Ashley Poston “Seitse aastat meie vahel” on ajarännuga armastuslugu iseendaks kasvamisest, leinaga leppimisest ja täiuslikust toidust. Maagiaga vürtsitatud romantika - jah, palun! Tegelikult ootas ingliskeelne väljaanne juba mõnda aega riiulis, aga kui on võimalus eesti keeles lugeda, siis muidugi ma teen seda.

Tänapäev, Manhattan, New York. Clementine'i tädi Analea pajatas alatasa lugusid oma maagilisest korterist. Õhinaga ajarändu oodanud tüdruk jõuab suureks sirguda, kaotada nii tädi kui ka usu maagiasse, enne kui seda viimaks oma nahal kogeb. Uksest sisse astudes ei vaatagi vastu kolimiskastide virnad, vaid kõik on jälle nii kui 7 aastat tagasi, ühes suveüürilisega. Clementine'il polnud aimugi, et sellal kui tema Analeaga mööda Euroopat tuuritas, peatus seal tädi sõbranna poeg, nunnu kokaks pürgiv 26-aastane. Kui korter neid üha ja jälle kokku toob, muutub aina raskemaks pidada kinni sealsest reeglist - ära armu.

"Seitse aastat meie vahel" on täpselt see raamat, kuhu sukelduda peale pikka tööpäeva ja ületöötanud peategelasega samastuda. Clementine on punktis, kus unistuste amet on käeulatuses, ent ta hakkab oma karjääris kahtlema. Kui tema elust kaob tädiga tehtud reiside pöörasus ja teed ristuvad mehega, kellel siht selge, hakkab naine üha enam juurdlema, kes ta õieti on ja mis talle meeldib. Et lohutu lein ja tõsised tööteemad liiga painavaks ei kisuks, tuleb mängu ajas rändav korter ning jalustrabav suvesuhe, nunnu ja mesimagus. Armastus käib muidugi kõhu kaudu! Hoiatus - võib tekkida ohjeldamatu isu sidrunikoogi järele. Või fajitade.

Enne selle loo kallale asumist ekslesin pikalt sõnade labürindis, ajasin taga joonealuseid märkuseid ja salakoode, aga sellest kirjutan veidi hiljem. Igatahes, raamat, mis ei keera ajurakke krussi, oli väga oodatud. Tuhisesin lehelt lehele ja lihtsalt nautisin. Isegi küüsi ei pidanud ärevusest närima, sest kõik sujus. Igav ka ei hakanud, sest appi tuli võlukorteri tilluke doos maagiat. Kuigi teadsin, et see tuleb, ei saanud raamatut käest panna ka lõhkuva peavalu kiuste enne, kui õnnelik lõpp kätte jõudis. Seejärel oli muidugi paganama kahju, et kõik läbi sai. Oleksin võinud kolm korda paksemat romaani lugeda: trehvamistest korteris ja aeglasemat sorti armumisest, veel rohkematest hõrgutistest, põnevatest söögiurgastest, varasematest peikadest, edasisest elust, kummituse embamisest, tuvidest, Clementine'i sõprade reaktsioonist, kui nad panevad kokku, kes on Iwan, ja Iwani sõprade reaktsioonist, kui sidrunist klementiin saab, Analea ja Clementine'i reisidest, kusjuures kui reisijuhtidest esimest korda juttu tuli, siis ootasin, et läheb New Yorki avastamiseks. Tegelastel küll mitte, aga mulle tõi suvine New York nii palju toredaid mälestusi meelde. Ja reisijuhtidesse maalimine kõlas lihtsalt hurmavalt.

Ashley Poston armastab sõnamänge ning oli tunda, et see pool sai tõlkes kannatada. No mis sa ikka teed, kui tegelase ees- ja hüüdnimed leiab puuviljasektsioonist. Mõned ilmselged asjad plinkisid seetõttu veel neoontuledes. Kahe lehega oli juhtunud hoopistükki veider trükiaps, mis häirimise asemel lisas väikse krutskiga maagilisust, võimaluse korra ühe lehe kaugusele tulevikku kiigata. Ausalt, see ei ajanud pooltki nii segadusse kui ISA. Jah, see juhtus jälle, et mees kutsub naist Isaks - tuletagem meelde Rebecca Yarros "Kui peaks juhtuma".

Unustage romantasy, minu hinge paitab maagilise realismi ja romantika mikstuur. Igas ideaalses armastusloos leidub kübeke maagiat ja kübeke realismi. Soovitan, kui otsid mõnusat suvelugemist - kuumale rannaliivale või laisalt kiikuvasse võrkkiike või katusel trummeldava vihma saatele tugitoolinurka!

Aitäh, Helios, raamatu eest!

Rebecca Yarros "Oonükstorm" jätkab jutustust Violet Sorrengaili katsumustest loheratsurina ja kirglikust, kuid keerulisest suhtest Xaden Riorsoniga.  See on muidugi kolmas osa populaarses romantika-fantaasia sarjas Empüreum, mille eelmised raamatud kannavad pealkirju "Neljas tiib" ja "Raudne leek".

Navarra/Poromiel/Deverelli/Dunne/Hedotis/Zehyllna. Violeti prioriteet on päästa oma armastatu ja oma kodumaa. Basgiathi sõjakool ei tundu suurte eesmärkide kõrval oluline, kuid siiski tuleb käia koolitundides ning varjata hukutavaid saladusi. On raske kuuletuda kõrgemalt tulevatele käskudele, kui sa ei saa avaldada, miks tuleks ristivastupidi käituda. Oht pole veel eales nii suur olnud, lahvatab täiemahuline sõda. Violet võib olla võidu võti, mistõttu ta saadetakse erimissioonile tundmatutele, potentsiaalselt vaenulikele territooriumitele üle mere.

