Mariana Enriquez "Asjad, mis me tules kaotasime" külvab kõhedust tosina lühijutuga, kust leiab nii argist, seletamatut kui ka üleloomulikku, samuti killukesi Argentiinast. See oli üks mu valikutest, et täita oma väljakutses teema "2016. aastal ilmunud raamat" (nagu ka Claire Northi "The Sudden Appearance of Hope"). Pealegi on alati vaimustav, kui lugemise maailmakaardile uue riigi saab lisada.
1980-2010ndad, Buenos Aires/Sanagasta/Corrientes/Asunción, Argentiina. Kadunud hiilgus, ohtlikud tänavad, nurgaaltarid ja ohvriannid, virelevad kodutud, paljasjalgsed lapsed, pesemata ihu. Vana hotell, diktatuuri jäljed, igavlevad tüdrukud, seletamatud hääled. Kuuetunnised elektrikatkestused, noored ja narkootikumid, bussisõidud suurlinna. Ühe käega tüdruk, mahajäetud maja, ruumide labürint, laste mängud. Kuulus sarimõrvar, võikad rituaalid, vaimustuses turistid. Piiriala džungel ja pikad teed, lood kadunud inimestest, ebameeldiv abikaasa. Erakool, teismelised tüdrukud, välja rebitud sõrmeküüned. Pealuu tänaval, kondid toanurgas, üksindus. Keskklassi magala, naabermaja saladused, depressioon ja painav paranoia. Räpane vesi, politsei ülemvõim, slummielu. Interneti tumedad sopid, isolatsioon ja võõrandumine, mures ema. Naiste ilu, lõputu vägivald, tuleriidad, ülestõus ja vastuhakk.
"Asjad, mis me tules kaotasime" tekitas judinaid mitmel tasandil. Kord puistab kirjanik loo õõvastavate kirjeldustega üle, põrkamata tagasi ei laste ega loomade vigastamise ees. Raske on andestada üht stseeni kassiga. Kord jälle maalib ta mõnuga õhustikku, ent jätab lugejale ruumi, mida koletute detailidega täita. Kahe stiili kombineerimine loob kujutlusvõimele erakordselt viljaka pinna. On ju ammu teada tõde, et kõige õudsemad asjad toimuvad me endi peakolus.
Hirme ning muresid leidub mitut masti, ent peategelased kipuvad sarnanema. Vaid ühes loos on selleks mees, teistes tüdrukud-neiud-naised. Naine, kes pole nõus loobuma esivanemate majast, mis keset ohtlikku linnaosa paikneb; naine, kes korrumpeerunud politseinike karistamise tagamiseks omal käel uurima asub; naine, kes ei suuda silmi kinni pigistada naabri hoovis nähtud õudusele. Kõik nad saavad vastu näppe.
Kui nüüd konkreetsete palade juurde minna, siis enim kõnetas nimilugu, mis kogumikule punkti paneb. "Asjad, mis me tules kaotasime" tõstab esile naiste kannatused, mis tulevad välimusest, niisiis leiab Mariana Enriquez probleemile elegantse, ehmatava ja brutaalse lahenduse. Kusjuures kontrastiks lugesin kõrvale, kuidas naised gooti õudukas iga hinna eest ilu poole püüdlevad - Mona Awad "Rouge". Seda žanri ei satu just kuigi tihti näppu, nii et tagantjärgi on kaks raamatut kokku põimunud ja mõned stseenid tahavad vägisi ühest teise hüpata, nagu eelmainitud jube kassistseen.
Veel jäi pikemalt painama "Musta vee all", sest juba suurlinna saastunud jõevoogudesse sattumine tekitab judinaid, rääkimata sellest, mis edasi saab. Samuti "Kõrvikkääbuse väljakutsumine", mis tutvustab Argentiina esimest sarimõrtsukat ja lõpeb nii, et pole mingi vaev sinna ise veel üks õudus otsa mõelda. Kõige tänapäevasemana tooksin välja õuduka "Roheline punane oranž", milles oma tuppa lukustunud mehest saab Schrödingeri kass, kes välismaailmaga vaid internetis suhtleb, nii et otseselt midagi jubedat ei juhtu, aga seda enam jääb lünki, mida sünge kujutlusvõimega täita.
Rõhuva õhkkonna eest raamatule viis pluss, grotesk tõmbab vaimustust maha, aga erilist mekki annab Argentiina, mis paistab õuduse tagant. Enamik jutte viivad pealinna eripalgelistesse soppidesse, mõned kaugemale, ent igalt poolt vaatavad vastu vanad armid ja alles paranevad haavad. Helgema pildi saamiseks sobis lugemise otsa vägagi Jõekalda ja Margna viimane reisisaade. Kahe peale kokku kogutud tükikesed andsid riigile ähmased piirjooned, aga on siililegi selge, et selles kauges maanurgas toimuvast õige aimu saamiseks tuleb veel palju lugeda.
Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar