Juunikuu on möödunud tohutult kiiresti ning lugemiseks on aega nappinud. Juulikuu tõotab rahulikum tulla, nii et varsti jagan uut raamatuarvustust. Tänane blogipostitus räägib aga minu reisist Šotimaale. Käisin seal 19.-23. juuni koos oma ema ja vennaga. Plaanisime juba ammu emaga tema puhkuse ajale reisi, aga lõplik sihtkoht sai valitud tänu sellele, et Edinburghi olid 2-3x odavamad lennupiletid, kui teistesse sihtkohtadesse. Lisaks, kui ma eelmise aasta novembris Edinburghis sõbrannal külas käisin, hakkas see linn mulle väga meeldima.

19. juuni - Edinburgh

Pärast maandumist võtsime suuna kesklinna, et külastada Edinburghi lossi, mis on üks linna põhilistest vaatamisväärsustest. Lossi piletid on küll üsna krõbedad (eelmüügist täiskasvanu pilet £17,5), kuid õnneks on selline tore võimalus, nagu 5-päevane Explorer Pass (£35), mis võimaldab külastada üle 70 erineva vaatamisväärsuse Šotimaal. Etteruttavalt ütlen, et me jõudsime seekord külastada vaid nelja erinevat lossi, kuid juba nende piletid oleks eraldi ostes maksnud £54,5.

Edinburghi loss on ehitatud kaljule, mis on osa iidsest ammu kustunud vulkaanist. Kindlusena on paika kaua kasutatud. Vanimad arheoloogilised leiud on ligi 3000 aastat vanad ning vanim säilinud hoone on 12. sajandil ehitatud St. Margareti kabel. Selles on muide võimalik ka pulmi pidada, kui ei häiri see, et külalisteks on teiste seas ka paarsada turisti.

Veel asub Edinburghi lossis uhke sõjamemoriaal, mis on pühendatud nii esimeses kui ka teises maailmasõjas hukkunud šotlastele. Võib öelda, et see on ka lossi uusim osa, sest selle rajamiseks ehitati vana barakk ümber. Memoriaali on näha ülemisel pildil ning alumisel vasakul. Keskmisel pildil asuvas hoones saab näha šoti kroonijuveele ning põneva ajalooga saatuse kivi.

Alates 17. sajandist oli Edinburghi loss rohkem militaarbaas kui valitseva monarhi eluase. Ka hetkel on osa lossist militaarväe poolt kasutuses ning sinna muidugi turiste ei lasta. Lisaks barrakidele hoiti lossis ka vange. Vangikongid oli minu arvates üks põnevamaid ekspositsioone, sest kongis oli külm ja rõske ning lihtne oli ette kujutada, kuidas see vange täis oli topitud. 

Reisi esimene täispikk päev tõotas tulla põnev, sest olime otsustanud rentida auto ning külastada palju põnevaid paiku. Autorent oli ilmselt reisi kõige kulukam osa, sest autorendile lisandus krõbe noore (ehk alla 25-aastase) juhi lisatasu, mis oli kolme päeva peale kokku veidi üle 100 euro. Siiski oli see raha seda väärt, sest saime külastada väga palju võrratuid kohti. Vasakpoolse liiklusega harjus ruttu, pigem valmistas raskusi see, et rool oli valel pool autot, mistõttu vajusin pidevalt liiga tee vasakusse äärde. Auto andis tänu anduritele sellest muidugi kohe märku ja esimene päev sai ta päris palju kisada.



Esimene peatus oli muidugi järgmine loss ehk siis Stirlingi loss. Sarnaselt Edinburghiga asub ka see kõrgel kalju otsas. Kui sul on võimalik vaid üht lossi külastada, siis soovitaksin kindlasti just Stirlingit, sest seal jagub vaatamist nii sees kui ka väljas. Lossi ajalugu ulatub 12. sajandisse, kuid hetkel säilinud hooned on põhiliselt ehitatud 16. sajandil. Sel ajal olid kõik hooned lubjatud ning kuldseks toonitud, esiteks ehitiste kaitsmiseks ning teiseks nende kuninglikkuse näitamiseks. Hetkel annab vaid üks maja aimu, milline loss hiilgeajal välja nägi.
















Ka järgmine peatus oli loss - Doune'i loss. Kuna eelmisel korral Šotimaad külastades jättis mulle hea mulje varemetes Craigmillar, siis tahtsin ka ema ja venna üht veidi vähem korras olevat lossi vaatama viia. Doune jäi täpselt tee peale. Selles lossis on filmitud mitut filmi ja sarja, näiteks "Võõramaalane". Samuti oli see esimeses hooajas "Game of Thrones'i" sarjas Talitundur.

Doune'i lossis aitas hiilgeaegu hästi ette kujutada audiogiid, mille kasutamine oli tasuta. Üks põnev ruum oli näiteks viimasel pildil olev köök hiiglasliku kaminaga. Selles lossis kulus aega umbes tunnike ning seejärel oli aeg minna loodusesse. Edasi sõites jäi nimelt marsruudile esimene kosk - Bracklinn, mis jäi eeltööd tehes silma oma ägeda silla tõttu. Autoparklast oli sillani ~15 minutit jalutamist ning peale vaate nautimist sõitsime jälle edasi, sest ööbimiskoha Invernessini oli veel palju maad.