"Oonükstorm" oli kaos. "Oonükstorm" oli seosetu. Kulus kaks nädalat, et sellest jagu saada.

Raamatus toimub palju, aga raske on öelda, millest see rääkis, sest midagi olulist justkui ei juhtunud. Sõda käib, aga sõjakooli tunde üritatakse ikka jätkata. Välja ilmub uus kuum professor. Lennatakse mööda saari, otsitakse vikerlasi ja isa raamatuid, külastatakse jumalate templeid. Kui näib, et on eesmärk, mille poole rühkida, siis peagi kaotab see tähtsuse ning esile kerkib uus teema, mis ka unustusse vajub ja nii terve raamat. Kogu krempli peale koguneb hulk vihjeid, aga kuna ükski asi ei saanud lahendust, siis oli lõppemotsioon pettumus.

Kõige ärritavam osa oli aga Xadeni-Violeti suhe koos kõigi seikadega, mis üritavad olla seksuaalsest pingest laetud, aga ei ole seda teps mitte. Eelmise osa plahvatuslik lõpp oleks pidanud olema teose põhiline probleem, kuid selle lahendmist lükati kogu aeg edasi, kuni lõpuks oli jama majas ja raamat sai läbi. “Oonükstorm” on näide, kuidas kirjanikul ei olnud aega, et lugu viimistleda. Ideed ju iseenesest olid olemas, aga kõik jäid poolikuks.

Esimesed kaks romaani mulle meeldisid, nii et ma olen kurb, et kolmandaga nüüd nii läks. Pöidlad pihku ja sõrmed risti, et Yarros võtab aja maha, rabeleb põhja kiskuvast tornaadost välja ning sarja lõpp on nii välku-pauku täis kui ka ilus tervik.

Aitäh, Helios, raamatu eest!

"Raudne leek" pakkus peaaegu sama mõnusat meelelahutust kui eelmine osa. Olin kuulnud, et teos on tarbetult pikk, aga seda tunnet ei tekkinud kordagi. Kui hästi lühidalt kokku võtta, räägib kogu raamat sellest, kuidas peategelane Violet ühest surmasuust teise purjetab. Tegevus kulgeb pöörase tempoga. Igal lehel ilmub välja uusi hädaohte, uusi liitlasi või vaenlasi, uut maagiat, uusi saladusi, nii et pea hakkab selles virvarris ringi käima. Mõnus oleks olnud mõnel teemal pikemalt peatuda, näiteks REKil või uute tegelaste tundmaõppimisel. 

On pinget, nii seksuaalset kui ka hädaohtudest tulenevat. On teismelise lohe tujukust. On paar erootilist stseeni. On ärritust, et Violet ei saa kallimaga koos kuigi palju aega veeta. On veel rohkem ärritust, sest nad ei leia ühist keelt neil üürikestel viivudel, mida neile lubatakse. On kordusi, iseäranis Violeti mantrat, kuidas tal on vaja kõiki mehe saladusi teada, aga neiut kimbutab suutmatus lihtsaid küsimusi küsida. Minul on neid Yarrosele küll musttuhat tükki. Väga loodan, et ta suudab järgmiste raamatutega kõik nauditavalt kokku siduda ja vähemalt mõned süžeeaugud ära lappida.

Enamikku draamast ma nautisin, aga lugu ei vajanud tegelast, kelle ainuke iseloomujoon on armukadedus. Kas keegi oskab seletada, miks naine nii vihane oli? Kusjuures hiljem saab temast naljanumber, kui haiglaslik kadedus äkitselt kaob ja kogu karakter on kui ümber vahetatud. Selgusetuks jäi ka see, millal kogu semmimine üldse aset leidis. Hoopis mõnusam oli südamest kedagi vihata. Unustage Umbridge, uus õpilaste õudusunenägu number üks kannab nime Varrish. Romaani haripunkt on kahtlemata suur lahing. Müts maha Yarrose võitlusstseenide ees.

Oh ja mr X hakkas üht teatud Edwardit meenutama. Vabandus, ma ei saanud seda postitust ilma ühegi võrdluseta jätta.

Kahjuks raamatu lõpp ei šokeerinud kuidagi, sest ühel heal päeval otsustas Instagram mulle näidata videot, kus see väike detail oli esimeses sekundis. Ikkagi oleks tahtnud kohe järgmise osa krabada, aga ma olen tugev ja ootan tõlget. Oh, "Oonükstorm", tule juba kiiremini!

Aitäh, Helios, raamatu eest!

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!

Norman Ohler "Kõige võimsam aine" käib autori kannul, kui too uurib psühhedeelsete ainete ajalugu, keskendudes lüsergiinhappe dietüülamiidile ehk LSD-le. Selle raamatuga on põnev lugu - nimelt sain kaasa lüüa sisu toimetamises keemia alal! Varem olen lugenud ja kiitnud sama autori raamatut "Patsient A", mis kõneleb Hitlerist ja tema lemmikutest uimastitest - metamfetamiin, opioidid, kokaiin.

1918-2022, Saksamaa, Šveits & USA. LSD juured ulatuvad Šveitsi, Sandoze värvivabrikusse, kus haisteti, et ravimiturul liiguvad suured rahad ning laiendati oma tootmist. Uute potentsiaalsete ainete otsing meenutab võidurelvastumist, kus osalevad nii looduse saladuste uurijad kui ka sünteetilisele keemiale tuginevad firmad. Sandozes oli valdkonna eestvedaja huviorbiidis tungaltera, teraviljadel parasiteeriv seen. Tal õnnestus selle toimeaine eraldada ning teedrajava ravimiga ettevõte võidukäigule viia. Kui konkurendid kümme aastat hiljem järele jõudsid, uuringud ühendiga jätkusid ning siis sünteesitigi lüsergiinhappe dietüülamiid, mille võimas toime avastati takka juhuslikult. Pea sada aastat hiljem asub Norman Ohler arhiivides tuulama, et saada selgust, miks LSD, mis taas potentsiaalse ravimina pead tõstab, kunagi turule ei jõudnud, vaid ära keelati. Vihje: siinkohal on tegu juba tõelise võidurelvastumisega.

"Kõige võimsam aine" haarab kaasa esimesest peatükist, kus lugu juhatatakse sisse II maailmasõjajärgse kaosega Berliinis, rääkides lähemalt uimastite lokkamisest ning ühtse keelupoliitika luhtumisest. Edasi läheb aina põnevamaks. Raamat näitab suurepäraselt, miks üldse erinevaid molekule uuritakse. Esimese motiivina ilmneb kasumiiha, aga kaugel pole ka soov inimesi uuenduslike ravimitega aidata. Siinkohal tulevad mängu pahaaimamatutele katsejänestele tundmatute ainete sissesöötmine ja valitsuste salaoperatsioonid. Ma isegi ei oska kommenteerida, milline osa raamatust kõige paeluvam oli, sest ühe aine ümber käis säärane trall.

Ohleri teeb huvitavaks veel see, kuidas ta keskendub ebatavalisele narratiivile. "Patsient A" vaatas Kolmandat Reichi läbi narkootikumide prisma, tekitades huvi ja jälestust. "Kõige võimsam aine" seevastu üllatab tõstes LSD pjedestaalile kui imeravimi, mida nõmedate seadustega luku taga hoitakse. Kirjanik annab seda motiivide ja põrkuvate huvide tihedat lugu väga ladusalt ning muhedalt edasi. Mulle meeldis tohutult tema isiklik mõõde. Nimelt kirjeldab mees minevikus toimunuga paralleelselt, kuhu uurimistöö teda kannab, nii et LSD-ni jõudmise kõrvale saab lugeda, kuidas kirjanik aine ajalugu avastab. Mis te arvate, kas lisaks teooriale jõuab ta ka praktiliste katseteni?

Kui sisutoimetamise kogemus lühidalt kokku võtta, siis pidin tublisti kammitsema oma lugemistempot, sest tavaliselt kipun loo sisse minema, nii et ei märkagi, mismoodi see kirja on pandud, kui just väga kriipiv tekst pole. Pilguheit kirjastamise telgitagustesse ning toimetamata raamatu lugemine oli igatahes äärmiselt põnev ettevõtmine. Erialaspetsiifiliste lausete lahti muukimiseks lihtsalt tõlke muutmisest kohati ei piisanud, vaid pidin paaris kohas saksakeelse algteksti kallale minema. Kõige raskem oli tegelikult hoopis see, et pakatasin peale lugemist faktidest ja mõtetest, mida tahtsin jagada ja arutada, aga polnud seda kellegagi teha. Jään põnevusega ootama, mille Norman Ohler järgmiseks luubi alla võtab!

Aitäh, Helios, raamatu ja ägeda võimaluse eest!

Jodi Picoult ja Jennifer Finney Boylan "Hullutav mesi" pajatab keerulise loo surnud tüdrukust ning tema tapmises süüdistatud poiss-sõbra kohtuprotsessist. Aasta teine lugemine pakkus juba maksimumhinde väärilist elamust.

2018-2019, Adams, New Hampshire. "Lily on vist surnud." Need poja suust kostuvad sõnad hävitavad Olivia rahulikku elu. Aastaid tagasi jättis ta selja taha vägivaldse suhte ja kolis tagasi lapsepõlvekoju, et oma isa mesilaste eest hoolitseda. Kui esialgu on tragöödiaks armastatu kaotanud noormehe lohutamine, siis peagi selgub, et Asherit süüdistatakse tüdruku mõrvamises ja on oht, et ta veedab ülejäänud elu trellide taga. Olivia tahab uskuda poisi süütust, kuid minevik kummitab teda. Ka Lilyl on minevik ja saladused, mis muudavad kohtuprotsessi kulgu.

Alustan seda arvustust hoopis raamatu lõpust - järelsõnast, kust selgub huvitav sünnilugu. Nimelt nägi Jennifer Finney Boylan unes nii süžeed kui seda, et kirjutab romaani koos Jodi Picoultiga ning selleteemaline Twitteri säuts viiski koostööni. Lugu jutustavad vaheldumisi kaks tugevat naiskangelast. Jodi kirjutab kahtlusaluse emast. Jennifer keskendub surnud tüdrukule, mistõttu tema peatükid liiguvad ajas tagasi. Nii pikeneb iga peatükiga kahe looliini vahele jääv aeg. Olen varemgi mõnes üksikus raamatus tagurpidi liikuvat lugu kohanud (meenub näiteks E. Lockharti "Ehtne petis") ja mulle see võte meeldib, kuigi vajab alguses veidi harjumist. Lisaks leiab lõpust hunniku mett sisaldavaid retsepte, nii et kui tahad lugemise kõrvale hõrgutavaid küpsetisi või värkendavaid kokteile, siis tasub sealt alustada.

