteoste ümberjutustustega. Tagatipuks on see kõik äärmiselt kaunilt kirja pandud ja tõlgitud. Ma ei ole suur raamatutesse märkmete tegija, aga juba esimesed leheküljed panid pliiatsit haarama, et lemmikuid sõnakõlkse ning mõtteteri alla joonida. Mõnel lehel oleks marjaks ära kulunud lai maalripintsel, sest tahtsin kõik üle võõbata. Ilmselt seetõttu langes lugemistempo kohati teokiirusele - 10 lehte tunnis.

Episoodid Irene enda elust ei lase raamatul muutuda kuivaks ajaloo heietamiseks, vaid lisavad samastumishetki. Tema kirg suurkujudest rääkimisel haarab kaasa. Iseäranis paeluvaks muutusid antiikfilosoofid esiotsas Sokratesega, kes kogu kirjakunsti taunis kui oma peaga mõtlemise surma. Kõrvale toob Vallejo Google'i efekti - meie peast leiab teadmiste asemel info, kust teadmisi leida. Viis aastat hiljem on meil tehisaru ja piisab ainult küsimisest. Minu peas siiski veel täitsa tühjus ei valitse, sest kui juttu tuli erinevatest kirjandusteostest, tabasin tihti enne pealkirja mainimist, millest on jutt, või siis vastupidi, pealkirja mainimisel, kuhu Vallejo sellega tüürib. Viidete hulk muudab raamatu elavamaks, ent kohati pani kirjandusõpetajalik lähenemine - komme teose sisu laiali laotada - nina krimpsutama.

Kui algus oli eriti vaimustav, siis keskel hakkasid mõtted korduma. "Lõpmatus papüürusroos" ei liigu kronoloogiliselt nagu tüüpiline ajalooraamat, vaid hüppab teemade kaupa, mis tingibki tagasitulekud ja kordamised. Ikka ja jälle pöördume Aleksandria või Vana-Rooma juurde. Raamat ongi mõtteliselt nende kahe vahel pooleks jagatud, ehitades seoseid esmalt ühe, hiljem teise ümber. Kuigi kaanelt võib lugeda "raamatute leiutamine antiikmaailmas", siis leiutamise asemel jääb kajama raamatute säilimine ja säilitamine. Nad on haprad, upuvad, põlevad. Iga teos, mis tuhandete aastate tagusest ajast meieni on jõudnud, on väikene ime. 

"Sel ajal, kui sina neid ridu loed, põleb kusagil maailmas mõni raamatukogu. Mõni kirjastaja hävitab just sel hetkel müümata jäänud varusid, et neist uuesti tselluloosimass tehtaks. Mitte just kaugel sinust jääb mõni väärtuslik kollektsioon üleujutuse kaugus vee alla. Mitmed inimesed toimetavad päritud raamatukogu mõnda lähedal asuvasse konteinerisse. Sinu ümber on terve armee putukaid, kes teevad oma lõugadega paberist tunneleid, et saaksid paigutada oma vastsed tillukestest labürintidest koosneva universumi lõpututele riiulitele. Keegi on andmas korraldust rookida välja teosed, mis on võimule ebameeldivad. Hävitav laastamistöö on praegu toimumas mõnel ebastabiilsel territooriumil. Keegi nimetab mõnda raamatut ebamoraalseks või pühaduseteotuseks ja heidab selle tulle."

Muide, paberit mainitakse alles 427. leheküljel. Eelnevatel lehtedel on peategelaseks meile võõrad papüüruserullid, kus pole peatükke, lõike, kirjavahemärke ega tühikuidki sõnade vahel, sest loetakse valjult, jalg rütmi tatsumas, ning kõrv haarab tähejadast tuttavad sõnad. Kui kunagi oli hääleta lugemine imelik, vahepeal vahiti massiliselt surnud puid omaette hallutsineerides, siis ring hakkab jälle täis saama, sest aina enam pöördutakse ju audioraamatute rüppe. Iceland Noiril oli näiteks kirjanikke, kes ainult otse kuulamisformaati kirjutavadki, mistõttu teksti valju häälega ette lugemine on loomeprotsessi osa, tabamaks lause rütmi, raskesti jutti hääldatavaid sõnu jne.