Juba esimese lochi juures tegime järgmise peatuse, sest ilm oli imeline ning me ei teadnud, kas meil tekib veel võimalust päikselisi pilte teha. Ma ei ole päris kindel, mis lochiga tegu on, aga kaardilt vaadates pakuks, et äkki on see Loch Lubnaig.




Maantee oli muide päris kitsas ning kurviline. Mina küll seal 60 mph ehk ~90km/h ei suutnud sõita. Teeääred olid ka olematud, aga õnneks oli kõigis kenade vaadetega kohtades olemas parklad, mida me ka korduvalt kasutasime, et pildistamiseks peatuseid teha. Teel saime vahepeal korralikult vihma ning sajab ka Glen Coe vaatepunktis tehtud piltidel.




Ühe pikema peatuse tegime veel Fort Williami linnakeses, et õhtust süüa ning siis põrutasime otse Invernessi. Meie valitud ööbimiskohas oli check-in kella 9ni, kuid jõudsime sinna alles veidi enne 10t. Õnneks oli omanik lahke ning saime siiski võtmed kätte. Olime kõik rampväsinud ning läksime üsna varsti magama.


Hommikul oli jälle vara äratus, sest meid ootas 2 tundi sõitu, et jõuda paradiisi - Isle of Skye nimelisele saarele. Enne seda oli veel vaja tankida ning külastasime ka toidupoodi, et teele näksimist kaasa osta. Tankimine oli päris lõbus, sest me ei saanud tükk aega aru, kuidas bensiiniluuki avada. See käis lihtsalt peale vajutades lahti. Rohkem me teel peatusi ei teinud, et aega säästa, aga vaated olid sama võrratud kui eelmisel päeval. Saarel läksime esmalt otsima geoaaret, mis asus Sligachani vana kivisilla lähedal, kus oli vahva kosk. Silda ennast me lähemalt uudistama ei läinudki, aga sõitsime temast 4 korda mööda.



Seejärel külastasime saare suurimat asulat - Portree. Taas tänu geoaardele leidsime ägeda paiga, kus pilti teha. Muidu ei oleks küll sinna sattunud, sest tuli kiviaia taha ning kallakust alla ronida.







Ebasportlik mina, kes ma mitu kuud korraliku trenni pole teinud, hakkasin kohe esimese kurvi järel ähkima, sest tõus oli korralik. Enne üles jõudmist tuli mitu hingetõmbepausi teha. Vahepeal asendus ilus sinine taevas pilvedega ning saime natuke vihma ka.




Old Man of Storr on see vasakpoolne mürakas. Päris jalamile me siiski ei turninud. Samal ajal kui üleval pilte tegime, siis lõppes sadu ära ning päike tuli uuesti välja ning alla minnes saime jälle sinist taevast nautida. Muidugi logisime mäe otsas ühe geoaarde ka ära.






Edasi sõitsime vaatama Kilt Rock-i ehk mereäärset kaljut, mis meenutab kilti ehk siis šoti meeste rahvusriietust. Nagu tellitult oli parklas putka, mis pakkus süüa. Valisin endale huvitava "Black Pudding on a Roll" ehk siis burgeri verivorstiga. Vaadet nautides maitses see küll imeliselt.



Juba Kilt Rocki juures kuulutas infotahvel, et lähedusest on leitud dinosauruste jalajälgede kivistisi. Otsustasime neid lähemalt kaema minna ning taas oli abiks geoaare, mis näitas õige ranna kätte. Kohapeal otsisime jälgi siiski tükk aega, aga viimaks õnnestus ühte näha.



Šoti maakohtades on kitsad teed, kus võib sõita mõlemas suunas, aga kõrvuti ei mahu. Möödumiseks on iga natukese aja tagant spetsiaalsed kohad. Et saada saare ühest äärest teise, siis sõitsime mööda üht sellist keskelt mägede vahelt läbi. Seal sattusime ka ummikusse. Täpselt ei saanudki aru, mis selle põhjustas, aga ühe koha peal ootas pikk autoderivi, kuidas üks minibuss end vist ümber keeras. Me saime seal seista kuskil kümmekond minutit ja siis pidime end vastu tulnud bussist mööda pressima ja saimegi edasi sõita. Hiljem leidsin, et valitud teel oli palju autosid, sest tegu on ühe maalilisema vaatega kohaga. Mäe otsa jõudes oli näha ka palju parkivaid autosid. Me siiski matkama veel ei läinud, vaid sõitsime edasi. Veidi hiljem tegime peatuse väikese kose juures, et aaret otsida. Otsige nüüd järgmiselt pildilt meie auto üles. Ei tohiks raske olla.