"Hullutav mesi" võtab luubi alla erinevuse saladuste ja privaatsuse vahel, naistevastase vägivalla ning üleüldse naiseks olemise. Pool raamatut kulgeb teos ühes suunas, keskendudes küsimusele, kui hästi me ikkagi tunneme oma kõige lähedasemaid. Seejärel võtab lugu hoopis teistsuguse pöörde ja jutuks tulevad teemad, millele ma ei ole väga mõelnud. Sisu reetmise asemel ütlen, et lugege avatud meeltega. Minu jaoks oli romaan silmiavav ja oi, kui südantlõhestav: kaks noort armunut, kaks kildudeks purunenud elu, hulk saladusi, mis halastamatult välja kistakse. Olin valmis kohtu jõhkruseks, kus iga süüdistatava pisike eksimus välja kaevatakse ning tema vastu pööratakse, aga mitte selleks, kuidas kohalik kogukond päevapealt kogu perekonnale selja keeras, olles valmis uskuma halvimat. See meenutas väga tänapäeva tühistamiskultuuri, mida ma üldse ei salli.

Raamatut soovitan väga!

Aitäh, Apollo ja Yaga ja Helios kirjastus, raamatu eest!

Ruth Ware "Nullpäev" pajatab turvariskidest, politsei mitte usaldamisest ning naisest, kes on oma armastatu nimel kõigeks valmis. Aasta esimeseks raamatuks sobis see hoogne lugu hästi. Varem olen kirjanikult lugenud peaaegu kõiki eesti keeles ilmunud teoseid: "See tüdruk", "Üks teise järel", "Luku taga", "Valetamise mäng", "Naine kajutist nr 10" ja "Pimedas pimedas metsas".

Tänapäev, London. Naissoost Jack ja tema abikaasa Gabe peavad huvitavat ametit. Nimelt tegeleb paar ettevõtete turvalisuse testimisega. Mees on häkker, naine tegeleb füüsilise poole ehk sissemurdmisega. Ühel õhtul töölt saabudes leiab Jack abikaasa surnuna. Kui selgub, et politsei teda kahtlustab, laseb naine jalga ja paneb kõik oma nõksud mängu, et oma armsama tegelik tapja leida.

Ware'i eelnevate romaanidega võrreldes võtab "Nullpäev" uue suuna. Selles on tublisti rohkem märulit ning enneolematult kõrged panused, kuna peategelane põgeneb politsei eest, üritades ise tõde välja selgitada, samal ajal kui tema tervis aina kehvemaks muutub. Rahu ei saa ta küll hetkekski. Arvestades nappide pääsemiste arvu, on Jackil supervõimed. Natuke raske oli uskuda, kuidas naine iseend täiesti ära kaotas, ei hoolinud absoluutselt oma heaolust ega isegi oma süütuse tõestamisest, tahtes üksnes välja selgitada, miks tema kallim surema pidi. Teiseks häiris, kuidas rõhutati, et politsei peamine huvi on kiirelt keegi süüdi mõista ja trellide taha pista. Sain aru, miks peategelane võmme ei usaldanud, aga oleks selle must-valge maailmapildi asemel veidi rohkem halle värve soovinud.

Kuna olen üksjagu Ware'i lugenud, on kirjaniku käekiri mulle tuttav. Alates hetkest, kui teda esimest korda mainiti, olin veendunud, kes on süüdlane, ja ma ei eksinud. See ei vähendanud aga sugugi põnevust, kuna autori filmilik stiil ning elukutselise sissemurdja tegutsemine klappisid hästi kokku. Eriti nautisingi neid stseene, kus Jack oma tugevaid külgi näitab ehk igasuguseid kavalaid võtteid, mis aitavad ta mängeldes kohtadesse, kuhu ta ei peaks ligi pääsema. Uksi, mis peaks jääma suletuks, aitavad avada nii kirjatarbed kui ka suruõhk. Romaan pani korralikult mõtlema nii enda toimetuste kui keskkonna turvalisuse peale. Kas sa hoiad võõrastele uksi lahti? Kas sa jälgid, kes sinu järel sisse lipsab? Kas veendud iga kord, et uks sulgub ja lukustub sinu taga? Kas aitad, kui lifti sisenejal on käsi kaela riputatud, mis põhjustab raskusi kiipkaardi leidmisega?

Aitäh, Helios, raamat eest!

Tänapäev, Inimeste maa & Auroria. Pete ja Sara suunduvad koos uute maa-alustest sõpradega Auroriasse lootes leida oma kadunud varjud. Päkapikkude maa on hall ja ebasõbralik, erinedes sootuks nende ettekujutusest. Erinevaid päkapikukülasid külastades kogevad nad oma nahal, kui vaenulikud on eri hõimude omavahelised suhted. Lastel hoiab silma peal varjupaikaja Uudit, kel on nendega oma plaan.

"Auroria" algab Auroriasse sissepääsu otsimisega, aga kuna ma lugesin eelmist osa aasta aega tagasi, ei mäletanud ma kohe, miks seltskond sinna minna tahab. Sellegipoolest oli tore päkapikumaad tundma õppida. Sarja teise osa staar on pooleldi päkapikuverd Uudit, kes õpib Kõige vanema ehk Jõuluvana päevaraamatust nii mõndagi nii enda kui ka Auroria ajaloo kohta. Mitmed küsimused jäävad siiski veel vastuseta.

Tänapäev, Auroria & inimeste maa. Aurorias peetakse metsikuid lahinguid, kuid ka inimeste maailmas tõstab hirmus Varjuvürst pead, õhutades viha ja vaenu. Ainus viis tema alistamiseks peitub Pete ja Sara kätes.