"Sajandite kuludes olid liikumatud tähedžunglid, kus edasi liiguti higistades, ühes käes matšeete, muutunud korrastatud sõnade aedadeks, kus võis rahulikult ringi jalutada."

Tuues välja tuhat viisi, kuidas raamatud on hävinud või võivad hävida, jääb Irene Vallejo siiski tuleviku suhtes positiivseks, erinevalt paljudest kaasaegsetest, kes pidevalt hirmutavad, kuidas tegu on väljasuremisohus liigiga, mille lühemad-kiiremad vormid üle võtavad. Uued leiutised on need, mis võivad tõenäolisemalt kaduda sama kiirelt kui sündisid, võtame näiteks floppy-kettad. Raamat on ometi tuhandete aastatega tõestanud oma jäävust, nagu ratas või käärid, leiutis, mis on ideaalsuseni lihvitud. 

Ja parim koht maailmas on raamatukogu.

"Oma riiulitel hoiavad nad kõrvuti raamatuid, mis on kirjutatud vaenulikel maadel, sealhulgas omavahel sõdivates riikides. Fotograafia käsiraamatuid ja unenägude seletajaid. Esseesid, mis räägivad mikroobidest või galaktikatest. Kindrali autobiograafia kõrvuti desertööri mälestustega. Optimistlik teos autorilt, keda ei mõisteta, ja sünge teos menukite autorilt. Rändurist kirjaniku märkmed kõrvuti viie köitega, mida vajas paigalistuv kirjanik, et jutustada ülima põhjalikkusega oma ulmadest. Raamat, mis ilmus trükist eile, ja tema kõrval raamat, mis sai valmis kakskümmend sajandit tagasi. Siin ei tunta ajalisi ega geograafilisi piire. Lõppude lõpuks oleme kõik oodatud sisse astuma: võõrad ja kohalikud, prillide, läätsede ja rähmas silmadega inimesed, krunniga mehed ja lipsuga naised. See tundub utoopiana."

Aitäh, Rahva Raamatu kirjastus, raamatu eest!

Tove Jansson "Suveraamat" pole midagi muud kui paberile püütud suvi, peaosades tigedavõitu plikatirts, tema vanaema ning nende saar. Hingasin selle juba mõned kuud tagasi sisse ja mõtlesin, et kirjutan pikemalt kui film ka vaadatud, aga selleni pole ma endiselt jõudnud.

Suvi 1967, pisike saar Soome lahel. Kuna isal on pidevalt käed-jalad tegemist täis, peavad 6-aastane Sophia ja vanaema, kel märksa rohkem aastaid turjal, teineteist lõbustama. Üksteise tujude ja võimetega arvestamine kulgeb kohati üle kivide-kändude, kuid maast-ilmast lobisedes ning väikeste seikluste käigus saavad neist vandeseltslased. Vanaks jäänud naine on kiindunud saarde ja selle loodusesse, lõõtsuvasse tuulde ja lainte loksumisse, ning üritab armastust ka lapselapses sütitada.

Sõna, mis raamatut kõige paremini kirjeldab, kõlab juba tagakaanel - elutark. Teos rabab rahulikkusega. Toimub vähe, suvi edeneb omasoodu, ühest väikesest vaiksest hetkest saab teine. Osatakse lihtsalt olla, elada hetkes, tajuda ümbritsevat. Tempo maha võtmine annab aega nautida kergelt koomilisi juhtumisi, ekselda mälestuste rägastikus samalaadsetes, potsatada tagasi lapsepõlve suvedesse. Esimese kokkupuute meeldejäävaimad seigad olid Veneetsia uppumine, uute naabritega tutvumine ning meremärgi vallutamine. Kindlasti naasen sellele saarele. Raamat sobib kätte kesksuvel, tuletamaks meelde elada hetkes, sügise hakul, et panna punkt juunile-juulile-augustile, pikkadel talveõhtutel ajas tagasi rändamiseks ja varakevadel ootusärevuse ärgitamiseks.