Üks matk siiski päeva veel mahtus. Nimelt valisin viimaseks peatuseks Fairy Pools'i külastamise. Võrreldes Old Man of Storriga oli maastik palju leebem ja ei ajanud ähkima. Kuna oli õhtu, siis liikus rahvast ka juba vähem. Mõnus oli jõe kõrval kõndida, veelombikesi, koski, tiike ja taamal paistvaid süngeid Cuillini mägesid imetleda.



Paar sellist toredat veetakistust oli ka teel enne kui päris koskede ja tiikideni jõudsime.









Koskede juurest lahkudes saime umbes 3 tundi sõita, enne kui olime tagasi Invernessis ning saime pärast järjekordset väsitavat päeva magama minna. Viimasel pildil on näha silda, mis saart mandriga ühendab. Teistele soovitus - plaanige majutus Isle of Skye'le, et mitte nii palju aega sõitmisele kulutada!


Kuna me mõlemal õhtul jõudsime Invernessi majutusse õhtul väsinuna ning laupäeva hommikuks oli kavas paadikruiis Loch Nessil, siis juhtus nii, et linnas endas me kahjuks ringi vaadata ei jõudnudki, millest on väga kahju. Järgmine kord oskan nüüd kindlasti paremini planeerida.




Urquharti lossist möödusime esmalt paadiga ning siis läksime seda ka lähemalt külastama. Mind üllatas, et Explorers Passist pakkutavatest vaatamisväärsustest on loss külastatavuselt kolmas. Siin olid püsti vaid müürid, sest hoone lasti 1692. aastal õhku. Enne seda oli ta suur ja võimas. Siiski avastamist jagus. Kõige paremini jäi meelde demonstratsioon, kus muhe härra tutvustas traditsioonilisi šoti relvi ning õpetas muuhulgas, kuidas vanasti ühe riidetükiga end riietati.








Lossi hiilgeaegadel toimus transport põhiliselt paatidega piki Lochi, sest teed mägedes ei olnud kõige paremad. Sellel ajal oli veetase paar meetrit madalam ning vanad sadamastruktuurid on jäänud vee alla. Tase tõusis tänu Kaledoonia kanali rajamisele, mis võimaldab mööda vett sõita Invernessist Fort Williamisse, Põhjamerest Iiri merre.


Ülemisel pildil on sama paat, millega meie hommikul kruiisil käisime.





Vardasse oli tõmmatud vikerkaarevärviline lipp. Pride month!


Lõunastama suundusime Fort Augustusesse, kus vaatasime oma silmaga üle ka lüüsid. Söögiks on seenepirukas.



Laupäevane päev oli muide ainus, kus meil kindlat plaani enne reisi algust ei olnud ning see loksus päeva jooksul ise paika. Nii jäigi peale lõunat parajalt aega, et sõita Glenfinnan viadukti juurde. Meil vedas jälle täiega ning nägime isegi rongi. Kohale jõudes oli raske leida parkimiskohta ning imestasime, et miks kõik parklad täis ja metsikult rahvast on. Rongi nähes lahenes muidugi mõistatus kohe. Esimest rongi nägime puude vahelt ja olime pettunud, et natuke varem ei jõudnud. Läksime vahepeal aaret otsima ja logimise ajal kuulsime teist rongi. Karp ununes, kus see ja teine, ning pistsime vennaga mõlemad punuma, et lähemale jõuda ja pilti teha.

Suveperioodil sõidab auruvedur kaks korda päevas kahe linna vahel. Ma olin isegi ajad välja otsinud, aga kuna tundus, et meil viadukti külastada ei õnnestu, siis ei taibanud ma enne kohale jõudmist ning rongi kuulmist, et täpselt selleks ajaks sinna jõuame. Kella kolme ajal sõidavad lühikese vahega rongid mõlemas suunas ning just selleks ajaks meil sinna jõuda õnnestuski.

Viaduktiga on selline huvitav lugu, et see on elavdanud selle piirkonna elu tänu figureerimisele Harry Potteri filmides. Turistid tulevad kohale, teevad pilte ja tahavad muidugi ka rongiga sõita.

Õhtuks jõudsime Edinburghi, viisime rendiauto tagasi ning jalutasime oma majutusse, Castle Rock hostelisse, mis asus täitsa Edinburghi lossi külje all. Seal sättisime end kohe magama, et 5 tundi und saada enne kui hommikul lennujaama suundusime. Majutus saigi selle järgi valitud, et sealt oleks võimalikult mugav varahommikul Airlink 100 peale jalutada.
Pühapäeval õnnestus isegi Tallinnas 30 minutit varem maanduda. Aitäh, Ryanair!

Kokkuvõtteks vedas meil kogu reisil täiega, eriti ilmaga. No vaadake ise neid kõiki sinise taevaga pilte! Mina soovitan küll kõigil Šotimaad külastada ning olen üpriski veendunud, et jõuan ise sinna millalgi uuesti.

See postitus sai nüüd küll pikk, aga loodan, et jagatud infost on kellelgi reisi planeerimisel abi, või saite mõne huvitava fakti teada või lihtsalt ilusaid pilte nautida.