"Krampus" ehk triloogia suur finaal pajatab paralleelselt Aurorias peetavast sõjast ning selle peegelpildist inimeste maailmas, kus samuti teatud gruppe tõrjutakse. Muinasloo kõrval toob teos esile ühiskonna murekohti - võõraviha ning kliimamuutuste eitamist. Meil on väga palju varjulõnga vaja, et need probleemid ära lahendada.

"Varjud" on suurepärane seikluslik jõulumuinasjutt, mille muudavad eriti nauditavaks Pasi Pitkäneni sünged illustratsioonid. Soovitan selguse huvides kõik kolm osa järjest lugeda, sest eraldiseisvatena raamatud ei tööta, jättes liiga palju küsimusi õhku.

Aitäh, Helios kirjastus, raamatute eest!

Anthony McCarten "Kao jäljetult" räägib uue tarkvara testkatsest, mille eesmärgiks on tõestada, et see suudab ükskõik kelle ükskõik kust üles leida. Põhimõtteliselt on tegu märulipõnevikuga, kus mängitakse peitust.

Mida sina teeksid, kui saaksid kaks tundi, et jäljetult kaduda? Minu esimene mõte on sarnaselt peategelasele suunduda telgi ja magamiskotiga ürglooduse rüppe. Teine pähe kerkinud idee oli samuti raamatus esindatud - peituda suurlinnas kodutute sekka. Kõige rohkem meeldiski mulle, kuidas teos näitas kõiki kümmet kadujat, nende erinevaid strateegiaid ja ka seda, mis viis nende tabamiseni. Mõned nabiti väga kärmelt kinni, teised pidasid sutsu kauem vastu. Osavamate tabamiseks kasutatud tehnoloogia kaldus omadega juba ulme valdkonda. Näiteks ühe osaleja reetis see, et ta vaatas (isegi mitte ei ostnud!) poes liiga kaua oma lemmiksnäkke.

Muljetavaldav jälitusatribuutika pani mõtlema, millise andmehulga iga inimene endast iga päev maha jätab. Teiseks esitab raamat muidugi küsimuse, kas jälgimisühiskond oleks põhjendatud, kui see aitaks terrorismi vähendada? Millise piirini on okei, et valitsus kodanikke monitoorib? Usun, et mida äärmuslikemaid võtteid kasutatakse millegi kontrollimiseks, seda leidlikumaks muutuvad need, keda kontrollitakse. Sellega seoses meenus üks teine märulipõnevik Simon Mayo "Noateral", kus terroristid suutsid edukalt leida need suhtlusvahendid, mida ei jälgitud.

Kadujate kõrval on esindatud ka Cy Baxteri ning tema meeskonna vaatenurk, nende põnevus, hasart ja kasvav frustratsioon, kui üks mängija nad korduvalt üle kavaldab. Oli selgelt aru saada, et kirjanik on ühtlasi stsenarist, kuna raamat keskendub tegevusele, jättes tegelased tagaplaanile. Mul ei tekkinud mitte kellegagi emotsionaalset sidet. Võib-olla on mängus ka see, et lugesin eelnevalt 1000-leheküljelist romaani, kus keskenduti põhjalikult tegelaste iseloomustamisele. "Kao jäljetult" puhul oli mul aga täiesti ükskõik, kas eesmärgi saavutab Baxter või salapärane raamatukoguhoidja. Lihtsam oleks olnud kaasa elada, kui naine oma motiivi nii kaua poleks varjanud ja ma oleks teadnud, mis on kaalul. Kokkuvõttes, süžee oli põnev, aga säärane ülesehitus mulle ei sobinud. Samas kujutan, et kui näitlejad tegelastele elu sisse puhuvad, võib teos ekraanil päris kaasahaarav olla. Stseenid ärkasid küll lehtedelt ellu, ilmudes kaadrikaupa silme ette. Soovitan, kui sulle meeldivad tegevuserohked põnevikud!

Aitäh, Helios, raamatu eest!

Stanley Tucci "Maitsed minu elus" on autobiograafia, mis on kirjutatud toiduarmastuse kastmes. Autori nimi ei pane mul peas ühtki kellukest helisema ja nägu on vaid ähmaselt tuttav. Ühesõnaga, tema eluloo vastu polnud mul vähimatki huvi, aga raamatut on palju kiidetud, nii et muidugi pidin seda lugema. 

Tänapäev. Stanley Tucci on itaalia juurtega ameerika näitleja ja filmitegija. Tema kirglik suhtumine toitu saab alguse lapsepõlvest New Yorgi osariigis, kus ema igal õhtul perele mitmekäigulise õhtusöögi valmistab. Lapsed said selle jäägid järgmisel päeval kooli kaasa võtta, samal ajal kui nende eakaaslased sõid lõunaks ameerika maiustusi. Mees on elanud peost suhu nagu algajad näitlejad ikka, teinud filme üle maailma, kaks korda abiellunud.  Hea toidu nautimist ei suutnud murda ka võitlus suuõõne (!) vähiga.

"Maitsed minu elus" on lihtsalt võrratu teos. Stanley Tucci kirjutab raamatus nii oma lapsepõlvest, näitlejakarjäärist kui pereelust selliselt, et kõik eluetapid on sümbioosis toiduga. On tõsi, et teost ei tasu tühja kõhuga lugeda, aga õnneks ei tekita see isu suvalise näksimise, vaid tõelise kvaliteetse toidu järgi. Ühest küljest pakub raamat meelelahutust, teisest küljest saab palju kasulikku kõrva taha panna. Kõik on väga nauditavalt kirja pandud ja tõlgitud.

