Alustame heast - "The Reappearance on Rachel Price" tabab suurepäraselt paranoilise teismelise olekut. Peategelane Bel on terve elu tundnud end mahajäetuna, nii et ta kahtleb uuesti välja ilmunud ema igas sõnas, on sügavalt veendunud, et naine ei räägi oma kadumise kohta tõtt, ja on valmis minema läbi tulest ja veest, et seda tõestada. Ta on ebameeldiv ja tüütu, aga samas usutav. Lisaks oli meil ühine eesmärk - jõuda tõeni.

Sellega kiidusõnad lõpevad. Raamatus ei olnud ühtegi tegelast, kes oleks mulle meeldinud, sest nende tegudel ei olnud muud ajendit, kui lugeja šokeerimine. Teiseks on süžee absurdselt ebareaalne. Seal oli lihtsalt nii palju ebaloogilisi või juba füüsiliselt võimatuid detaile, alustades sellest, et Rachel ilmub välja kandes täpselt samu riideid nagu kadudes. Kas keegi tõesti uskus hetkekski, et ta veetis kõik 16 aastat samades hilpudes? Ma võin lugeda ebameeldivate tegelatega raamatut, nii et see mulle meeldib, või pigistada ebaloogiliste pisiasjade kohal silma kinni, aga mitte selle raamatu puhul ja kohe kindlasti mitte sellise lõpplahendusega. Carteri käitumist ei vabanda absoluutselt mitte millegagi välja. Seda ei ole võimalik põhjendada. Punkt.