Jim Ashilevi "Armastuskirju teatrile" koondab kirjade näol kõik autori tunded teatri vastu, mitte üksnes armastuse, mõtiskledes seejuures, miks seda kõike üldse vaja on. See raamat sobis ideaalselt minu teatriteemalisele märtsikuule joone alla tõmbamiseks.

1997-2016, Haapsalu-Tallinn-Tartu. Taas bussis ühest linnast teise loksudes või Vanemuise külalistemaja vetsupotil istudes valab Jim välja oma mõtteid ja tundeid. Kuidas teater ta üldse konksu otsa sai? Milline on teatriinimese argipäev? Mis üldse õigustab teatri olemasolu? Mida nõuab teater näitlejalt? Kuidas jõuab lavale Vanemuise "Othello"? 

"Armastuskirju teatrile" üllatas tohutult positiivselt, aga samas oleksin võinud seda eeldada, kui mulle Ashilevi "Kehade mets" meeldis. Ta kirjutab haaravalt ja vahetult, meenutades päeviku sissekandeid, kuhu pähe kerkivaid mõtteid valimatult talletatakse. Kirjade kaudu avaneb mehe minevik - esimesed kokkupuuted teatriga, kuidas see ta enda küüsi haaras ja läbipõlemiseni viis, kuidas õpitakse ja saadakse näitlejaks - vilksamisi käib kõik see läbi, aga lõviosa raamatust keskendub valmistumisele üheks lavastuseks, Vanemuise "Othelloks". Oi, kuidas ma kirusin, et ma teoseni ei jõudnud ajal, kui seda veel mängiti. Tahaks ju näha kogu tervikut, millest killukesi raamat paljastab.

Mulle meeldisid küsimused, mida Jim esitas ja vastused, milleni ta jõudis. Ei saa öelda, et oleksin varem juurelnud küsimuse kallal: "Miks on teatrit vaja?" Samuti ei olnud ma mõelnud, mida üldse tähendab näitleja olemine või rolli sisse elamine, kuidas saab Eestis näitlejana või üldse selles valdkonnas ära elada. Käik kulisside taha oli köitev ning pani teatrit ja näitlejaid kõrgemalt hindama. Kindel soovitus!

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!