Kõige rohkem meeldis mulle pilguheit itaalia-ameerika perekonna traditsioonidesse ning näitlejakarjääri kulisside taha. Ma ei ole kuskilt mujalt kuulnud sõnagi selle kohta, milline on filmivõtetel toitlustamine ja väike võrdlus oli väga paeluv. Teose südameks on muidugi itaalia köök. Kui sa ei ole just itaallane või pastagurmaan, siis vaevalt sa kõiki pastasorte tead ja neid õigete roogadega kombineerida oskad. Stanley teeb hästi selgeks, miks bolognese kastet ei tuleks spagettidega süüa või kui väär on pasta kõrvale saia närida. Mind vaimustasid tema pere vägevad õhtusöögid, kus pasta oli alles eelroog. Itaalia köögi trumbiks on imemaitsvad toidud, mille koostise saab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Selliseid retsepte leiab ka raamatust, nii et kulinaarne elamus ei pea sugugi ainult raamatulehtedele jääma. On ka teisi roogi, mis kõlavad imelikult või vajavad valmistamiseks poolt päeva ja mida ma kunagi ei hakka järgi katsetama. Pelgalt nende olemasolu annab aga raamatu tervikule palju juurde. Lisaks retseptidele pillub autor ka restoranisoovitusi, kahjuks tihti koos tõdemusega, et seda kohta enam ei leia.

Kiidan ja soovitan!

Aitäh, kirjastus Helios, raamatu eest!

Tänapäev, Soome. 13-aastase Pete ainus jõulusoov on see, et tema parim sõber Sara terveks saaks. Tüdruk on raskelt haige, aga keegi ei tea, mis tal viga on ega oska teda ravida. Poiss usaldab oma palve kaubamaja jõuluvanale ning öösel ilmub päkapikk temaga kaupa tegema: Saraga saab kõik korda, kui Pete annab ära oma varju. Muidugi on poiss sellega nõus. Hiljem selguvad õudsed kõrvalmõjud, mis kaasnevad varjust loobumisega. Kaugel päkapikkude maal on miskit korrast ära.

Mida lugeda jõululaupäeval? Fantaasiarikas jõulumuinasjutt kõlab ideaalselt! Pealegi on "Varjud. Kõlin" põnev algus uuele triloogiale. Kui tavaliselt on jõulumuinasjutud helgeimast helged, siis see on müstiline ja kurjakuulutav. Vana hea sünge põhjamaade kirjandus, aga laste ja fantaasia võtmes. Mind vaimustas hullupööra kogu raamatu kontseptsioon, kuidas kirjutada jõulud sisse seiklusjuttu, nii et see ei meenuta ameerika pühadefilme. Süngus kajastub ka Pasi Pitkäneni illustratsioonides, millest nii mõnigi ajab hirmu nahka.

Suurem osa raamatust keerleb ümber varju ära andmise. Nagu ikka, selgub millegi väärtus alles siis, kui oled sellest ilma. Pete ei tule ilma varjuta üldse hästi toime. See meenutas mulle väga lühijuttu, mille kunagi ühe võistluse tarbeks kirjutasin. Otsisin selle üles ja jätan siia postituse lõppu. Lugedes kangastub selgelt, et tegu on sarja esimese osaga, kuna see ehitab usinalt üles erinevaid looliine. Vahelduseks hüppabki tegevus päkapikkude juurde. Oma senise kujutluspildi neist tegelastest võib muidugi kohe ära unustada. Silme ette kerkivad pigem kaadrid õudusfilmist kui jõulumultikast ja peategelanegi kirjeldab esmakohtumisel, et nägu tema ees ei kuulu ei inimesele ega loomale, vaid pigem deemonile. Kuigi leheruumi antakse talle Petega võrreldes kasinalt, sai südikas pooleldi päkapikuverd Uudit kohe mu lemmikuks.

"Varjud. Kõlin" mõjub siiski vaid sissejuhatusena suuremale loole. Vastuseta küsimusi jääb palju õhku ja samuti vihjeid eesootavatele seiklustele. Ei jää muud üle kui pingsalt järgmist osa oodata.

Järgneb lühijutt, mille 2010. aastal kirjutasin, kus samuti üks poiss varjust loobub.

Ükskord ammu seitsme maa ja mere taga elas Johnny Low. Võinoh, tegelikult see ei olnudki nii kaua aega tagasi ja mitte nii kaugel, vaid siin samas lähedal. Juba siis kui Johnny väike poiss veel oli said kõik aru, et temas on midagi teistmoodi. Ta vanemad ei teadnud peaaegu kunagi, kus poiss oli, kuid nad ei tunnistanud seda endale. Ja kui Johnny viimaks kooli lõpetas ning iseseisvalt elama hakkas siis katkesid tema suhted vanematega üsna mitmeks aastaks. Kui ta viimaks oma emale ja isale külla läks märkasid nood, et poisil pole enam varju.

Johnny Low oli väiksena oma varju ühele härjapõlvlasele maha müünud, või vähemalt nii ta väitis. Aga lapse vari sobib ainult lastele. Härjapõlvlasel polnud sellega midagi teha. Kuna härjapõlvlane oli omapoolsest kokkuleppest kinni pidanud oli Johnny täisealiseks saades oma varjust ikkagi loobuma. Mida ta aga ei teadnud oli, et varjud on inimestele kaitseks. Arvatakse, et päeval ei saa midagi halba sündida. On ju valge ja kõik on nähtaval. Öö on kõikide kurjade elukate sigimisaeg. Tegelikult võime me just öösel end rahulikult tunda. Siis pole meil ka varje vaja. Päikese tõusul varjuta olles hakkab kõik halb sulle justkui magnetiga tõmmatult ligi tekkima. Pandora laegas ei ole tegelikult mitte see, mis kõik valed ja vargused ilma laiali laskis, seda tegi olend või õieti olendid, kes sealt välja pugesid. Valgus ja pimedus, päikese lapsed.

