Talia Hibbert "Get a Life, Chloe Brown" alustab sarja kolmest õest ja nende silmarõõmudest, keskendudes Chloele, neist vanimale, kes otsustab kroonilisest valust hoolimata elu nautima hakata. Mul oli suurejooneline plaan kogu triloogia läbi lugeda, aga juba see esimene pani silmi pööritama ning järgmisest ma ei suutnudki end läbi närida.

Tänapäev. Chloe elu dikteerib tema haigus - kroonilised valud, väsimus ja muud hädad. On vaja üht napikat, mis tuletaks meelde, et elu on üürike, ja innustaks võtma riske. Seega koostab naine nimekirja asjadest, mida täiel rinnal elamisega seostab, nagu matkama minek või juhuseks. Ühtlasi on aeg vanemate kodust välja kolida. Uus korter viib Chloe kokku majahalduri Rediga. Esmatutvus läheb üle kivide ja kändude, kuid hiljem sõlmivad nad kokkuleppe, et mees aitab naist tema nimekirja täitmisel ning naine paneb omakorda mängu oskused veebidisainis, et mehele pilkupüüdev koduleht meisterdada.

Lühidalt kokku võttes koosneb "Get a Life, Chloe Brown" kroonilisest valust ja üksteise järgi õhkamisest. Kui positiivsest alustada, siis tegelased mulle meeldisid. Lugu rullub lahti nii fübromüoalgiat põdeva naise kui ka väärkoheldud meesterahva pilgu läbi. Kõrvalseisjana ei saa kunagi aru, mida keegi teine tunneb. Tuleb ette häid päevi ja selliseid, kui pole võimalik hambad ristis valust läbi suruda. Chloe pole kasvatanud paksu nahka, vaid kombe endasse sulguda, et mitte kogeda ikka ja jälle sama piina, kui sind ei mõisteta. Igapäevase valuga elamine, pidev eneseületus ja väiksed võidud iseseisvuse teel toonitavad kui palju meie eludes tundub iseenesest mõistetav, aga keegi teine saab neist vaid unistada. Seejuures on Chloe majanduslikult heal järjel ning tal on pere näol toetav tugivõrgustik. 

Kahjuks ujutab raamat mõlemad vaatepunktid üle kommentaaridega, kui ilus teine on, kui kena on tema see või too kehaosa, kui pehme on nahk, veetlevad jalad, unustamatud silmad jne. Tegelaste kirjeldusi on nii palju, et nööpidega kampsikutes trullaka tumedanahalise ning tätoveeritud hiiglase kasvu punapea kujutised sööbisid ajusügavustesse. Füüsilisele ligitõmbele keskendumine ei suutnud kuidagi edasi anda magusaid tundeid ega tegelastevahelist sädet. Kaasa ei aidanud ka suur hulk erootilisi stseene, mis olid lihtsalt jubedad ja mitte sellepärast, et valus oleks Chloel, vaid minul. Eriti tahaks oma mälust kustutada masturbeerimise, kui mees-naine polnud õieti tuttavadki. Üldse oli kummaline, kuidas ühel lehel ei ole tegelased teineteisest eriti kõrgel arvamusel ja paar peatükki hiljem planeerivad ühiseid tegevusi.

Õhkamise ja seksi kõrval süžeele ruumi ei jagu. Väheseid tegevusliine viivad edasi detailid, mis on loosse lisatud vaid ühe eesmärgi täitmiseks. Näiteks Redi mootorratas on seal, et Chloe nimekirjast üks punkt maha tõmmata, aga pärast ei mainita sõiduriista enam kordagi. Romaanile oleks andnud liha luudele kasvatada, kui kogu lugu Anniega oleks olnud sügavam kui kaks kohtumist või andes Browni õdedele rohkem ühist leheruumi.