Gaea Schoeters "Trofee" viib verest välja, jutustades trofeede jahtimisest, aafrika hõimude tavadest ja valgete küttide rahast, mis rattad käima paneb. Raamat jäi mulle tänavuse HeadRead kirjandusfestivali kavast silma, aga kahjuks ma kirjanikku ennast kuulama ei jõudnud.

Tänapäev, Aafrika. Hunter White'i jahikirg sai alguse juba poisipõlves. Edukas karjäär lubab tal tihti saaklooma jälgedes käimisest tulenevat adrenaliini nautimas käia ning abikaasale uhkeid trofeesid tuua. Suurest viisikust lahutab meest vaid ninasarvik. Peale pikka ootamist tuleb jahiluba, kuid retk läheb luhta ja Hunter peab otsustama, kas lepib pakutava kompensatsiooniga.

"Trofee" on jõhker ja häirivalt paeluv raamat. Ei pea vist ütlemagi, et kui sa ei taha loomade küttimisest lugeda, siis ära seda kätte võta? Olin valmis, kuidas verine tagaajamine algusest peale õõvastab, aga romaan ei lenda tapahimuga peale, vaid imeb Hunteri kalkuleerivasse mõttemaailma, kus jaht ei tundugi mõttetu verevalamisena. Mehe külm loogika peab paika meie äraspidises maailmas, kus trofeede küttimiseks välja käidav kõrge tasu on see, mis rahastab sama liigi kaitsmist. Ei jää muud üle kui kaasa noogutada ja kaasagi tunda, et mees ninasarvikutrofeest ilma jääb.

Järgneb sammuke sügavamale Aafrika südame suunas, kust leiab oma maast ilma jäänud põlisrahvad ja nende iidsed tavad. Siinkohal tundsin ebakõla, millele kohe nime ei osanud anda. Ajas segadusse, kellele kaasa elada, millele kaasa noogutada, mida taunida, keda vihata, mis on päris, mis väljamõeldis, kust jooksevad piirid. Selgus saabus, kui otsisin lisainfot Joseph Conradi romaani "Pimeduse süda" kohta, mida Schoeters lõppsõnas ühe inspiratsioonina mainib, ja komistasin loterii blogi postituse otsa, milles kirjeldatakse tolle romaani euroopalikku pilku ja kohaliku vaatenurgast sündinud vastust Chinua Achebe "Kõik vajub koost". Terve aja oligi mul kuklas tiksunud mõte, et see lugu ei ole selle kirjaniku rääkida. Valge inimene sobib kritiseerima valget inimest, kellele meeldib jahti pidada, aga ta ei suuda edasi anda aafriklaste tavasid, nii et need barbaarselt ei mõjuks. Ootan väga HeadReadi vestluse lindistust, et ometi tagamaid kuulda. Kas romaan sündis tungist vastikus endast välja kirjutada? 

"Trofee" on rõõmutu lugemine, ent kahtlemata meeldejääv. Soovitan siis, kui kõigist helgeist lugudest on villand saanud! 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!