...

Johnny Low istus nagu tavaliselt oma kabinetis, segas kohvi ja vaatas aknast välja. Kellale pilku heites oleks ta teada saanud, et täpselt 4 minuti ja 14 sekundi pärast saab ta 40 aastat vanaks. Aga hetkel ta ei teinud seda. Mees mõtles oma elu üle järele ja leidis, et kõik on läinud täpselt nii nagu peab. Ta oli ennast väikesest külakesest suurlinna multimiljonäriks töötanud, või noh õigemini öeldes valetanud.

Alles nüüd märkas Johnny, et kell on juba nii kaugele jõudnud oma tiksumisega. Ta tõusis püsti ning võttis oma mantli ja portfelli. Toast lahkudes ütles ta ukse kõrval istuvale sekretärile: "Saara, ma olen juba 40 aastane mees. Kas sa ei arva, et ma võiks saada töölt ühe vaba päeva?" Vastust kuulamata jalutas ta edasi. Mingi imelik sisetunne tõmbas teda linnast välja.

...

Johnny parkis oma auto teeserva ja astus hoogsal sammul tuttava ukse poole. Lapsena oli tal selleks kulunud kolmkümmend suurt sammu või viiskümmend kaks väikest. Nüüd oli mees aga juba kahekümne sammuga ukse juures ja lükkas selle ettevaatlikult lahti.

Maja oli sama vaikne nagu viis aastat tagasi, kui ta siin viimati oli käinud. Ta oli arvanud, et ei tule pärast ema surma siia enam tagasi, kuid ometigi oli ta nüüd siin. Johnny tõmbas sõrmedega üle lauda katva paksu tolmukorra. Kõik oli nii räämas ja ta ei saanudki enam õieti aru, mis teda siia oli tõmmanud. Johnny pööras ringi ja tahtis juba tagasi minna, kuid vaikne köhatus kõrvaltoast peatas ta. 

Johnny arvas, et mõni asotsiaal on end ehk siin sisse seadnud ja suundus otsemaid selle ruumi poole. 

Kunagi oli selles ruumis asunud isa töötuba. Seinal olid veel alles ta esimeste leiutiste kavandid. Väikeste leiutiste, mis pidid nende elu veidi lihtsustama ja kunagi avalikkuse ette ei jõudnud. Tuba oli tühi ja Johnny arvas, et kujutas seda köhatust ainult endale ette. Kui siis kostis see heli uuesti. "Hallo? Kes siin on?" küsis Johnny ja tundis end tobedalt. Ta oli alati vihanud küsimusi, millele tavaliselt vastuseid ei saagi.

"Johnny, poiss, see oled sina!" kostis laua alt hääl. Mees võpatas ja astus masinlikult lauast eemale. Mainitud mööblitüki alt koperdas kepi najale toetudes välja väga lühikest kasvu mees, keda tuntakse rohkem mütoloogias kui päriselus. 

"Ma ei tunne teid," vastas Johnny, "mida, paganat, te minule kuuluvas hoones teete?" "Sina ehk ei mäleta mind," ütles härjapõlvlane veidi kurvemaks muutudes, "aga kunagi sa aitasid mind, kinkides mulle enda varju. Ja ma lasin sind võlumaailma, mida ükski inimsilm peale sinu omade pole näinud. Aga nüüd hakkab mu eluküünal kustuma ja sul on juba mitu aastat oma varju rohkem vaja läinud kui mul."

Johnny taganes lauast veelgi rohkem eemale, plaanides kuidas seda nõdrameelset vanameest kõige kiirem viis hullumajja või vanadekodusse saada oleks. 

Sel hetkel hakkasid härjapõlvlase piirjooned tuhmistuma, vari mis tema jalgade juurest kindlalt päikesest eemale oli hoidnud hakkas Johhny poole venima. "Mida te teete?" päris paanikas Johnny. Justkui vastuseks haihtus härjapõlvlane täielikult ning Johnny kaotas teadvuse.

...

Johnny Low ärkas ning arvas, et eelnevad imelikud sündmused olid olnud kõigest üks järjekordne imelik uni. Ta tõusis istukile ja haigutas korralikult. 

Naine tema kõrval magas veel. Johnny silmitses tema nägu ning avastas, et ei suuda tolle nime meenutada. Ta näpistas end, et veenduda, ega ta ikka veel ei maga. Ainus mis juhtus oli see, et digitaalkell kapiserval näitas, et üks minut on möödunud. Johnny kortsutas kulmu ja kõndis vannituppa. Ta keeras kraani lahti ning pritsis endale vett näkku. Peeglisse vaadates avastas mees, et nüüd on hädasti tarvis habet ajada.

Kui ta lõpuks selle toiminguga ühelepoole sai ning tagasi magamistuppa läks oli naine juba tõusnud. Johnny avastas, et talle meenub nüüd, et naise nimi on Lena. "Hommikust Johnny," sõnas naine ja naeratas. "Mu nimi ei ole Johnny. Mu nimi on Stefan," lausus Johnny automaatselt, enne kui arugi sai, mida ta täpsemalt ütles. "Väga kena nali, kallis," ütles Lena selle peale ja puhkes naerma. "Ei-ei, see ei ole nali," ütles Johnny juba enne, kui naine lause lõpetada sai. "Mida sa ka arvad," sõnas naine, " ma hakkan nüüd minema, Lolita ja Noellé on vaja kooli viia." Johnny noogutas tuimalt. 

