Andrea Abreu "Pilveteki all" jutustab kahe tüdruku suvest teismeea piiril, sirgumisest viletsuses vulkaani varjus. Trude valis selle raamatuklubi raamatuks, mis mulle meeldis, sest olin õhinaga valmis lugema, mida Tenerifel on pakkuda, ent enne teose kallale asumist oli juba kuulda kaasklubiliste kriitikat.

21. sajandi algus, Tenerife ääremaa. Tenerife põhjakülge katab alatasa pilvekiht, mis iseloomustab sealseid asulaid. Ühes mäeveeru külakeses elavad kaks kümneaastast tüdrukut, kes pea kõik päevad koos veedavad. Vanemad käivad ehitamas või koristamas turistide villasid või on sootuks manalateed läinud, nii et neile jäävad seltsiks vaid vanaemad ja külakoerad ja suur igavus. Tüdrukud kolavad suvi otsa ringi, mängivad barbidega seebikaid läbi, söövad vähe ja kakavad palju ning avastavad seksuaalsust.

"Pilveteki all" tekitab pealkirjaga kujutluse millestki soojast ja pehmest, tiba romantilisest, aga reaalsus on hubasusest kaugel, sombune ja rusuv. Mäeveerel pilve varjus avaneb räpane pilt, mida maalitakse äärmiselt järskudes toonides. Raamatus ei ole ühtki peatükki, kus ei mainita sitta või äärmisel juhul okset. Kaka näib olevat kümneaastastele tüdrukutele täielik obsessioon. Ei oskagi öelda, kas see on kultuuriline eripära või ainult sellele romaanile omane. 

Tenerife töölisklassi võsukeste lapsepõlv tekitas võõristust. Tüdrukute toimetuste, kinnisideede ja hõõrutamise kohta ei ütleks süütud ja muretud mängud. Samas kumas mingit kummalist äratundmist - kuidas sõbrannad õhtuti üksteist edasi-tagasi koju saatsid, barbid, beebibjörnid ja mp3-mängijad, messenger ja võhivõõrastega jututoas tšättimine. Püüdsin algusest peale paika panna, mis aastal raamatu tegevus toimub ja kui panin tähele, et kirjaniku sünniaasta klapib minu omaga, siis tõdesin, et tegu oli vast generatsiooniülese nostalgiaga. Kahjuks sellest ei piisanud, et saada ühele lainele veidrate stseenidega, mille peale ei oskagi midagi öelda. See-eest meeldis mulle väga, kuidas peatükid on saanud intrigeerivad pealkirjad järgnevast tekstist pärinevate lausejupikeste näol, näiteks "Väike Jeesus Kristuse nägu" või "Las puudutan sind nii, nagu veel keegi pole teind". Katkete ootamine-otsimine ei lasknud raamatut käest panna.

Mind jäi painama, kui palju on Andrea Abreu pannud debüütromaani oma lapsepõlve. Kindlasti on seda tunda küla kirjeldustes. Eesmärk maailmapilti avardada sai täidetud, kuna paljastus elu Tenerifel, mida turistid ei näe - omapäi sirguma sunnitud lapsed, äraolevad vanemad, kes on ametis saare külastajatele majade ehitamise ja nende järelt koristamisega, ranged vanaemad, napp mängukaaslaste valik, mürgised suhted. Kõik see jätab suhu kurbliku maigu. Ma ei saa öelda, et raamat mulle meeldis, aga ta on väärt rohkem kui 1 tärn. Sellised lood süstivad tänulikkust oma elu suhtes.