Niipea, kui naine oli lahkunud läks ta tagasi vannituppa. Ta ei suutnud endale seletada, mis ennist oli juhtunud. Ta ei olnud ise üldse kontrollinud, mida ta suust välja ajab. "Mu nimi ei ole Johnny Low," ütles ta peeglile. Aga ta ei olnud üldse seda tahtnud öelda. Johnny proovis uuesti: "Mu nimi on Stefan Hansen." 

Aga see ei olnud ju tõsi, või oli? Johnnyle hakkas midagi meenuma. Ta mäletas, kuidas õpetaja oli teda Stefaniks kutsunud, ja vanasid koolikaaslasi. Tal meenud ka see, kuidas ta ainult valetanud on. Ehitanud enda ümber valedest müüri, mida ta valedega parandas ning valedega kinnitas. Ainult valed, valed ja valed. Johnny otsustas, et sellel valedehunnikul on lõpp.

...

Pool tundi hiljem astus ta politseijaoskonda sisse. "Tere," ütles Johnny ebalevalt, ta ei olnud oma plaanis kaugeltki enam veendunud. Laua taga istuv ametnik vaatas üle ajalehe talle räägi-mis-tahad-ja-jäta-mind-rahule ilmega otsa. "Ma sooviks mõne inspektori või sellisega rääkida," jätkas Johnny. Mees tegi käega ebamäärase liigutus ja varjus oma lehe taha. Johnny seisis veel hetke ja astus siis koridori, kuhu mees teda enda arvates juhatanud oli. 

Esimese ukse kõrval oli silt "Inspektor Rebane". Johnny koputas ja astus sisse. Laua taga istus kõhn punapäine naine, kelle nägu meenutaski üllataval kombel rebast. "Ee.." mõmises Johnny ja läks näost punaseks. "Istu," ütles inspektor Rebane rahulikult.

Ainuke hõivamata istekoht oli otse naise vastas ja sinna Johnny istuski. "Ma ei tea, kuidas seda nüüd öelda," ütles Johnny julgust kogudes, "ma olen terve oma elu ainult valetanud ja valetanud. Mu passis seisab üks nimi, aga tegelikult sündisin hoopis teise nime all. Ma olen teinud hulga pisipettusi ja neist kõvasti kasumit saanud. Ja nüüd ma tulin, et te mind vahistaksite."

Punapäine naine puhkes naerma. Ta vajutas nuppu oma selja taga. Otsekohe sisenesid kaks tursket meest. Üks oli kiilakas ning veidi lühem. Teine kõrgus nagu Eiffeli torn Johnny kohal. Tollel olid paksud tumepruunid juuksed ja kitsehabe. "See mees siin ütles, et ta on teinud pettusi ja sellest raha saanud ja tahab nüüd vangi minna," kõõksus naine. Tulijad puhkesid ka naerma. "See vennike ei peaks seal päevagi vastu," ütles üks. "Ha-ha-ha. Ta tahab kõva selli mängida ja pärast vanamehena uhkeldada, et on vanglas käinud. Tänapäeval tehakse ikka kõike, et noortele naistele meeldida," ütles teine. 

Nad pooleldi tirisid, pooleldi juhatasid Johnny Lowi, endise Stefan Hanseni hoonest välja. "Kui teed, ära tunnista," ütles kiilaspäine talle. "Kui sa tõesti neid asju tegid, milles ma sügavalt kahtlen, siis hoia suu lukus," lausus teine. "Aga..." ütles Johnny. "Sina pole ainuke, kellel jamad tulevad," ütles uuesti esimene mees. Johnny alustas uuesti: "Ma tahan..." "Kas sa üldse oma perele ei mõtle. Kui sa vangi lähed ja kõik su vara ära võetakse, mis neist saab?" käratas teine juba üsna vihaselt. "Ma olen ju ainult ühes suures vales elanud!" protesteeris Johnny. "See ei olnud ju sinu süü. Sa müüsid oma varju maha, mis sa arvad, et oleks pidanud juhtuma, kui oma kilbi ära annad?" teatas kiilakas elukogenult. "Varju?" küsis Johnny. "Jah, varju. Pimeduse ja valguse vahelise tasakaalu. Kuidas iganes sa teda nimetad," ütles kitsehabemega mees veidi rahunenumalt. "Mismoodi?" päris Johnny uuesti. "Kas sa siis ei mõista? Varju maha müües andsid sa oma kaitse ära. Kõik halvad mõtted pääsesid ligi. See polnud tegelikult sina, kes seda kõike kokku valetas. See oli valgus, kes läbi sinu tegutses," ütles kiilaspäine mees tüdinult ja pöördus juba minekule. "Oota!" hüüatas Johnny ehmunult. "Aga kuidas te teate?" päris ta kiiresti. "Me oleme varju valvurid," vastas teine mees, "sul vedas, et sa just meie otsa sattusid." Mehed hakkasid uuesti mööda kõnniteed eemale sammuda. "Oodake!" hüüdis Johnny uuesti, aga seekord nad ei peatunud.

...

Johnny läks koju ja istus vapustatult ukse ette maha. Ta oli üritanud tõde rääkida, kuid keegi polnud kuulanud. Kõik olid tema üle naernud, kõigepealt naine ja siis ametnikud politseis. Pole ime, et olud riigis nii käest ära on läinud, mõtles mees. Kui rahapettuste kuningat, kes ise seda tunnistab vangi ei panda, siis mis saab edasi?

Johnny lubas endale uuesti, et enam ta ei valeta. Kuigi tegelikult polnud tal ka selleks tarvidust. Ta oli oma varju tagasi saanud ja juba see ei lasknud tal enam pettustega tegelda.